Kinotripp viib seekord bensiinijaama parklast putkasse ehk Uganda alternatiivkinno, mis meenutab esialgsel silmitsemisel kardinaga onni.

Illustratsioon: Helmi Arrak

Kohtun Deoga bensiinijaama parklas. Plaanime minna kohalikku video hall’i filmi vaatama. Ugandale omaselt hilinen kümme minutit. Ugandalasele omaselt hilineb Deo kolmkümmend minutit. Sellest pole aga midagi, sest video hall’ides pole kindlatel kellaaegadel algavaid filmiseansse. Samuti puudub fikseeritud kinokava.

„Näe, üks video hall on siinsamas!” osutab Deo meist kolme meetri kaugusel asuvale värskelt värvitud puidust onnikesele. Onn asub tiheda liiklusega tänava ääres, naabriteks baar ja kohalik kliinik. Katuseräästa all ripub silt „B.B. VIDEO”.

Piilume ukseauku katva värvilise kardina vahelt sisse. Tagaseina on paigutatud telekas ning ruumi nurkadesse lae alla suured kõlarid. Kinosaali sisustavad tosin seljatoega pinki, millel filmihuvilised kannatlikult külg külje kõrval reas istuvad ja pingsalt ekraani jälgivad. Nii nagu eurooplased pühapäeviti kirikus jumalasõna kuulavad. Kuulekalt ja vaikselt.

Deo kõnetab teisel pool kardinat seisvat kinosaali juhatajat. Proovin end tutvustada, kuid noormees vastab kiirelt, et ei räägi inglise keelt. Ütlen talle siiski enda nime ning surun kätt. Ta vastab, et tema nimi on Flower ja hakkab isegi oma veidra nime peale naerma.
Flower osutab hõredamale pingile ning palub meil istet võtta. End mugavalt sisseseadnuna pööran esmakordselt tähelepanu ekraanil toimuvale. Tegu on Hollywoodi märulifilmiga. Millisega, seda ma ei tea. Deo uurib filmi nime meie pinginaabrilt, kuid ka tema jääb vastuse võlgu. Lisaks Hollywoodi märulifilmidele näidatakse video hall’ides peamiselt Nollywoodi draamasid, Bollywoodi muusikale ja nn siniseid filme ehk pornograafiat. Viimast sõltumata asjaolust, et hiljuti võeti riigis vastu pornograafiat keelav seadus.

Paar minutit hiljem lõppeb esimene film ning Flower kõnnib läbi ruumi ja korjab kõigilt 15 eurosenti piletiraha. „Nii tehakse iga filmi lõpus,” selgitab Deo. Ilmselt ta meilt raha ei küsi, sest me alles jõudsime. Kuna seanssidel pole algus- ja lõpuaega, siis pead ise tähelepanelik olema, et sattuksid kinno filmi alguseks. Meil vedas.

Järgmisena näidatakse publikule „Bravehearti”. Kuna enamik Kampala elanikest kõneleb emakeelena luganda keelt, siis on filmid dubleeritud kohalikku keelde. Aga mitte nii nagu meie pärastlõunased seebikad. VJd on midagi spordikommentaatori ja tõlgi vahepealset. Nad kirjeldavad ekraanil toimuvat, viskavad nalja, vajadusel lihtsustavad publiku jaoks süžeed.

80ndatel, video hall’ide algusaegadel, dubleerisid VJd filme otse. Nad seisid saali tagaotsas ning hüüdsid kommentaare läbi mikrofoni. Nüüd on dubleering mustalt turult ostetud DVDle juba peale salvestatud. Täpsustan, et VJ hääl ei kõla mitte filmi peale, vaid helide vahele. Dubleerija kõne ajaks keeratakse originaalheli maha. Tulemusena kõlab video hall luganda keelt mittetundvale inimesele võrdlemisi häiriva ragiseva mikrofoni vahelt kõlava kisana. Kohalikele aga suurepärase meelelahutusena.

„Braveheartile” loeb peale VJ Junior! Tegu on Kampala kuulsusega, kelle välismaasõite, kohtinguid ja uusi autosid kajastab kohalik kollane ajakirjandus. Šotlaste ja inglaste verise võitlusstseeni taustaks viskab VJ Junior nalja šotlaste kiltide üle. Kui viimased võitluse käigus ka reaalselt seelikud üle pea tõmbavad ja inglastele tagumikke näitavad, rõkkab pisikene kinosaal naerust.

Enamik publikust on mehed, kuid ka siit ei puudu igale õigele kinole omane ülioluline detail – embav paarike. Teisel pool vahekäiku vadistavad teineteise käte vahele rullununa kaks noort, pööramata šotlaste kannikatele vähimatki tähelepanu.

Saalist lahkudes uurin Deolt, millal ta viimati video hall’is käis. „Ligi 20 aastat tagasi. Aga siis käisin pidevalt, kuna olin filmide vaatamisest sõltuvuses.”

Haritumad ja tugevama majandusliku vundamendiga ugandalased vaatavad märulifilme kodus. Filmid levivad piraat-DVDdel imekiirelt. Neid tõmmatakse internetist alla Kampala keevas ja pulbitsevas kesklinnas ning levitatakse edasi üle linna asuvatesse putkadesse. Igal suuremal Kampala tänaval on toidupoe, lihuniku, puuviljaturu ja apteegi kõrval poeke, kus müüakse kohapeal plaadile kirjutatud filme. Küsida võib kõike!

Need, kelle majanduslik olukord on veelgi parem, käivad läänelikes kinodes. Mulle teadaolevalt on sarnaseid suure ekraaniga kinosid Kampalas vähemalt neli. Eesruumi põrandat katab punane vaip, müüakse popkorni ja limpsi. Saalis näidatakse isegi 3D-filme! Linateosed on ingliskeelsed. Kirjeldatud luksuse eest tuleb tasuda video hall’ist 40 korda kõrgemat hinda – pilet maksab ca 6 eurot.

Erinevalt levivast eelarvamusest on kampalalasi, kes seda endale lubada saavad, võrdlemisi palju. Moodustades küll vähemiku, on eramajades elavad ja isiklike autodega sõitvad kampalalased selgelt eristuv ja väljapaistev sotsiaalne klass. Nende lapsed käivad heades koolides, naised alustavad päeva joogatundides, mehed lõõgastuvad õhtuti jalgpalli vaadates ja sealiharibisid närides. Nemad saavad endale kuueeurost meelelahutust lubada.

Linna 1,7-miljonilise elanikkonna seas jagub kliente kõikjale – pea tuhandesse pisikesse video hall’i ja nelja suurde kinosse. Sõltumata sotsiaalsest klassist on ugandalaste filmimaitse võrdlemisi sarnane. Nauditakse lihtsat meelelahutust, mis aitaks raske tööpäeva lõpus lõõgastuda. Alternatiivsem kino ilmutab kaootilisi pinnaletõusu märke, mis väljenduvad üksikutes linastustes kultuurikeskustes või progressiivsemates restoranides.