Peter Stricklandi „Berberiani helistuudio” on äraütlemata omamoodi film, mis on samal ajal hoomamatult sürreaalne ja äratuntavalt igapäevane.

Lugu algab nagu iga tavaline töölähetus: keskealine inglise helirežissöör Gilderoy, keda mängib hämmastava vaikse sisemise põlemisega Toby Jones, kutsutakse Itaaliasse 70ndatel levinud seksuaalselt laetud ja sadistlikule giallo-tüüpi õudusfilmile sõna otseses mõttes heli tekitama. Alates esimesest kontaktist sekretäriga hakatakse Gilderoy ümber looma kriipivalt pinevat ja ebameeldivat atmosfääri – kirglikud, sõnakad ja küüned sissepoole itaalia filmitegijad vastanduvad selgelt korralikule inglise memmepojale, kes on siiani silma paistnud eelkõige hüppavate jänkudega loodusfilmide jaoks veesulinat luues. Rapitakse suur hulk köögivilju ja lindistatakse erinevate igapäevaste tegevuste käigus tekkivaid helisid, mille kontekstist välja rebitud kõlade võimalike tähendusvarjundite peale igapäevaselt ei mõtle. Psühholoogiline hitchcockilik pinge, mille võib alguses kultuuriliste ja isiksuste erinevuste kaela kirjutada, võtab aga filmi arenedes üles lynchiliku pidetuse tuurid ja hakkab oma elu elama. Paranoiline atmosfäär võtab eksistentsiaalsema mõõtme. Kes on Gilderoy? Kust ta tuli? Mida see kõik tähendab? Filmi lõpuks lahtirulluv kaos, kus on narratiivselt keeruline navigeerida, paneb kahtlemata vaataja proovile, sest tekkinud segadust lahti ei harutata ja vastuseid kandikul ette ei kanta. Aga kas peakski?

Kaader filmist „Berberiani helistuudio”

Lisaks meisterlikule hirmuatmosfääri loomisele ja elu kaoseaspekti kujutamisele pakub „Berberiani helistuudio” väidetavalt tänapäevalgi asjakohase ja üllatava sissevaate analoogfilmihelide tekitamise maailma. Ajal, mil inimesed veedavad suure osa oma ajast interneti „pilvede” peal ning üha enam meid ümbritsevatest asjadest kolivad nupuvajutuse kaugusele ekraani taha, mõjub meeldetuletus sellest, kuidas nõnda progressiivse kuvandiga filmitööstuses heli tekitatakse, omamoodi värskendavalt. Redistelt pealsete mahamurdmine, et anda edasi juuste juurtega väljakatkumist, kapsa noaga rappimine pussitamisstseenis ning särisev õli pannil, et tekitada vajaminevad helid julmaks stseeniks, kus ahjuroop naise privaatsesse kehaossa sisestatakse, tuletavad meelde, kui füüsilised on tegelikult nii filmitootmisprotsess kui ka helimaailm, ja muudab paratamatult vaataja arvamust juurviljade käitlemisest. Digirevolutsiooni käigus oleme me vabanenud küll suurest hulgast kilast-kolast, mistõttu on lihtne unustada, kui paljud protsessid nõuavad endiselt füüsilist kohalolu ja panust. Nullide ja ühtede abil saab edukalt luua vägagi realistliku hobuse, kuid lõpuks on siiski vaja kahte kookospähklit kokku lüüa.

Vaatamata sellele, et „Berberiani helistuudio” isevärki žanrikaleidoskoop loob maailma, mis asub justkui iseenda vaakumis, kus põhjus ja tagajärg polegi nii tähtsad kui hetketunne ja atmosfäär, kumab sellest kaosest ometi läbitunnetatud kaasaegset maailmakogemust. Gilderoy seiklused Itaalia kitsukeses helistuudios rõhutavad seda, et 3D-efekti jaoks pole alati prille vaja – piisab vaid sellest, et nina arvuti tagant välja pista, sest füüsiline dimensioon pole meie ümbert kuhugi kadunud. Iga suhtlusvõrgustiku paraadpildi taga seisab kuskil inimene, samamoodi nagu iga kinolinal kõlava piiksu taga peitub kellegi rüüstatud juurviljaaed või kurblik songitud arbuus.