Lähenevate kohalike valimiste eel otsustas Müürileht sõnakatelt noortelt kultuuriinimestelt poliitika kohta aru pärida. Saadetud lühikeste mõtteavalduste toel üritasime pealkirjas sõnastatud laiemale küsimusele vastust leida.

2012. aasta võtsid mitmed ühiskonnateadlased ja analüütikud kokku kui murrangulise aasta. Vaoshoitud eestlased oleksid lõpuks nagu paisu tagant pääsenud, voolates vähemalt kahel korral ühtse massina tänavatele. Veebruarikülma trotsinute seas oli seejuures eriti palju noori, kelle jaoks osutus internetivabadus märksõnaks, mis sütiku vabastas. Kas sellest võib teha järelduse, et noorte poliitiline apaatsus on möödanik? Parema hinnangu annavad kindlasti lähenevad KOV-valimised, kus valima tulevate 18–25-aastaste hulk võiks ületada üle pika aja 50 protsendi piiri.

Valimisuuringutega tegeleva keskuse ENES juht Mihkel Solvak näitab tagurpidi U-kujulisi kõveraid, mis kujutavad valimisaktiivsust vanusegruppide kaupa. Graafikute otspunktid markeerivad noorte ja vanade madalat osalust 2003. ja 2007. aastal toimunud parlamendivalimistel. Numbrite keeles rääkides käis Euroopa sotsiaaluuringu andmetele toetudes 2003. aastal valimas 43,7% 18–25-aastastest valijatest ning neli aastat hiljem 44,1%. Need on murettekitavad numbrid, mille täpseid põhjuseid pole põhjalikult uuritud, rääkimata võimalike lahenduste pakkumisest.

„Ma ei usu poliitikat ega poliitikute lubadusi, sest ma ei usu, et ulmekirjandusel minu päriseluga midagi pistmist on.” – Marit Ilison

Kui üldiselt võib poliitikas pettumist mõista nende valijagruppide puhul, kelle ootusi on süstemaatiliselt petetud, siis noorte seas juurdub küüniline hoiak varakult ja veel enne kui on valimiskastide juurde jõutudki. Solvaku sõnutsi on säärane tendents eriti ohtlik, sest nooruses tekkinud arusaamad kanduvad edasi tulevikku, mistõttu on edaspidi oodata valimisaktiivsuse üleüldist langust. Rohked poliitskandaalid ja poliitika negatiivne maine rahvasuus moodustavad üldise fooni, mille taustal on kujunenud välja ka noorte hinnangud.

Samas on see vaid mündi üks külg. Solvak viskab õhku küsimuse, mis on kõlanud paljude valijate suust: „Kuidas kanduvad praktilised huvid poliitilisse protsessi? Kas see ülekanne üldse toimib?” Iga nelja aasta tagant vallutavad tänava- ja telepildi lubadused, mille päritolu tekitab paljude seas küsitavusi. Jaburate ja rahva toetuseta valimislubaduste lakkamatu pealetung näitab, et esindusprotsess ei toimi efektiivselt. Kvaasinihet poliitika ja reaalse elu vahel täheldavad seda teravamalt noored, kelle huvid on valimisprogrammides pidevalt alaesindatud.

Ühingu Tegusad Eesti Noored (TEN) juhatuse liige Marian Võsumets soovitab poliitikutel pöörata pilk suuremate survegruppide (pensionärid, lapsevanemad) pealt sinna, kus oodatav häältesaak pole ehk nii suur. Noori eirates jäävad tagaplaanile lubadused, mis puudutavad näiteks huviringe ja sportimisvõimalusi. Pragmaatiliselt on poliitikutel tõepoolest kasulikum apelleerida vanusegrupile, kellelt hääled tulevad, kuid säärased protsessid on Solvaku sõnutsi tavaliselt pika vinnaga: „Kui üks vanusegrupp jätab valimisvõimaluse kasutamata, jäävad nende spetsiifilised huvid esindamata. Nii tekib olukord, kus mingi seltskonna, eristugu see teistest siis haridustaseme, sissetuleku või vanuse poolest, hääl on süstemaatiliselt alaesindatud.”

„Ma oleksin poliitiliselt aktiivsem, kui mulle ei tunduks, et poliitiline aktiivsus on üks kõige vähetõhusamaid võimalusi ühiskonnale kasulik olla.” – Silvia Urgas

Ei maksa samas unustada, et teine 50 protsenti noortest siiski käib valimas. Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) liige Iiris Viirpalu jagaks samuti noored vähemalt kahte gruppi: esimese moodustavad need, kes kuuluvad noorteühendustesse või osalevad muul moel aktiivselt ühiskondlikus tegevuses, teise grupi aga need noored, kelle jaoks on poliitika igav täiskasvanute värk. Talle sekundeerib Võsumets: „Kindlasti ei saa öelda, et noorte omaalgatus oleks madal. Väga palju toimub ümarlaudu, simulatsioone, debatte, koostatakse projekte ja resolutsioone, kuid need resolutsioonid ei jõua võimuesindajate lauale.”

Seega oleks väär väita, nagu oleks noorte passiivsus tingitud nendepoolsest huvipuudusest. Võsumetsa väitel pole poliitikud osanud sellele huvile lihtsalt adekvaatselt reageerida, kanaliseerides noorte aktiivsuse talgustiilis üritustesse, nagu „Linn lilleliseks” ja „Koristame loomaaia ära”. Nähtavasti oskavad rahvaesindajad suhelda eelkooliealiste laste ja algkooliõpilastega, kuid põhikooli lõpus, kui aktiivsemad lapsed juba noorteorganisatsioonidesse astuvad, võib selline retoorika kõlada aegunult, et mitte öelda õõnsalt. Teise äärmuse moodustab noore jaoks meedia vahendatud poliitdiskursus, milles kohalikud poliitikud jäävad enamasti liiga kuivaks. Viirpalu ütleb otse välja, et poliitikute esinemisoskus võiks olla parem: „Poliitik ei kõneta noori noortepärasel moel.”

Üks lahendus oleks Viirpalu meelest poliitika toomine keskkonda, milles noor tunneb ennast koduselt, s.o internetti. Paraku on see olnud erakondade jaoks vähemalt seni hüpe tundmatusse ning soovitud tulemusi pole andnud isegi e-valimised. Sarnaselt parteidele oli ka Solvak üllatunud, nähes, kuidas e-valimised noori valima ei meelitanud: „Süstemaatilist efekti pole e-valimistel olnud. Need, kes niikuinii hääletavad, vahetasid lihtsalt oma valimisviisi.”

Viirpalule jääb veel teine lootuskiir – järgmine poliitikute põlvkond, kellel tekib loodetavasti oskus noortele läheneda. Solvak ja Võsumets on selliste arengute suhtes pessimistlikumad, kuna partei noorteorganisatsioonid pole suutnud seni erakondade põhiliinist piisavalt eristuda. Solvaku meelest võiks noortekogu olla koht, kus saab ka emaparteile survet avaldada ja kriitiliselt debateerida. Tema sõnutsi pole noortekogud selle ülesandega hetkel toime tulnud ega erakondadele raskeid küsimusi esitanud.

„Minu jaoks on poliitika oluline, sest ma ei ela klaaskapis või koopas.” – Vallo Kirs

Kui mõelda hetkeks nimedele, kes on noortekogudest poliitmaastiku tippu tõusnud, siis need eksnoored on võtnud üsna kiirelt omaks poliitväljal valitsevad mängureeglid. Vähemalt hetkel puudub noortel poliitikutel see usalduskrediit, mis võimaldaks neil poliitiliselt apaatseid noori mõjutada. „Kui tüübid, kes aasta tagasi on kilekotiga kuskilt raha saanud, ütlevad, et minge valima, sest see on oluline, siis see lihtsalt ei toimi,” kirjeldab Solvak praegust situatsiooni kõverpeeglis. Solvak näeb samuti lahendust uute aktiivsete inimeste pealekasvus, kes ei tõuseks esile mitte ametlikke kanaleid pidi, vaid pigem parlamendivälise opositsioonina. Oleme jõudnud murranguni, millest eelmisel aastal korduvalt räägiti. „Eesti ühiskond on jõudnud murdeikka,” nagu väitis Marju Lauristin ETV aastalõpuintervjuus.

Võsumets ja Viirpalu mainivad mõlemad nõukogude mentaliteeti, mis on pikka aega teatud arenguid pärssinud ja mille peegeldust me siiani Riigikogus näeme. „Eesti ühiskonnas on juurdunud konformistlik käitumine. Ah-küll-keegi-teeb-mis-nüüd-mina-suhtumine, mis võib olla tingitud nõukogude aja pärandist. Praeguste noorte vanematel ja vanavanematel polnud võimalust tulla tänavatele meelt avaldama, sest oli üks rada, mida tuli käia. Üks partei, mida tuli valida,” meenutab Viirpalu. Vahepeal on jõudnud koos Eesti ühiskonnaga murdeikka ka vabas Eestis kasvanud noored, kes valitsejate käitumises iseennast enam ära ei tunne, pöörates pilgud abi otsivalt pigem mitteformaalsete kodanikuaktivismi kanalite poole.

„Suur hulk inimesi on mõistnud, et elukeskkonda on võimalik parandada ka ise tegutsedes,” võtab Solvak kokku peamise muutuse. Liiga vara on veel öelda, kas noorte poliitiline ignorantsus on ehk üksnes madala valimisaktiivsuse kaudu võimendunud moonutus, mis ei võta arvesse tegelikke arenguid. Pealegi hoiatab Solvak säärase (pseudo)aktiivsusega kaasneva potentsiaalse pettumuslaine eest. Võsumets ei nimetaks seda poliitikas osalemiseks: „Meeleavaldamine sotsiaalmeedias või tänavatel on lihtsama vastupanu teed minek. See ei eelda initsiatiivi, vaid lihtsalt vastukaja.” Solvak peab omakorda vajalikuks toonitada, et mitteformaalse osalusvormiga peab kaasnema ka traditsiooniline: „Huvide esindamine eeldab lõpuks ikkagi valimiskastide juurde minekut.”

Solvak leiab, et uudsetest ja innovaatilistest osalusviisidest (rahvakogu) pole kasu, kui nende propageerijad ei avalda mõju valimiskastide juures. „Hääletamine muudab survestamise efektiivsemaks,” kinnitab Solvak. Alternatiivse stsenaariumi puhul on meil hulk inimesi, kes tänavatel protestivad, aga kelle hääl otseselt valimistulemusi ei mõjuta, mistõttu erakonnad ei tunne vajadust käitumismaneeri muutmise järele. See suurendab omakorda üksnes pettumust ja küünilisust ühiskonnas.

Ilmselt nõuab iganenud käitumismaneeride muutmine jätkuvat ühist pingutust, sest näiteks uute osalusvormide proovimiseks peavad paljud noored murdma eelnevalt vanemate vastuseisu. Postsovetlikes maades on Võsumetsa sõnutsi siiani n-ö pehmed väärtused negatiivsesse valgusesse seatud, mistõttu selliste mõistete nagu vabatahtlik töö ja kodanikualgatus selgitamiseks tuleb näha ränka vaeva. „Mine tööle ja teeni parem raha – mis sa seal ikka suud maigutad,” tsiteerib Võsumets paljude vanemate stampvastust. Solvak näebki võimaliku lahendusena jõukuse kasvu, mis võiks panna inimesi rohkem alternatiive kaaluma.

„Noor inimene ei tohi muutuda apaatseks, mõtelda, et ah, sitta kah, kuna nõnda kujuneme ühtseks värvituks massiks, kellele võib tont teab mis kägu ajada.” – Kaur Riismaa

Aga siiski, kui me jääksime oma mugavustsooni ning loobuksime poliitikas osalemast – mis siis ikkagi juhtuks? „Hästi lihtsalt väljendudes kaotame sellega oma tuleviku,” annab Võsumets mõista, et see pole hea idee. Mida distantseeritum on noor poliitikast, seda ebateadlikumaid otsuseid teeb ta valimiskasti juures. Ka valimata jätmist võib tõlgendada sel juhul ebateadliku otsusena. Tekib hulk inimesi, kes langetavad oma otsuse emotsiooni ajel või valimiskampaaniatest tulenevalt. Solvak nimetab neid ekspressiivse suhtumisega valijateks, kes vastanduvad instrumentaalsele valijagrupile. Kui esimesse seltskonda kuulujad otsivad valimisnimekirjadest eelkõige sümpaatseid figuure, siis teised valivad erakonda, olles teadlikud, millist kasu programm neile isiklikult toob.

Huvipuudus muudab valijad manipuleeritavaks ning loob soodsa pinnase valimispropaganda säilimiseks sellisel kujul, nagu see hetkel eksisteerib. Valem on iseenesest lihtne: nõudlikum poliitika eeldab nõudlikumaid valijaid. Iseküsimus on loomulikult see, kas praegune poliitiline eliit üldse huvitub sellistest arengutest. „Kui me noortesse ei investeeri, siis me ei hari seda põlvkonda, kes riiki juhtima hakkab,” näeb Võsumets veel ühte ohtu.

Midagi on kodanikuhariduse levitamiseks noorte hulgas loomulikult juba tehtud: riik on toetanud demokraatiapäeva, noortele korraldatakse riigi, linna ja Euroopa tasandi võimuorganite tööd praktikas tutvustavaid simulatsioone, juba kolmandat korda toimuvad valimistega paralleelselt varivalimised, kus saavad oma hääle anda noored vanuses 13–17 eluaastat, kes pole veel valimisealised. ENL toetab valimisea langetamist kahe aasta võrra ning sel teemal on peetud ka laiemaid avalikke debatte. Ometi pole valimisea langetamine riikides, kus seda on tehtud (Austria), soovitud tulemusi andnud.

2007. aastal Austrias tehtud valimisseaduse muudatuse taustaks on üldine valimisaktiivsuse langus Lääne-Euroopas, sh eriti noorte seas, kes paistavad ülemaailmselt silma oma leige suhtumise poolest. 2008. aasta Euroopa sotsiaaluuringute andmetel langes valimisaktiivsus Prantsusmaal, Saksamaal ja Suurbritannias 18–25-aastaste hulgas suisa alla 50 protsendi. „Austerlased lootsid, et noorematel tekib valimisharjumus, kuid soovitud efekti pole vähemalt seni täheldatud,” kinnitab Solvak, et valimisaktiivsus on Austrias endiselt madal. Samas täheldasid uurijad, et valimisea langetamine tõstis noorte informeerituse taset. Järeldus: kui anda noortele valimisõigus, ei pruugi nad seda kasutada, küll aga ärgitab see neid poliitika vastu rohkem huvi üles näitama.

„Hääle mitteandmine näitab inimese pohhuismi toimuva suhtes.” – Martti Poom

Ka Euroopa näitel võib küsida, kas valimisaktiivsus on kõige parem indikaator noorte poliitilise osaluse hindamiseks. Võsumets toob välja, kuidas pika demokraatiatraditsiooniga riikides on konkurents kodanikuharidust pakkuvatesse noorteprojektidesse, nagu Mudel Euroopa Parlament (MEP), jätkuvalt ülitihe. Eesti kohta vähemalt hetkel veel sama väita ei saa. Viirpalu meenutab aga uudiskaadreid välisriikidest, eriti Euroopa lõunaosast, kus ebamugav määrus toob paljuski noortest koosneva rahvamassi alati tänavatele. Paraku on sotsiaalteadused ühiskonna arengutest alati sammu võrra maas, mistõttu noorte poliitilise osaluse teisenemise kohta puuduvad põhjalikud uuringud.

Selge on aga see, et taasiseseisvumisega kaasnenud entusiasm, mis paljudes peredes isegi põhiseaduse söögilauateemaks muutis, on kahe kümnendi jooksul kuhugi kadunud. Toonase poliiteufooria järelmõjusid võib Solvak küll näpuga graafikule osutades tuvastada, sest 90ndate alguses esimese valimiskogemuse saanud põlvkond käib endiselt keskmiselt usinamalt valimas, kuid noored sellist sidet riigiga enam ei taju. Erinevalt kahekümne aasta tagusest perioodist ei usu paljud tegusad noored hetkel, et nad võiksid tuua ühiskonda oma tegevusega soovitud muutust. Praeguste tendentside jätkumise eest hoiatab ka Viirpalu: „Ühiskond on väikese kriisi ees.”

Süüdlastele on antud juhul väga keeruline osutada. Ilmselt on selle kahekümne aasta jooksul olnud inimestel targematki teha kui pidevalt omariikluse peale mõelda: tuli teha karjääri, luua pere, avastada raudse eesriide taga peitunud avar maailm, nautida vabadusega kaasnevaid hüvesid. Nüüd on mingi osa ühiskonnast oma naba imetlemisest väsinud ning adutakse taas avaramat pilti. Kui see ei väljendu otseselt valimistel, siis ühiskondlikel teemadel kaasamõtlevate inimeste ring on kahtlemata laienenud. Võsumetsa hinnangul on juba see piisav põhjus rõõmustamiseks: „Poliitikas osalemine tähendab ka seda, et ollakse teadlik sellest, millised on laiemad ühiskondlikud tendentsid – mis üldse Eestis ja maailmas toimub.” Tõepoolest, meelsust võib väljendada ka kunsti ja muusika kaudu. Murrangu algust dateerivad paljud ju hoopis ühe väga mastaapse teatriprojektiga.

Niisiis, kas vastus pealkirjas esitatud küsimusele on jaatav või eitav? Müürilehe projekti käigus kogutud arvamused sunnivad tsiteerima taasiseseisvunud Eesti esimest presidenti: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.”

Artiklis on toodud välja üksnes lõigud noortelt saadud vastustest. Täispikad tekstid ilmuvad jooksvalt enne valimisi Müürilehe veebilehel ja Facebookis koos autoritest tehtud anti-valimisplakatitega.