Loovus ja intelligentsus käivad tihti käsikäes ja inimesi, kellel neid jagub, ühendab asjaolu, et nad suudavad mõelda avaramalt kui enamik teisi.

Helen Tammemäe. Foto: Epp Salulaid

Mõelda väljaspool nn traditsioonilist – nad suudavad luua võimalikke ühenduslülisid ka harjumuspäraselt justkui kokkukäimatute asjade vahel. Nii tekivad uued kombinatsioonid, uued võimalikud viisid asjade nägemiseks ja tegemiseks. See regulaarne seoste loomine ja mõttetöö saavad toimuda ainult siis, kui kahelda samaaegselt pidevalt nii väliskeskkonna kui oma sisekaemuste ainuõigsuses. Ilmaasjata ei öelnud teiste seas ka Shakespeare, et rumal mõtleb ennast targaks, aga tark teab, et on rumal. Samuti loovad selliseid ebaharilikke seoseid tihti vaimupuudega inimesed – seda ehk mitte teadlikult ja läbimõeldult, aga piir loomingulisuse ja nn „hullumeelsuse” vahel on õhuke. Ehk eristabki loomingulist inimest hullumeelsest vaid see, et esimene on võimeline kahtlema nende uute tekkinud mõttekonstruktsioonide toimivuses, kui viimane seda alatihti eristada ei suuda.

Niisiis selleks, et midagi uut luua, on vaja õppida mõtlema ennekõike kastist väljas. Uus ei pruugi olla alati parem kui vana, aga ka vanale kinnituse leidmiseks on see siiski vajalik oskus. Selleks et tekiks üleüldse suutelisus näha mitmekesist maailmapilti, et osataks näha valikuvõimalusi ja kehtiva alternatiive. Kas või selleks, et olemasolevat taasmõtestada. Just selle pärast on loovus ühiskonna arenguks niivõrd hädavajalik, olgugi et selle ilmingud kaasaegses kultuuris võivad tunduda paljudele veidrad, kummalised, pisut hullumeelsedki, ja seetõttu teinekord sootuks hirmutavad.

Mulle tundub, et just nendel nimetatud põhjustel peljatakse suurt osa loovust, mis väljub raamidest ja tungib avalikku ruumi. Inimeses, kes on harjunud nägema maailma ühte kindlat moodi, tekitab selline vaba loomepuhangu või mõttevooluga kokkupuutumine esmapilgul suurt mittemõistmist, ta ei suuda luua seoseid ja kasutada neid päästikuna omaenese mõtete aktiveerimiseks. Süüdistan selles keskkonda, kus selline inimene on üles kasvanud. Seda, et teda on kasvatatud mõtlema „õigesti”, mitte iseseisvalt. Kahju on näha, et tänased kultuuripoliitilised otsused Eestis ei suuda pidada jätkuvalt rahva- ja kõrgkultuuri kõrval vajalikuks toetada samaväärselt just seda osa kultuurist, mis tegeleb loovuse ning uue otsimise ning seeläbi vana taasmõtestamisega. Aga sama kehtib tegelikult ka muudes valdkondades – näiteks hariduspoliitika või linnaplaneerimise puhul.

Niisiis pole imestada, kui selline pidev isiklikul või generatsioonilisel tasandil maailmakorraga pahuksis olemine pikapeale muserdavaks kujuneb. Mida teha, kui sa ei suuda kohaneda nende etteantud mudelitega, elada ettekirjutatud stsenaariumi järgi? Kui sulle taotakse järjepidevalt, et „ära sa siin eksperimenteeri midagi, meil juba on olemas need struktuurid ja meetodid – õpi ära ja tee järele!”? Kes upub sellest pääsemiseks pudelisse, kes põgeneb eskapismi mõnel muul kujul.

Pidevalt negatiivse surve all olles võib inimene leida end ootamatult depressiooniga võitlemas. Tudengiajal oli meil oma kirevas kunsti-, semiootika- ja filosoofiatudengite seltskonnas selleks käibel lõpuks täiesti argiseks kujunenud mõiste weltschmerz, mis saabus tavaliselt sessi ajal või esmaspäeva hommikul pärast pikale veninud pralletamist. Weltschmerz seisnes minu jaoks siis peaasjalikult tundes, et ma ei suuda maailma ootustele vastata. Nüüd tagantjärele olen leidnud end mõttelt, et ehk on asi pigem niipidi, et ümbritsev maailm ei ole suutnud minu ootustele vastata. Sõltub vaatepunktist.

Niisiis tuleb oma mõtetega ka ettevaatlik olla, nendes tasub alati kahelda – eriti siis, kui elus on parajasti pingeline tööperiood või muudel põhjustel õhus rohkem emotsioone kui kainet mõtlemisvõimet. Sellistel hetkedel tasub meeles pidada, et iseenda mõtlemist saab suunata ja olgugi et see ei käi üleöö, vaid on vilka mõttetegevuse kaasabil pikaajaline protsess, olen ma veendunud, et igaüks on võimeline leidma teatavat rahulolu, mis ei pea ilmtingimata tähendama allaandmist ega olukorraga leppimist, vaid, vastupidi, annab jaksu, et jätkata põikpäiselt vastuvoolu ujumist, kuni sarnaselt mõtlejaid on piisavalt, et voolu muuta.