Vene Teatri kunstiline juht Marat Gatsalov sai Venemaa tähtsaima teatripreemia – Kuldse Maski. Teda käis intervjueerimas Ringvaate reporter Jüri Muttika. Intervjuu täispikk versioon on nüüd meie lugejate ees.

Küsis Jüri Muttika
Tõlkis Anastassia Dratšova

Marat Gatsalov Foto: Sven Arbe

Kui palju te teate Eesti teatritest?

Eesti on väga teatririkas riik. Suur osa teatreid on väga huvitavate kontseptsioonidega. Ma olen juba näinud päris palju Linnateatri lavastusi, pean ütlema, et need on väga kõrge kunstilise tasemega. Samuti tundub mulle, et N099 on väga hea teater, väga selge suunaga. Lisaks Von Krahl ja Eesti Draamateater – kõik need on suured ja kunstilises mõttes tugevad teatriasutused. Ja Eesti näitlejad ja teatritegijad on erilised, nad tõesti armastavad oma eriala.

Milline on teie esmamulje Eestist?

Ma olen siin varem käinud, lavastanud R.A.A.A.M-is. Mulle kohe väga meeldis see riik, meeldis atmosfäär, inimesed.

Kas te elate Eestis hotellis või korteris?

Elan koos perega teatri lähedal üürikorteris.

Kas Venemaa poolt vaadates asub Tallinna teater kaugel?

Ma olin siinsest Vene Teatrist üsna vähe kuulnud, kui rääkida siinsetest kunstisündmustest. Tegelikult ei olnud ma hulga aastaid midagi kuulnud.

Kui Moskvas ei teata Eesti Vene Teatrist midagi, siis mis huvi oli teil siia selle kunstiliseks juhiks tulla?

Tuli selline pakkumine, arutasime seda pereringis. Ma olen ju lavastaja, tahan keskenduda, põhjalikult töötada. See on ju väga tõsine asi. Tahaksin siin palju asju ära teha, see pakub mulle lihtsalt huvi.

Kas teil oli enne Vene Teatrisse tulekut Eesti kohta eelarvamusi? Kas olete kuulnud meie ühiskonna probleemidest? Integratsiooni probleemidest?

Olen veetnud Eestis üheksa kuud ja ei oska öelda, milline on Eesti rahvas. Igal rahvusel on oma ajaloo ja kultuuriga põhjendatud mentaliteet. Inimesed on sellised nagu nad on. Ma suhtlen inimeste, mitte rahvusega.

Probleemid ühiskonnas… Ajalugu on teinud üksikud inimesed, kes räägivad kõigi eest. Kahjuks on inimesed alati lollide otsuste ohvrid. Nende otsuste järeldused ongi rahvuse miinused või plussid. Me ei saa rahvust kõiges süüdistada.

Inimestele valetakse ja nii on alati olnud. Praegu on juba raske öelda, kus on tõde, kus on õigus. Meie aeg on valelikkuse aeg. Kõik valetavad ja kõik mängivad, nii asjad käivadki. Tõde ei eksisteeri enam.

Milline on sellises situatsioonis teatri ülesanne? Kas teater ei ole ka mäng?

Teatril ei ole ühtegi ülesannet. Teater loob lavastusi. See on ruum, kus kunstnikud loovad kunstiteoseid, see on nende reflektsioon maailmale. Teater ei ole haigla, kus sind ravitaks.

Mis teid Eestis kõige rohkem üllatab?

Üllatab Eesti inimeste suur huvi ja tähelepanu kunsti ja teatri vastu. Igal pool toimub palju üritusi ja inimesed külastavad neid. Tundub, et Eesti on teatririik, statistika järgi käib teatris iga inimene.

Huvitav on ka selline nähtus nagu suveteater. Etendused toimuvad linnast väljas. Venemaal ei hakkaks ükski inimene teatri nimel kuhugi kaugele sõitma.

Kuidas te hindate Vene Teatri taset?

Vene Teater on auväärne asutus, kus on hea trupp ja põnev mängukava. Pean tunnistama, et Vene Teatri repertuaaris on mõned lavastused, mis võiksid vabalt konkureerida Moskva teatritükkidega. Suure lava etendused on tõesti kiiduväärt!

Kuidas te ennast Vene Teatris tunnete?

Teatri kunstiline juhtimine on lavastajatööga võrreldes hoopis midagi muud. Töötab absoluutselt teistsugune mõtteviis. Vene Teater ei ole ju autoriteater, kus näidatakse ainult minu lavastusi. Siin on tarvis terviklikku ja hästi läbi mõeldud polüfooniat. Ise tunnen selle töö vastu suurt huvi, soovin siin väga palju teha ja areneda. Hetkel toimub kõik plaani järgi, mille koos Tõnuga (teatri direktor Tõnu Lensment- toim.) lõime.

Millised on Vene Teatri plaanid?

Teatri uue hooaja avame minu lavastusega, mis on ühtlasi lavastuste triloogia esimene osa. Tulevikus on Vene Teatri lavale tulemas veel kaks lavastust Filipp Grigoryani (sünd. 1976. a, kaasaegse teatri lavastaja/kunstnik/stsenograaf- toim.) ja Vasily Barhatovi (sünd. 1983. a, tegutseb kaasaegne teatri ja ooperi vallas, on Venemaal väga tuntud) poolt. Tuleb kolm erinevat lavastust, mida ühendab üks mõte, teema.

Kevadel on plaanis korraldada teatrikriitika kool, dokumentaalfilmide klubi ja dramaturgialabor.

Kirjeldage, milline on kaasaegne teater?

Kaasaegne teater ei sõltu vormist. See on teater, kus on olemas koht otsingule, eksisteerib unikaalne mateeria. Mateeria, mis ei ole kümme korda kasutatud, vaid on lavastaja loodud.

Kui lavastuses käsitletakse intellektuaalseid teemasid ja valupunkte, mida lavastaja näitab formaalsete ja mitteformaalsete finessidega, siis see ongi kaasaegne teater. Kaasaegne teater on aus! Kaasaegse teatri täpse definitsiooni määratlemine on muidugi tänamatu ettevõtmine…

Kui palju tuleb lavastades publikuga arvestada? Või tuleb lihtsalt luua?

Lihtne, naljakas ja meelelahutuslik teatritükk on lugupidamatus inimeste suhtes. Teater ütleb – te olete debiilikud ja sellepärast näitame teile debiilset komöödiat. Inimesed ei ole debiilikud, neid tuleb austada! Ma leian, et teater ei ole koht lõõgastumiseks. Lõõgastumiseks sobivad saunad, jõusaalid, baarid, restoranid. Teater on koht, kus arutatakse tähtsaid küsimusi.

Kas teid huvitab Eesti kirjandus ja teatrilood?

Hakkasin seda uurima. Meie dramatuurgialaboris on mul plaanis tegutseda just Eesti kaasaegse teatrikirjandusega. Dramaturgia parandamiseks tuleb kõvasti tööd teha, tegeleda selle arendamisega, korraldada üritusi, seminare, laboreid… Ühe korraga midagi muuta ei saa.

Kümme aastat tagasi Venemaal oli suht kurb dramaturgiamaastik, nüüd aga lood on palju huvitamad.