Pealkirjas sõnastatud ühest küljest väga poeetilisest ja teisest küljest täiesti tõesest lausest on saanud omamoodi Uue Õue slogan. Sest mis see õu enne Õueks saamist oli? Porilombi ja potentsiaaliga parkla, kuhu sattusid vaid autoomanikud ja läbi heki Genklubisse ragistavad külastajad.

Uue Õue esimene suvi (2013). Foto: Patrik Tamm

Uue Õue loomise või õigemini selle kahe kultuurikeskuse – Tartu Uue Teatri ja Genialistide Klubi – vahel asetseva ruumi (loov)kasutamise idee oli esialgu hoopis tagasihoidlikum kui terve suve vältel tegutseva kultuurihoovi rajamine. Eelmisel suvel esmakordselt tartlasi uitama viinud Linnafestival UIT otsis endale festivalipäeviks sotsiaalset keskpunkti. Üks asi viis teiseni ja endalegi ootamatult algas eelmise aasta 7. juunil Õues üks kolm kuud kestnud kultuurimaraton – Linnafestivali UIT esimene suurem linnaruumiprojekt.

Kuigi Uus Õu kasvab ja muutub pidevalt ühes Eestimaa suve ja inimestega, jääb loodetavasti püsima pisut utopistlik idee ja unistus ühest kesklinna hoovist kui ainulaadsest oaasist linnaruumis. Kohast, kus kohtuvad isiklik ja avalik ruum, kus ei ole kliente ega teenindajaid, korrapidajaid ega koristajaid, vaid ainult inimesed – sõbrad, naabrid, juhututtavad ja võõrad –, kes võtavad Õue kui oma isiklikku jagatud tagahoovi, kus on mõnus hommikukohvi rüübata või võrkkiiges raamatut lugeda, sõbraga juttu ajada või piknikut pidada, päikest võtta või lilli kasta ja ennast lihtsalt maru mõnusalt tunda.

Eelmisel suvel vastasin mitmeid kordi veidratele küsimustele, nagu „Aga kes selle õuega ikkagi raha kokku ajab?” või „Raudselt on see tegelikult mingi JOKK värk, onju? Millalgi suve keskel tõmbas üks vestluskaaslane hea paralleeli Uue Õue ja RMK igaüheõiguse vahel: Uus Õu on mõnes mõttes nagu urbanistlik vaste looduses leiduvatele metsamajadele ja lõkkeplatsidele. Tule, ole ja naudi, aga jälgi seejuures, et kõik pärast sind ilusaks, puhtaks ja korda jääks. Üsna lihtne ja iseenesest tore mõte. Ometi pidime aeg-ajalt tõdema, et nii nagu levivad pildid läbustatud loodusvaadetest, võis ka Õuest mõnel hommikul üsna nukra olukorra eest leida. Aga Uues Õues ei ole kliente ega koristajaid, on vaid mõned vabatahtlikud entusiastid ja hulk Õue nautivaid inimesi, kelle vahele tegelikult selget eristusjoont tõmmata ei saa, sest Uus Õu on kõige laiemas mõttes kõigi oma ja koduhoovis suurem osa inimesi ju prügi maha ei viska.

Karmen Otu, Uue Õue eestvedaja

Sel suvel ootab õuelisi ees viiel päeval nädalas, teisipäevast laupäevani vältav programm, mille raames pakutakse enam-vähem kõike alates muusikast, luulest, loengutest, filmidest ja väga eriilmelistest töötubadest kuni suvistel laupäevadel traditsiooniks saanud lastehommikute ja pannkookideni. Kuid kultuuri- ja kogukonnahoov Uus Õu on ka osalemise koht. Kõikvõimalikele ideedele avatud platvormina on eelkõige oodatud kõik veidrad ja ägedad mõtted, aga ka abikäed. Uue Õue tegemistes on võimalik kaasa lüüa, kirjutades selleks aadressile uus6u@uit.ee.

Uue Õue utopism

Michel Gondry’ võrdlemisi vähetuntud film „Be Kind Rewind” (2008) räägib loo ühest vaikselt alla käivast New Jersey videolaenutusest, mille hoonet ootab ees peatne lammutamine, kui selle hooldajad ei suuda renoveerimiseks kiiresti piisavalt raha leida. Poe vanaldane omanik siirdub nädalasele reisile, et mälestada koos sõpradega džässpianisti Fats Wallerit, kes olla väidetavalt samas majas sündinud, ning jätab äri oma ainsa noorema töötaja Mike’i hooldada. Samal ajal saboteerib Mike’i sõber Jerry lähedal asuvat elektrialajaama, magnetiseerub saadud elektrilöögist ning kustutab seejärel poes sõpra külastades tahtmatult kõik sealsetele videokassettidele lindistatud filmid. Juhtunu avastatakse kiiresti, ent nüüd seisavad noored silmitsi uue probleemiga: kuidas oma äri käigus hoida, kui filme pole? Pidurdamatu eluhoo ja positiivsusega asuvad nad oma teadmiste ja mälu järgi kustutatud filme VHS-kaameraga taaslavastama – näitlejateks on nad ise ning vahel nende sõbrad, kujunduselementideks aga kõik, mida neil ilma rahata naabruskonnast kätte õnnestub saada. Näiteks suure plaani saamiseks kuuerealisest autodest tulvil maanteest kinnitavad nad kaablipoolile mänguautod ja keerutavad seda ringi, filmides toimuvat paraja nurga alt – kõik põhineb kujutlusvõimel ja täienisti käepärastel, kuid väga leidlikel eriefektidel. Peagi avastavad nad, et teenivad järeletehtud filmidega rohkem kui varem originaalide laenutamisega, ja nii tekib lootus vana maja päästmiseks. Ent mis peamine – peaaegu eimillestki sünnib midagi külluslikku ja kirgast, mis suurendab määratult kohaliku kogukonna ühtsustunnet.

Mul on tunne, et samasuguse eluhoo ja kujutlusvõimega ning samavõrra keerulise materiaalse olukorra kiuste rajati läinud suvel väikese sõpruskonna eestvedamisel Tartu Uue Teatri ja Genialistide Klubi vahelisele parkimisplatsile Uus Õu, linnarahva kahtlemata kõige maagilisem mullune kooskäimispaik. Laudadeks olid (huvitav kokkusattumus!) kaablipoolid, Uue Teatri hoonet ääristasid oma istutatud lilled, õhtul valgustasid õue hiiglaslikud salongilambid, lastele oli oma mängunurk, läbi kogu suve korraldati Õues tihedalt isetegevusringe, luuleõhtuid jne – see kõik suudeti minu teada püsti panna peaaegu olematu linnapoolse toetusega, inimeste heatahtlikkuse ja vastutulelikkuse ning tegijate vankumatu pealehakkamise toel. Ent mis peamine, see pealehakkamine suurendas omakorda ka kogukondlikku ühtsustunnet, sest kõigil oli võimalik ülesehitustöös kaasa lüüa ja tehtusse oma panus anda. Eimillestki sai siin miski mitte mingite juba varem olemasolevate finantside kõrgema administratiivse suunamise toel, vaid puhtalt kollektiivse entusiasmi protsessuaalse eneseväljendusena – ning ka siin põhines kõik rikkalikul kujutlusvõimel ja peaaegu olematute vahenditega saavutatud „väga leidlikel eriefektidel”. Kui miskit, siis just sellist protsessuaalset eneseväljendust kutsuksin ma tänapäeval utopismiks selle sõna kõige positiivsemas tähenduses. Ning ma ei taha sellega väita, et niisuguseid initsiatiive pole tarvis „kõrgemalt toetada” – näiteks põhjendusega, et on tõestatud, et need saavad hakkama puhtalt omaenese entusiasmi jõul. Hoopis vastupidi, võib-olla peaksid just sellisel moel ennast juba tõestanud ettevõtmised eelkõige tõsisemat tähelepanu pälvima. Pigem tahan öelda, et kasu, mida kogukond Uue Õue sarnastest ettevõtmistest saab, on kaugelt kõrgem kui see, mida on võimalik rahas mõõta.

Jaak Tomberg