Ettevõtluse riskidest ja positiivsetest külgedest ning eesti õllekultuurist vestlevad Tartu kultuuribaari Naiiv asutajad Silver Koppel, Kristjan Kask ja Martin Maatee.

Pildil vasakult: Martin Maatee, Kristjan Kask ja Silver Koppel. Foto: Patrik Tamm

Alustagem teist endist. Kes te olete, kust te tulete?

Silver Koppel: Oleme kõik Pärnust pärit. Tartusse tõid meid esialgu õpingumõtted. Mina lõpetasin kooli ära. Õppisin kutsehariduskeskuses veebispetsialistiks. Umbes samal ajal tuli ka mõte see koht teha – ja nii me tegimegi.

Kristjan Kask: Mina olen lõpetamas õpinguid ajaloo bakalaureuseastmes. Silver mainis, et oleme Pärnust, aga ma ise tunnen end rohkem tartlasena. Kui on olemas mingi Tartu vaim, siis mina olen sellest nakatunud.

Martin Maatee: Mina läksin kõigepealt Tallinnasse, pidasin seal aastakese vastu, siis tulin Tartusse.

Aga kust tuli teil idee teha oma baar? Kas te ei olnud rahul sellega, mis pubimaastikul juba olemas oli, või sai millestki villand?

M.M.: Meil kõigil oli see mõte juba päris pikalt. Algselt tahtsin hoopis restorani avada, aga siis läks see baari asi rohkem hinge. Üritasin kunagi Maailma asemele midagi teha. Mis pubimaastikku puutub, siis mulle andis kindlustunnet see, et mul ei olnud endal kuhugi minna. Igatahes, ükskord istusime Kristjani sünnipäevalauas maha ja hakkasime baarist heietama…

S.K.: Kristjanil oli see järgmisel päeval meeles, tegi Facebooki grupi ja seal hakkasime vaikselt põhiasju paika panema.

Kas see, et omanikud on leti taga, oli juba algselt nii planeeritud või on tegu kulude optimeerimisega?

M.M.: Nii ja naa. Et koht oma nägu oleks, peaks ikka ise kohal olema. Kõik sai enda poolt mängu pandud.

Te avasite Naiivi mai lõpus – kõik teavad, et siis hakkab Tartu välja surema. Kas see oli teadlik valik või saite lihtsalt selleks ajaks valmis?

K.K.: Sellega oli küll nii, et sai lihtsalt valmis. Kuna üüri pidi niikuinii maksma, siis oli mõttekas lahti teha, et midagi ka tagasi teenida.

S.K.: Kõik sõbrad ütlesid ka, et kas te ei karda avada, kõik tudengid on ju ära läinud. Aga suvi läks üllatuslikult väga hästi. Meil oli hooviala, mis tõi inimesed kohale, kuna ei pidanud kusagil tänaval istuma.

Naiivile on lisandunud kultuuribaari tiitel: siin toimuvad näitused, mälumäng, muusikaviktoriin, teemaõhtud… Kas see on taotluslik – et aitab lausjoomisest?

K.K.: See oli algusest peale plaanis, et anda kogu asjale lisaväärtust.

S.K.: Näitused annavad interjöörile juurde, nende vahetumine võimaldab pidevalt midagi uut vaadata.

Asute Rüütli tänavast eemal, kas see on teie jaoks pluss või miinus?

Korraga: Pluss kindlasti!

K.K.: Sellel asukohal on rohkelt miinuseid ka, aga palju rääkis ühtlasi just selle kasuks. Mulle meeldivad mõned baarid, mis asuvad Rüütli tänaval, aga mul on täiesti villand umbjoobes välistudengite seltskonnas viibimisest.

S.K.: Küsimus pole ehk ka ainult välistudengites, vaid selles tohutus massis, mis seal on, mis seal trügib.

M.M: See Bermuda õueala on hakanud kuidagi alla käima. Seal liigub viimasel ajal kuidagi teistsugune kontingent.

Kuidas suhtute sellesse, et teie uueks naabriks on Shooters?

M.M.: Ma ei ole seal kunagi käinud, ei oska midagi öelda.

S.K.: Mina külastasin seda korra. Alguses oli tunne, et hakkab käima rohkem klubirahvast või dressikandjaid. Tänu Shootersile saame me sulgemisel näiteks kiiremini inimesed välja, sest neil on lähedal koht, kuhu edasi minna.

K.K.: Ühel õhtul toimus Shootersis rebaste pidu ja inimesed ei tahtnud sinna minna, sealne rahvas tuli siia ning ma tajusin kohe ka teatavat ebameeldivust. Sel õhtul panin baari varem kinni. Tunne peab siin ikka õige olema. Meie eesmärgiks ei ole müüa rummi koolaga nii palju kui võimalik.

M.M.: Tänu neile ei ole me enam selle tänava murelapsed.

Naiiv pakub ka käsitööõllesid. Keda te joogikultuuri mõttes sihtgrupina nägite?

K.K.: Sind (osutab küsija suunas) ja sind (osutab vestlust salvestava Indrek Grigori suunas).

M.M.: Kui ma veel Crepis ja Trepis töötasin, käisin iga päev Gambrinuse õllepoes, ostsin jootraha eest erinevaid õllesid ning muudkui proovisin. Baari puhul sai rihitud nii, et meil ei oleks mitte suur, vaid hea õllevalik. Algselt lootsin, et meil müüdavad käsitööõlled moodustavad 20% pakutavast.

Kust tuli veendumus, et Tartus on piisav hulk inimesi, kes tarbiksid käsitööõllesid?

M.M.: See oli selline näpud ristis otsus. Olin enda jaoks just käsitööõlled avastanud ja pakkusin siin ka poistele. Lõpuks lootus õigustas end, suvel läks importõllesid isegi rohkem.

S.K.: Eesti õllesid hakkas rohkem minema siis, kui tudengid sügisel tagasi tulid. Mõni tudeng võtab esimeseks õlleks importõlle, proovib ära ja ülejäänud õhtu joob siis Sakut või Sassi. Ja ma ei ütle, et need on halvad.

Kuidas te algse sortimendi üldse kokku panite, kuivõrd põrkusite tarneprobleemidega? Kui tahad ühte sorti asju, kas siis peab lisaks ka midagi muud tellima?

M.M.: Pigem on nii, et kui tahad tarnijalt midagi hea hinnaga saada, siis ei või teistelt tellida. See oli hull kombineerimine ja mul läks sellega päris kaua aega. Silver tegeles kujundusega, Kristjan paberimajandusega, mina üritasin müügiesindajatega kakelda, kes üksteist üle püüdsid pakkuda. See on paras sõjatander.

Samas võiks teha väikese etteheite, et Lätist on teil vaid Valmiermuižas. Miks te toote tuhandete kilomeetrite kauguselt pagan teab mis asju, samas kui sada kilomeetrit eemal Lätis tehakse täiesti imelisi õllesid?

K.K.: Ma olen täiesti nõus. Aga see on raske. Ise maaletoomine on väga tülikas juriidiline probleem. See peab toimuma läbi aktsiisilao või siis nagu meie toitlustusasutusena teeme, et saad kolm korda aastas väikese koguse tuua. Aga see on tobe, kuna tuua saab vaid ühte sorti ja siis pead seda kusagil veel ladustama. Me oleme ise proovinud täiesti imelisi Läti õllesid.

Eesti õllekultuur justkui areneks, kuid samas, olgem ausad, on suur osa käsitööõlledest ikkagi suhteliselt halvad. Ega meil vist enne lootust pole, kui mingid vennad hakkavad pooltööstuslikult õllesid valmistama nagu Lätis. Kuidas teile tundub?

M.M.: Ma võin saladuskatte all öelda, et varsti hakkab Saaremaalt päris head õlut tulema.

Tehumardit?

K.K.: Tegelikult on need Saaremaa poisid, kes teevad Tartus.

M.M.: Varsti hakkab siis kahte liini pidi Saaremaalt tulema. Juba suve keskpaigast saati ootame, et aktsiisilaost antaks oma allkiri. Ei teagi, kui kaugel asjad on. Aga sealt hakkavad tulema ühed parimad õlled, mida ma elus joonud olen. Ausalt.

Kas Eestis oleks kümne aasta perspektiivis väga optimistlik pakkuda, et kui lähed restorani, siis saad nii veini- kui ka õllekaardi ja sommeljee oskab söögi kõrvale ka õlut soovitada?

K.K.: Ma arvan, et see on vägagi realistlik. Ühtlasi ei nõustu ma sinu väitega, nagu sobiksid Eesti käsitööõlled vaid proovimiseks. Üks Amber ale, mida me siin katsetasime, oli ikka väga hea. See näitab, et sul ei ole vaja sajanditepikkust traditsiooni, et teha suurepärast õlut. Iga pühendunud vend võib ise suurepärase õlle valmistada. Veiniga seda vist ei juhtu.

Nad teevadki mõned aastad kusagil garaažis, aga ilma tarnekindluseta ei jõua sellega kuhugi.

K.K.: Mulle tundub, et selliseid pruulijaid, kes seisavad lävepakul, on praegu umbes kümne kandis. Neil on mingid maitsed, aga nad peavad leidma koha, kus suuremalt tegema hakata. See algab siin lihtsalt teistmoodi kui Lätis.

Kas lahenduseks võiks olla see, kui suured tootjad sukelduksid ise käsitööõllede maailma?

K.K.: Ma arvan, et suured tootjad ei tee enne midagi, kui umbes 20 protsendil baaridest pole samasugust valikut nagu meil.

Kuidas te Rüütli tänavasse suhtute? Põlise tartlasena võin ma teile kirjeldada aastatetagust suvist Rüütlit, kus tuules lendles kolmandat päeva maha visatud jäätisepaber ja ei olnud isegi inimest, kes selle üles korjaks. Nüüdseks on tänav ellu ärganud. Mina näen praegust olukorda probleemi lahendusena, samas on hulk inimesi, kes on minuga väga erineval arvamusel.

M.M.: Ma olen kaks ja pool aastat Trepi kõrval elanud, minu jaoks on see nagu igaõhtune merekohin, kui keegi just pooleteiseks tunniks mingit totakat laulujorinat üles ei võta. Ma ei näe selles nii suurt probleemi. Las nad olla seal, inimestele meeldib ja linna ettevõtlusosakond kraabib sealt ka oma tulu.

K.K.: Mind ajab see teema natuke närvi. Tartlased ei saa üldse aru, mida tähendab kesklinnas elamine. Kui sa elad kesklinnas, siis sa ei saa eeldada äärelinna mõnusid. Probleemiks on tegelikult ju ka see, et peale Kink Konki kinnipanekut ei ole enam ühtegi normaalset klubi. Kesklinna pole võimalik uut kohta teha, ilma et keegi tuleks kaebama. Ühtlasi ei saa kesklinnas ka päevasel ajal kusagil pargis kontserti teha, kuna see häirib alati kedagi. Minge vaadake ükskõik millises maailma kultuurilinnas ringi. Loomulikult tuleb alati mingi kompromiss leida.

Milline on teie positsioon Tartu baarikultuuris?

K.K.: Me oleme tipp.

M.M.: Kõik on tehtud täpselt nii, nagu endale meeldib. Kui midagi pähe tuleb, siis vaikselt arendame.

Aga lõpetaks mõttekäiguga, et kui inimene tingimata peab alkoholi tarvitama, siis tarbigu pigem kvaliteeti kui kvantiteeti.