Müürileht avaldab Fingleri blogis ilmunud intervjuu andeka eesti filmirežissööri Martti Heldega, kelle lavastatud „Risttuules” on oma kunstivormi mõttes maailmas ainulaadne. 27. märtsist kinosse jõudvale filmile, mida vändati ligi neli aastat, ennustatakse suurt edu mainekatel filmifestivalidel.

Milline raamat Teil praegusel hetkel pooleli on? Kuidas meeldib?

Ma olen oma loomult kärsitu lugeja. Mõningaid raamatuid „neelan”, teisi seevastu „nokitsen”. Sestap on kahes käes korraga kolm raamatut. Pooleli on hetkel Kazuo Ishiguro „When We Were Orphans” (seda nokitsen), Carol S. Pearsoni „The Hero Within” ja Stephen Lowensteini toimetatud „My First Movie”. Esimene on ilukirjandus, teine on pigem teaduslik käsitlus stereotüüpide olemusest ning viimane põhineb režissööride intervjuudel. Viimane on hetkel minu jaoks kõige aktuaalsem. Toimib mulle tänases päevas kui eneseabi.

Kaader filmist „Risttuules” . Foto: Mardo Männimägi

Režissööri töö on veidi teistsugune kui tavaline palgatöö. Enamasti tehakse tööd projektipõhiselt. Kas see pigem jätab rohkem aega lugemiseks?

Režissööri töö – vähemalt minu puhul – on väga ebakorrapärase rütmiga, kui seda üldse saab rütmiks nimetada. Rutiin puudub. Ühtlasi puudub ka säärane positiivne rutiin, mis aitaks lugemisharjumusel oma kohta leida. Sestap vahelduvad ka lugemishood vastavalt tööle/töötusele. Eks see on igal režissööril erinev, ent minul jaguneb lugemisharjumus jämedalt kaheks: erialane uurimus-lugemine ja ajaviite-lugemine. Erialase kirjanduse osakaal on minu puhul märgatavalt suurem. Ilmselt on mu organism kuidagi sellega juba ka ära harjunud, mistõttu võib mu raamaturiiul „tavalisele kirjandushuvilisele” üsna igav tunduda. Seevastu sõbrad-kolleegid-filmitegijad leiavad alati midagi mu riiulist, mida pärast külaskäiku laenata.

Kas Teie eriala kirjandus on Eestis piisavalt kättesaadav?

Pean kurbusega tõdema, et filmirežiialast kirjandust Eestis praktiliselt ei eksisteeri. Seevastu näitejuhtimisalast kirjandust küll. Filmirežissööril on hea end aga mõlemaga kurssi viia. Seega jagub lugemist nii eesti kui inglise keeles. Puudust ma erialasest kirjandusest ei tunne. Alati leidub midagi, mis on intrigeeriv ja uus. Ometi loodan, et filmirežiid puudutavad olulisemad raamatud on leitavad tulevikus ka kodumaises kirjas. See aitaks kasvõi filmikoolis õppivatel noortel oma erialast paremat ülevaadet saada.

Kuidas üldse Eestis saadavalolevat kirjandust hinnata?

Hindan kodumaist kirjandust kõrgelt. Väga kõrgelt. Raamatupoes võin veeta tunde, ilma, et igavust tunneks. Alati leian midagi head. Teisalt hindan ka taaskasutuses olevaid raamatuid. Mulle meeldib, et käest-kätte-võrgustik toimib. Seega olen pea alati leidnud kirjandust, mis mind huvitab.

Kas e-lugemine on piisavalt mugav? Kui suur on Teie enda kogemus tahvelarvutis või e-lugeris lugemisega? Meeldib?

Läksin peavooluga kaasa ja ostsin kaks aastat tagasi endalegi iPadi. Täna seisab ta mul kummutil ja kogub tolmu. Ma pole seda kordagi kasutanud raamatu lugemiseks ja ei kavatse kah. Minu jaoks on raamatud paberist ja selliseks nad peavad jääma. Tahan tunda oma käte vahel lehekülgi, mis mu silmad on läbi lugenud. Vaatan uhkusega oma raamatuid riiulis – minu jaoks on nendes mingi võlu. See vabadus, et saan võtta riiulist meelisraamatu ning avada ta märkmepaberiga tähistatud kohast, on ülim. Seda tunnet ei asenda ükski äpp või otsingumootor, mis säärast tegevust peaks asendama. Olen paberi ja pärisraamatu inimene kohe kindlasti!

Märtsi lõpus linastub Teie lavastatud film „Risttuules”, mis on juba praegu palju kajastust saanud. See pole siiski päris klassikaline film. Kuidas lugejatele kõige paremini seletada, millega on tegu?

„Risttuules” on ajalooline film juuniküüditamisest, mis on lahendatud väga tänapäevase vormilahendusega. Valdavaks lavastuselemendiks on kasutatud tableau vivant võtet, mis tähendab, et kaadris olevad näitlejad ei liiguta. Ainsaks liikuvaks elemendiks selle filmi puhul on kaamera. Filmis leidub ka live-action stseene, ent 90 protsendi ulatuses on näitlejad liikumatud. Visuaalselt võiks seda ette kujutada kui elusaid vahakujusid.

„Risttuules” filmimist alustati kolm ja pool aastat tagasi. Miks projekt nii kaua aega võttis? Kas see oli ennustatav või ilmnesid takistused?

Filmi alustades oli küll väike hirm, et see võib olla aeganõudev protsess, aga ilmselt ei uskunud keegi, et see pea 4 aastat kestab. Filmi jaoks valitud visuaalne stiil nõuab nii näitlejatelt kui meeskonnalt väga suurt pingutust. Oli päevi, kui viie minuti filmimiseks oli meil võtteplatsil ligi 250 inimest. Neist 150 näitlejad ja 100 meeskonnaliiget. Sellise päeva sujuvaks ja edukaks toimimiseks töötasime eelnevalt kuid. Filmi tegemine peab toimima nagu kellavärk – et see aga saaks toimida, peab eeltöösse palju aega investeerima. Nii möödusidki neli aastat üsnagi linnulennult. Kokku osales meil ümmarguselt 700 näitlejat ning filmiga on ühel või teisel moel seotud olnud ligikaudu 1400 meeskonnaliiget ja abilist. See on suur hulk häid ja andekaid inimesi ning kõige selle planeerimine on paratamatult ajamahukas.

Millised on Teie tulevikuplaanid? Kas on käsil juba mõni muu suurem projekt?

Ma tõesti ei tea, mida mu tulevik on minu jaoks valmis sepitsenud. Mul ei ole 10-aastaku plaani ja ei kavatse seda ka teha. Olen valinud oma elu armastuseks filmi ja ei kavatse seda suhet katkestada. Armastus filmi vastu on suur. Igasuguse filmi vastu. „Risttuules” igatahes mu viimaseks filmiks ei jää, seda ma luban.

Milline on viimase aja parim Eesti film, mida näinud olete? Miks?

Mul ei ole lemmikut Eesti filmi. Pole ka välismaist. Mul pole lemmikvärvi ega lemmiklaulu. Pole ka lemmikraamatut. Mulle lähevad hinge kõik kunsti- ja eluvormid, mis on tehtud ausalt ja kirega. Lähevad hinge sellised tööd, mille loomisel ei ole autori loomehorisont kallutatud olnud. Neid võiks igal erialal rohkem olla.

Kui peaks võrdlema eesti filmi ja eesti raamatut, siis milline on suhe?

Reeglina ei tasu üht kunstilist vormi võrrelda teisega. Ühel on eeliseid, mida teisel ei ole. Seega ei too ma välja mingit võrdlus- ega edetabelit. Üks ja ainus suhe eesti filmi ja eesti raamatutega on see, et mõlemal on algus, keskpaik ja lõpp. Olgugi, et mõnikord on neid keeruline üles leida.