„Kinotripp” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda kaugete paikade filmielust. Seekordne kinoreis viib Bollywoodi.

Hemant Pandey. Foto: Bollywood Mantra

Kirjutan oma reisiloo Indiast, kus olen aastate jooksul korduvalt käinud. Enamasti peatusin kohalikus kinopealinnas Mumbais ja sealses filmimekas Bollywoodis, mis kujutab endast tegelikult midagi räsuse äärelinna taolist. Bollywoodi ääristab megasuur kulunud Film City, mis on NSV Liidu filmiinimeste kingitus sõbralikele kolleegidele Indias – linnak on täpne koopia Mosfilmi stuudiokompleksist. Olles puutunud seal kokku paljude india filmitegelastega, on tekkinud ka mingisugune pilt India äärmiselt kaootilisest, ent hüperproduktiivsest filmimaailmast. Meenub näiteks päev, mis iseloomustab väga hästi seal toimuvat. Kolasime Mumbais erinevates produktsioonifirmades koos ühe tänaseks väga kuulsaks saanud india näitleja Hemant Pandeyga. Kohtumisi tootjakompaniidega oli lepitud kokku arvukalt, mis on ka mõistetav, kuna tegemist on kohaliku tuntud komöödianäitlejaga, kelle olemuses on midagi sarnast meie Ervin Abeliga. Rüüpasime erinäolistes kontorites järjekordset tassikest magusat teed piimaga ning põlevate silmadega hoogsad filmitegijad üritasid Hemanti veenda, et just tema on see kõige õigem mees nende uues šedöövris mängima. See oli omamoodi huvitav retk mööda Mumbaid, kuna paljud bürood asusid kortermajades, nii et tuli ette ka hetki, mil ukse avas hoopis tuntud näitlejat oma lävelt leides üllatusest sõnatu pererahvas. Üllatus asendus aga kiirelt pettumusega, olime jälle aadressiga eksinud. Õhtupoole, pärast produktiivseid läbirääkimisi, käisid vestlusest läbi ka rahanumbrid ja kõnelusse sigines isegi sõna „lakh”, mis tähistab kohalikus slängis sajatuhandesi rahatähti. Näitlejat meelitati ka sellega, et filmis teevad kaasa india kurikuulsa näitlejaperekonna Khan liikmed, kuid käsi veel kokku ei löödud – nii on siin kombeks. Ettearvamatu päeva lõpus peatusime vaiksel tänavanurgal Hemanti lemmikvõileivakohviku juures, kui järsku ilmus ei-tea-kust välja rahvahulk, mis üritas armastatud, kuid sellest silmnähtavalt heitunud näitlejat automobiilist väikest masinat jõuliselt raputades kätte saada. Tõenäoliselt selleks, et ikka autogrammi küsida – kino mõjub publikule Indias nii võimsalt, et võib kulmineeruda lausa massipsühhoosiga. Olukord viis meie paanilise põgenemiseni ja pärast peidupaigas mitme rahustava õllepurgi avamiseni.

India märul „Krrish”

Hiljem selgus, et Hemant oligi võtnud vastu ühe sel päeval pakutud kõrvalosa, mis seisnes humoorika tegelase, tema sõnul täpsemalt „külahullu”, kehastamises. Peaosa või „heerose” roll, nagu kohapeal öeldakse, määrati musklimehest macho-näitlejale Hrithik Roshanile. Nii sündis india sci-fi film „Krrish”, mis on Euroopa kinost inspireerituna tavapärasest rahulikuma tempoga. Lühidalt öeldes on tegemist eriefektidest pungil superkangelaslooga, mille peategelaseks ei ole keegi muu kui hinduismi jumal Krišna ise, kellel on nii üleloomulikud võimed kui ka suurepärased tantsuoskused. Krišna lendab, kakleb õhus paharettidega ja jõnksutab end Bollywoodi filmile kohaselt rütmiliselt, kui parasjagu kohane. „Krrish” valmis aastal 2006 ja on väidetavalt üks suurima eelarvega kaasaegne Bollywoodi film. Lisaks india enda eepilistele lugudele tagavad täissaali alati kõik Hollywoodi naiivsevõitu kangelaslood ja neid turustatakse kaskadööri meeletusega. Kui õhtul kohalikule telekanalile satud, siis ikka vähemalt korra jookseb seebiseriaali dialoogi alt läbi „Ämblikmees” või mõne muu sellise ameerika filmi pealkiri, mis on just kinodesse jõudnud.

Indias seostub kinoga ennekõike ülim emotsionaalsus, mille tagamaadel hõljub aga täielik pealiskaudsus. Kui me kord Jan Uuspõlluga Indias teleseebi võttepaigas vaheajal suitsunurgas kauni Bollywoodi näitlejannaga vestlesime, küsisin, mis pulka ta silmade alla määrib. Selgus, et see on tahke glütseriin, mis hakkab sulades vaikselt põskedele voolama, jättes mulje nutmisest. Nagu näitlejanna ise ütles: „Poetan siin mõned pisarad ja pangaarve kosub.” Mugav ka, pole vaja sügavalt rolli sisse elada ega püüda pisaraid esile kutsuda. Nii palju siis method acting’ust Bollywoodis. Filme toodetakse seal hiiglaslikus koguses, teatud mõttes liinitööna, ja see tähendab, et igas suuremas kvartalis on olemas ka korralik kobarkino koos kokakoola ja muu sinna juurde käiva krempliga. Kinolevi juhib üks vanem hallipäine meesterahvas, kes näeb välja nagu mõni Bondi filmi karakter. Aegade algusest peale on ta tegelnud filmilevi ja kinosaalidega ning saanud nüüdseks ainuisikuliselt käpa alla kogu masinavärgi. Just tema on toonud enamiku ekraanidest konditsioneeritud kaubanduskeskustesse, kus leiad end kinosaalis istudes poroloonist puhevil ülipehmest tulipunasest toolist. Enne seanssi, mis on täis pisaraid, tantsu ja kaklusi, peab alati püsti tõusma. Oli päris kummaline viibida kinos, kus mängitakse enne filmi algust India hümni ja kogu saal seisab ühiselt võimast muusikapala kuulates.

Hästi otsides võib leida ka mõne ehedama räsitud puupinkidega kinosaali, kus mängitakse vana kooli kraami, näiteks ka meie kinopublikut 80ndatel võlunud „Disco Dancerit” (1982), kus teeb kaasa ka Amitabh Bachchan, tõenäoliselt tuntuim india mees, kes juhtis ka sealset „Kes tahab saada miljonäriks?” saadet. Ma pole küll Bachchaniga kohtunud, aga nägin tema elusuuruses vahakuju, mis seisab tema Film City stuudio isiklikus tubade kompleksis. Sattusin sinna tänu kavalpeast turvamehele, kes teenis soovijatele väikese tasu eest kuju näitamisega taskuraha. Tihti tuuakse välja selle näitleja omapäraste proportsioonidega keha, nimelt on tal naljakalt pikad jalad, mis ei ole just harmoonias ülejäänud kehaga. Eks see alajäsemete erakordne pikkus andiski talle (tantsu)eelise ka tema läbilöögifilmis „Disco Dancer”, mis on üliedukas romantiline kombo tantsust ja kergest vägivallast. Film hullutas eelmisel sajandil inimesi ka Eesti rahvamajades, kui siia jõudsid prantsuse komöödiate vahel ka india rajud menukid. Muuseas, sama näitleja astus üles tõsielulise tegelasena Danny Boyle’i filmis „Slumdog Millionaire” (2008), kus ta saabus helikopteriga kohalikku slummi ja jagas autogramme. Selline see Mumbai kinomaailm ongi – täis multiplekse, naiivsust, tantsu ja hoogu, pärast mida naasevad inimesed oma räämas kodudesse slummides.