Madis Järvekülg kirjutas 14. veebruaril ilmunud Sirbis Y-generatsiooni painetest ja sellest, kuidas üpsilonid maailma vallutamisest unistusi ei heieta. See kaheleheküljeline artikkel, olgugi et iseenesest suurepärase sõnaseadega kirjutis, tekitas minus kui samuti ühes nimetatud generatsiooni esindajas palju vastuolulisi tundeid.

Foto: Renee Altrov

Nõustun küll põhimõtteliselt väitega, et uue põlvkonna liikumapanevaks jõuks ei ole mitte majandus, vaid eneseteostusvajadus, kuid sarnaselt sellele, mida te Müürilehe märtsinumbris ilmunud intervjuust presidendiga lugeda saate, ei peaks meie generatsioon asetama rõhku küsimusele, kelle vastu me võitleme, vaid mille eest me seisame? Mõtteavaldust, et „paradoksaalsel kombel, nii brutaalselt kui see ka ei kõla, võib vabas riigis üleskasvamist vaadelda noorte tragöödiana”, pean ma lihtsalt ääretult võhiklikuks ja seda veel eriti tänaste Ukraina sündmuste foonil. Mõne meie põlvkonnakaaslase arvamus, et ilma barrikaadidel verevalamise või kaevikutesse varjumiseta ei saa millegi eest võidelda, näitab ainult nende vaimuvaesust.

Autor kritiseerib oma artiklis tugevalt ka ettevõtlusalaseid tugimeetmeid: „Paraku ei ole igas valdkonnas ettevõtlikkusega nii palju pihta hakata kui mõnes teises ja ainult sisemise põlemise najal õhinapõhiselt sihini jõuda näib võimatu. Ja noored taipavadki, et liiga ebarealistlik on see jututasandil laialt levinud ideaal, milleni on võimalus juhuse ja ülima andekuse kokkulangemise tingimustes jõuda üksikutel.” Siin on ununenud üks oluline eeldus õnnestumiseks – nimelt töö, millel ei pruugi omakorda ettevõtluse kui sellisega mingit seost olla. Töökusega on võimalik sihile jõuda esiteks absoluutselt igas valdkonnas, nii tantsumuusika produtsendi kui maalikunstnikuna – ja seda eriti tänapäeva vabas Eestis, kus piirid on valla. Muide, töökus on ka praktiliselt ainuke hädavajalik tingimus selleks, et midagi saavutada – teised nimetatud tegurid, nagu sisemine põlemine, juhused ja andekus, tulevad sellele muidugi kasuks, aga andeka logardi anne ei pruugi kunagi ilmsiks tulla ja juhusedki ei kuku sülle ilma neile eeldusi loomata. End loomemajandusest puudutatuna tundvad loomingulised inimesed võiksid maha rahuneda ja mõista, et see on vaid üks võimalus paljude seas, mis ei hakka kunagi asendama kultuuri. Suur vaimustus loovast majandamisest (ja ka sellele järgnenud pettumused) on ammu raugenud ja mõistena on loomemajandus leidnud endale arusaadava ja üsna ühetimõistetava tähenduse. Neid tonte, kes kunstnikke vägisi majandusalaseid Powerpointe vaatama ja kirjanikke üheksast viieni reklaamiagentuuri tööle sunniksid, ei ole olemas. Pigem on mõned õilishinged ise aeg-ajalt sellistesse kohtadesse eksinud ja räägivad hiljem lokaalis mitu nädalat järjest, kuidas maailm on ebaõiglane ja millise ülekohtu osaliseks nad on saanud.

Ühtlasi ei saa ma nõustuda väitega, justkui meie generatsioon ei mõtleks globaalselt – vastupidi hõlmavad minu ja mu vestluskaaslaste arutelud üha enam aina laiemaid küsimusi, nagu seksuaalne valikuvabadus, samasooliste abielude aktsepteerimine ning keskkonnaga seotud küsimused, mille osas mulle tundub, et just meie põlvkonna inimesed on need, kes suudavad teadvustada endale ka kolmandates riikides toimuvat. See, et me ei mõtle maailma agressiivsest vallutamisest, ei tähenda, et me ei võiks seda rahulikult, mõistuspäraselt ja enesekindlalt muuta.