Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin on küll mitmekordne vanavanaema, kuid teab noortest ja nende väärtushinnangutest rohkem kui noored ise. Ometi on see vist paratamatus, et kõneldes noortest kõneldakse ka vanadest.

Miks peaks üks noortele suunatud väljaanne tegema intervjuu „Eesti ühiskonna vanaemaga”? Samal põhjusel, miks iga noor peaks leidma aega, et suhelda oma vanavanematega, kellel on aastatega hulganisti elutarkust kogunenud. Lauristini puhul lisandub elutarkusele veel sotsioloogiliste uuringute taust ehk mõtteterad on vürtsitatud statistiliste andmetega.

Laulva revolutsiooni lapsena üritasin ma selle intervjuu käigus selgeks saada, mida minu põlvkond endast õigupoolest kujutab. Vestlusest Lauristiniga koorub välja, et ma peaksin oma põlvkonnakaaslaste üle pigem uhkust tundma, sest materialistliku edukultuse foonil üles kasvanud noored hindavad üha rohkem vaimsemaid väärtusi, sooritades nõnda väärtushinnangute tasandil sümboolse isatapu. Vana mõtteviisi jätkuva domineerimise taustal tuleb noortel hakata värskete vaadete eest julgemalt seisma, kusjuures liitlasi selleks võib leida just vanavanemate hulgast.

Marju Lauristin. Foto: Patrik Tamm

Alustagem retoorilise küsimusega: kas noorus on hukas?

Mina pole seda kunagi väitnud. Ma puutun noortega iga päev kokku ja näen suure rõõmuga, kuidas praegused noored muutuvad iga aastaga järjest asjalikumaks.

Mida peab üks 20–25-aastaste põlvkond olema üldse saavutanud, et sotsioloogid saaksid anda hinnangu, et tegu on eduka või paljulubava generatsiooniga?

Mina ei arva, et 25-aastaselt peaks tahtma olla edukas. Kui inimene tunneb sellises vanuses nii, siis hakkab ta edust kinni hoidma ning jookseb omadega üldse kokku. Edukultuse teema hakkab Eestis vaikselt iganema. Kui ma vaatan neid tudengeid, kes praegu meie teaduskonda astuvad, siis nende jaoks pole edukus enam oluline. Veel seitse aastat tagasi valiti eriala lähtuvalt hilisematest teenimisvõimalustest, kuid nüüd tehakse otsus sisulisemate väärtuste põhjal. 20–25-aastane noor, kellest mina lugu pean, on maailma suhtes avatud ning otsib võimalusi enda oskuste maksimaalseks realiseerimiseks. Materiaalsete väärtuste asemel hindab ta kõrgelt sisemist rahulolu ja soovib ennast proovile pannes midagi ära teha. Raha asemel pakub sellisele noorele naudingut pigem mõne huvitava raamatu lugemine.

Taasiseseisvumise järel on noorte liikumistrajektoor olnud maalt linna ja sealt edasi välismaale, peegeldades sellega Eesti ühiskonna suurimaid probleeme – ääremaastumine, väljaränne. Kas noorte äravoolu tuleks nimetada põgenemiseks või maailma avastamiseks?

Kui inimene peab põgenema, siis see tähendab, et tal on kuskil väga halb olla. Mina üldiselt ei arva, et Eesti on koht, kus noortel oleks halb olla. Kui ma vestlen Soomest või teistest lääneriikidest tulnud noortega, siis nemad väidavad mulle, et Eesti on oma võimalusterohkuse poolest noorte jaoks väga põnev koht. Tee selleni, et ise midagi uut algatada, on Eestis palju lühem. Siit põgenemine näitab pigem seda, et nad ei usu iseendasse, et neil ei ole siin midagi panustada või millegi nimel tegutseda. Minu jaoks on probleemiks see, kui nad ennast Eestis ei leia. Välismaal enda täiendamine on positiivne. Kui mina oleksin praegu 20-aastane, siis ma seaksin oma sammud kohe kindlasti Cambridge’i või sarnasesse ülikooli, aga ma tuleksin seejärel oma kraadi ja saadud kogemustepagasiga tagasi Eestisse.

Miks noored tunnetavad, et neil pole siin millegi nimel tegutseda?

Igal inimesel tuleb ise avastada kodanik endas. Need noored, kes soovivad tulevikus oma lapsi Eesti riigis kasvatada, peavad paratamatult vastama järgmisele küsimusele: „Millises Eestis ma seda teha tahaksin ja kuidas ma ise siia panustada saaksin?” Arusaamal, et onud-tädid teevad mulle siin toreda riigi valmis, ei tohi lasta tekkida. Oma riiki tuleb hakata ise kujundama. Meil oli isegi nõukogude ajal tudengitena tunne, et tuleme seda maailma enda jaoks teistsuguseks muutma. Lõime üliõpilastena Tartusse sotsioloogiaringi olukorras, kus sotsioloogia oli keelatud. Me tegime ülikooli enda jaoks ümber ja maitseme praegu selle vilju. Selline peaks olema noore inimese loomulik elutunnetus. Paljudel tänapäeva noortel on tekkinud riigi suhtes aga klienditunne – kuskil on keegi, kes pakub meile riigi teenust, mille me kas võtame vastu või mitte. Kui meile ei meeldi, siis me läheme ära Soome või Inglismaale, sest seal on parem teenus. See on tarbijalik suhtumine, mis ei aita parema riigi saavutamisele kaasa.

Mismoodi tuua tagasi neid, kes on juba lahkunud? Tihti on nad saanud külge riigireeturi sildi.

Kui rääkida nende noortega, kes on olnud Soomes või Inglismaal, siis nad ütlevad, et seal peetakse neist rohkem lugu, isegi kui nad on lihtsa töö peal. Suhtumist ei saa käsuga muuta – see on kultuuri küsimus. Inimeste alavääristamine, sildistamine ja arenguvõimaluste piiramine on ühed põhjused, miks noored tunnevad, et nad saavad ennast hoopis mujal teostada. Mujal on keskkond lahedam – pakub rohkem tuge, võimaldab eksida ja otsida. Eesti kasvatuses on säilinud arusaam, et keegi ei tohi vigu teha. Sa pead olema absoluutselt korras, õige, raamides, tubli, korralikult käituma, saavutama selle, mida sinult oodatakse. Kui sa eksid, siis sa oled läbi kukkunud. Kui su firma läks pankrotti, siis on sul lõpp. Kui sa kukkusid eksamil läbi, siis on sul plekk küljes. Siin puudub eksimisruum. Professor Taagepera näiteks imestab, mismoodi siin tõlgendatakse välismaa ajakirjast tagasi lükatud artiklit läbikukkumisena. Ta tegi meile selgeks, et see on normaalne, kui artikkel 3–4 korda tagasi saadetakse, sest see aitab üliõpilasel areneda. Ameerikas öeldakse, et give me a second chance. Sellega antakse märku, et ükski võimalus pole oma olemuselt lõplik.

Kuidas saab riik noorele märku anda, et tema panus on oodatud?

Kui ma küsin oma tudengitelt, kas noorte arvamus Eestis maksab, siis ma kuulen umbes sama juttu, mida räägivad pensionärid: „Meid vaadatakse kui gruppi, mis tahab ainult midagi saada, samas kui vastu pole midagi pakkuda.” Kogu jutt kaasamisest kõlab manipulatiivsena, sest tunnetatakse pigem, et kuskil on mingi riik koos ametimeestega, kes kaasab valikuliselt. Meil on omaalgatust vähe ja seegi on pigem protestialgatus. See on väga tore, et kodanikuühiskond on muutunud häälekamaks, aga selles on palju allasurutuse protesti, mis on sellises väikeses riigis ebaloomulik.

Mida te siis kaasamise asemel soovitate?

Vähem peab rääkima kaasamisest ja rohkem osalemisest, ideede tunnustamisest. Noor inimene peab tundma, et tal on õigus otsustusprotsessist osa võtta. Samas eeldab see ka oskust ning tahtmist kaasa rääkida ja teemasse süveneda. Mina näen kodanikuühiskonda palju asjalikumana. Vabakonna olemus ei seisne ainult selles, et tullakse korraks tänavatele, vaid tuleb suuta teemasid läbi töötades ise lahendusi pakkuda. Noortel oleks hoopis teine tunne, kui nad teaksid, et nende välja pakutud algatus lõpuks ka teostub. Kindlasti tuleks osa noori Eestisse tagasi, kui nende sõna maksaks siin rohkem.

Triin Loide võrdles hiljuti Eesti noori hikikomori’dega Jaapanis, kes on muutunud asotsiaalseks. Usaldav suhe riigi ja noore vahel on asendunud pideva võitlusega või kui võitlusest ollakse väsinud, siis tõmbutakse resigneerunult oma sisemaailma. Mida te sellest kirjeldusest arvate?

Hikikomori’deni on veel pikk tee. Ma saan lohutada noori ainult sellega, et vanad tunnevad samamoodi. Taasiseseisvunud Eestis toimunud areng viis paljud üsna lootusetu tundeni, sest pidevalt tuleb oma olemasolu õigustada. Kui sa ei suuda tõestada, et sinust sõltub majanduskasv, siis sind ei olegi siia vaja. Eesti ühiskonnas peaks toimuma nihe materiaalsuse diskursusest inimlike ja vaimsemate väärtuste poole. Nende poole, mis on seotud olemise enda rõõmuga. See on Eesti ühiskonna traagika, et meil pole olnud võimalust vanaks saada. Eesti riik oli 22 aastat vana, kui ta hävitati. Vabaduse lapsed ei saanud kasvada piisavalt suureks, et näha, mida nad suudavad vabades oludes ära teha. Nüüd me oleme jälle selles olukorras, kus riik on 22 aastat vana. Taasiseseisvunud Eestis sündinud noored peavad endalt jällegi küsima, mida Eesti riik nende jaoks tähendab. Neil pole eeskujusid, kelle poole vaadata, sest see on esmakordne kogemus, seetõttu ka pisut hirmutav. Eestist põgenetakse mõnikord hirmu ja ahistatuse pärast, mida säärase koorma kandmine nõuab. Noored tunnevad, et nad pole valmis riiki oma õlule võtma. Neil ei ole võimalik toetuda selles küsimuses vanemate või vanavanemate eeskujule, kes saavad rääkida üksnes seda lugu, kuidas nemad säilitasid okupatsiooni kiuste keele ja kultuuri. Väljakutse, mis noorema põlvkonna ees seisab, on seetõttu päris suur – neil tuleb leida omale identiteet, aga see peab olema täiskasvanud inimese identiteet täiskasvanud riigis, mille jaoks pole mustrit kuskilt võtta.

Ma saan aru, et see väärtuste konflikt pole põlvkondadepõhine.

Jah, see pole põlvkondadepõhine. Või kui on, siis on see küllaltki ebaharilik, sest tekkinud on vahepõlvkond, teie vanemad. See on põlvkond, mille liikmed tundsid ennast ajal, mil Eesti riik taastati, kauboikapitalistidena. Nende jaoks muutus maailm väga ahtaks, väga materialistlikuks. Sellel mentaliteedil on konflikt nii vanemate kui noorematega, aga ka lateraalne konflikt põlvkonnakaaslastega, kes ennast selles režiimis hästi ei tunne.

Kas materialism on asendunud noorte puhul hedonismiga?

Tänapäeval nähakse sotsiaalteadustes hedonismi natuke keerulisemalt. Räägitakse sellisest mõistest nagu isiksuse autonoomia. Instituudis konsumerismi uurides oleme näinud, et küpsemas ühiskonnas ajab see hoopis teist laadi võrseid, näiteks ökokäitumine on üks osa uustarbijalikkusest. See seisab aga väga kaugel sellest, mida peetakse silmas lihtsakoelise nii-öelda „Miki-Hiire hedonismi” all. Teisipidi sarnaneb tänapäeva hedonism mõneti ka epikuurlusele, see tähendab hõrkude vaimsete naudingute maitsmist. Eestlasele, kes on harjunud pigem läikiva auto ja kõva rahaga, on need tendentsid võõrad. Eesti inimesele on pigem omane raskemeelsus kui hedonism.

Lugesin infokildu, mis väitis, et Tallinna Vene Gümnaasiumi 2012. aasta lennust õpib 75% tänaseks välisriikides. Kas intelligentsete vene noorte side Eesti riigiga on liiga nõrk?

Uuringutest on välja tulnud, et eesti keelt oskavate noorte intelligentsete vene gümnasistide side Eesti riigiga võib olla väga tugev, aga see suhe on samas negatiivse märgiga. Vene rahvusest noorte jaoks tuleb kõik need üldisemad probleemid, millest eelnevalt rääkisime – vähene kaasatus, võimaluste nappus –, vähemalt kahega korrutada. Isegi vene rahvusest üliõpilaste hulgas, kes õpivad Tartu Ülikoolis, on säilinud subjektiivne arusaam, et nende võimalused tööturul on palju väiksemad kui nende Eesti päritolu kursusekaaslastel. Neil on vale nimi, mistõttu ei võeta neid töövestlusel võrdväärsetena. Iseenesest ei pruugi see alati tõsi olla, aga selline subjektiivne tunnetus on olemuslikult halb. Vene koolide õpetajad keelitavad aga abituriente Eesti ülikoolidesse mitte astuma, väites, et venelased ei saa seal niikuinii hakkama. Ka avalikus ruumis domineerib diskursus, milles koheldakse vene rahvusest inimesi potentsiaalse ohuna Eesti riigile. Olukorda saaks parandada, kui meedias figureeriks rohkem vene noori, kes väärivad oma tegude poolest tunnustust. Ma vaatan rõõmuga, kuidas Aljona Suržikova on hakanud endale kohalikul kultuuriväljal nime tegema. Või võtame poliitikutest Jevgeni Ossinovski ja Andrei Korobeiniku. Avalikkuses on tekkimas arusaam, et uusi ja huvitavaid hääli leidub ka vene kogukonnas, seega mingid muutused on toimumas, kuid need on praegu nähtavad ainult Eesti vaatenurgast. Kui me vaatame vene meediaruumi, siis seal need inimesed tunnustust ei leia. Vene kogukonnas on juhtival kohal arvamusliidrid, kellele on rahvustevahelise konflikti taastootmine kasulik. Seda aktiivsem peaks aga olema Eesti pool. Kümne aasta taguse perioodiga võrreldes oleme me natuke teises olukorras, sest siis oli lõhe keelekogukondade vahel peaaegu ületamatu.

Teadmatus ja ebakindlus on need omadused, mis meie põlvkonda ilmselt kõige paremini iseloomustavad, kuna me elame maailmas, mis muutub väga kiiresti. Mida see ebakindlus noortega teeb?

Postmodernse oleku üks põhitunnuseid on ebakindlus. Pole suuri narratiive, turvalisi stsenaariume ning igavesi õigeid valikuid. Ebakindlas situatsioonis sisemise tasakaalu saavutamine on oluline eneseidentiteedi küsimus. Mulle meeldib, kuidas Ulrich Beck on võrrelnud tänapäeva inimest surfajaga, kellel on vaja sisemist tasakaalutunnet, et ennast kogu aeg õigesti positsioneerida ja liikuda lainelt lainele sellisel viisil, mis aitab tal laual püsida. See eeldab oskust asetada iseennast olemise keskpunkti, nii et ollakse ise ka tasakaalu tekitajaks. Uus vaade individualismile väidab, et individualism on eeldus, mis aitab teistega koos olles võrku tasakaalus hoida. Võrk on dünaamiline ja suuteline ebakindlas olekus resoneerima, säilitades samas oma ühendused.

Sotsioloogid koostavad ka tulevikumudeleid. Milline võiks olla praeguste 25-aastaste tulevik, isegi näiteks nii pikas perspektiivis kui pensioniiga?

Inimene küpseb tänapäeval suhteliselt kaua. Seega ei maksa paanitseda, kui teile öeldakse, et te lähete pensionile 70-aastaselt, sest teie eluiga on ilmselt 90 eluaastat. 20 aastat pensionil olla on niigi palju. Praegu on ju nii, et 50–55-aastased on õnnetud, sest nad tunnevad, et tööle neid enam ei taheta, koolitusi ei pakuta, neid vaadatakse juba kui potentsiaalseid vanureid. Samas on inimene 55-aastaselt oma õitsengueas. Kuna meie elulõng on olnud ajaloos kogu aeg katkestustega, siis me ei oska hinnata vanema põlvkonna rolli ja elutarkuse kogumist kui väärtust. Me kardame vanaks saada. Noored kardavad vanaks saada. Kui kõik läheb normaalselt, siis tänased noored elavad kaua ja õnnelikult. Nad jõuavad proovida elu jooksul palju erinevaid elukutseid. Normaalsuseks muutub see, kui inimene vahetab 10–15 aasta tagant oma ametit ja astub uuesti ülikooli – insenerist saab kunstnik, raamatupidajast õpetaja jne. Kui inimesel on 35-aastaselt ees veel 30 aastat karjääri, siis on selge, et ühest elukutsest jääb talle väheks.