Aasta viimane „Kinotripp” viib kinopõuasele maale, kus on aga küllaga armastust vana kooli tehnikate, käsitöö ja igasuguste festivalide vastu.

„Tere, kas oskate mulle öelda, kus ma saaksin portugali filme vaadata?”
„Oi, ärge muretsege, meil näidatakse Hollywoodi filme ka!”

Kaader Manoel de Oliveira filmist „Aniki Bóbó” (1942)

Portugalis valitseb arusaam, et enamik filme, mis seal tehakse, on halvad. Ometi, kui natukene kauem kohalikke pinnida, siis kaks filmi, mida pea kõik soovitavad, on sealse kino kuldaega kuuluv Manoel de Oliveira 1942. aasta „Aniki Bóbó” ja Miguel Gomesi uuema aja linateos „Tabu” (2012). Manoel de Oliveira on praegu juba 105-aastane ja siiani maailma kõige vanem filmitegija, kes on ikka veel aktiivne. Tema film on küll tunduvalt elurõõmsam ja kiirem kui Miguel Gomesi oma, kuid mõlemas peegeldub portugallastele ihuomast igatsust. Kui portugali filme väga jämedalt üldistada, siis need on enamasti aeglased, sümbolistlikud ja melanhoolsed. Portugallastele tuleks avaldada austust nende armastuse eest filmilindi ja analoogkaamerate vastu. Siin võib leida väga kvaliteetseid vanu kaameraid ning filmitegijad eelistavad endiselt vana kooli süsteeme uuema aja tehnoloogilistele viguritele.

Eraülikoolis Escola Superior Artística do Porto, kus tudeerin Erasmuse raames filmieriala, on võimalik õppida vabasid kunste, arhitektuuri, graafilist disaini, teatrit ja filmi. Koolil on oma maskott – oranž kass Esap, kes jalutab vabalt klassist klassi ning nõuab paitust ja hoolt. Väga kütkestav on selle ülikooli juures asjaolu, et üliõpilased peavad kasutama käsi rohkem pliiatsi hoidmiseks kui arvutiklahvide toksimiseks. Animatsiooniloengutes tehakse flipbook’e, kasutatakse liiva-, valge plastiliini ja kraapimistehnikaid. Fotograafiatunnid veedetakse laborites mustvalgeid filme ilmutades ja analoogkaamerate süvaõpet saades. Helirežiis ülistatakse vinüüle ja naerdakse tänapäeva heliprogrammide üle, mis ülendavad iga kasutaja hetkega DJks. Erasmusega tulnud arhitektuuritudengid olid esimestel nädalatel šokeeritud, et kõiki jooniseid oodatakse ainult paberkujul ning mingit õpet arvutis ei toimu. Vanu traditsioone hoitakse tugevalt ning kehtib arusaam, et enne kui arvutisse kolida, peab oskama kõike oma kätega luua.

Eelmisel aastal toodeti Portugalis kaheksa täispikka filmi ja viis dokumentaali, kuid mitte ühtegi animatsiooni. Kogu piletikassa tulu oli 65,5 miljonit eurot, millest kohalik toodang moodustas vaid 3,3%. Kui vaadata kinode programme, siis enamik linateoseid on Hollywoodi blockbuster’id, mille sekka eksib ka väga üksikuid prantsuse ja hispaania filme. Kinod asuvad Portos enamasti supermarketitega samades hoonetes ja supermarketid asuvad linnast väljas. Eesti konteksti panduna tähendaks see umbes seda, et kõik kinod asuvad kas Õismäel või Viimsis. Meeldiv on aga see, et ka Porto kesklinnale kõige lähemal asuv kasiino on sealt 30 minuti kaugusel – patupesad on linnasüdamiku ilust eemale toimetatud. Kesklinna jäävad teatrid, kus näidatakse paar korda nädalas ka filme, aga neil puuduvad ingliskeelsed subtiitrid. Kui otsida midagi sellist nagu Eestis on Artis või Sõprus, siis läheb keeruliseks. Neil on baarid ja hostelid, kus korraldatakse filmiõhtuid, aga kinosid, kus näidataks muid filme peale Hollywoodi ja hispaania komöödiate, napib. Umbes 20 aastat tagasi oli olukord tunduvalt parem, kuid majanduskriis tegi oma töö ning inimesed kulutavad raha pigem väljas söömisele kui kultuurile.

Kuigi kinoskäimine ei ole populaarne, toimub üllataval kombel siiski Portos hulgaliselt festivale. 17.–19. oktoobrini leidis aset MICAR, mis on rassismivastane filmifestival, kus mõnel filmil olid isegi ingliskeelsed subtiitrid. Festival oli tasuta, kuid saalid üpriski tühjad. 30-kraadise õhutemperatuuriga ei viitsi just paljud minna pooleteiseks tunniks ungari dokumentaali vaatama, et näha, kuidas väikest osa rahvast jõhkralt terroriseeritakse („Without a Chance”, 2013, rež. István Gábor Takács ja Ádám Surányi). Festivale on väga mitmesuguseid. Festa da Animação em Portugali (30. oktoobrist 2. novembrini) raames toimusid näiteks koolitused ning näidati kohalikke animatsioone. Ühtlasi rõõmustas mind väga, et rahvusvahelise animafestivali Cineanima (10.–16. novembrini) programmis linastus ka Rao Heidmetsa retrospektiiv. Uuelt aastalt ootan veebruaris toimuvat suurejoonelist rahvusvahelist filmifestivali Fantasporto, mille tänavuseks teemaks on õudusfilmid. Festivale ja kõiksugu muid üritusi on siin palju ning enamasti on need kas tasuta või piletid tõeliselt odavad – võib-olla seetõttu polegi tavakinol nii suurt lööki. Filmiarmastaja siin riigis igatahes hätta ei jää, sest kohe kui ühe festivali valitsusaeg lõpeb, algab teine.

Filmielu rahastab enamjaolt Instituto do Cinema e do Audiovisual. Portugalis on tehtud ainult kaks täispikka animatsioonifilmi ning mõlemad kukkusid läbi. Riik ootas mitu aastat ning annab nüüd tuleval aastal animaatoritele uue võimaluse. Raha ja tööd sellel maal väga palju ei leidu, ometi näeb siin tõelist kirge enda eriala vastu. Kunstnikud joonistavad linnamajade seintele oma loomingut, tänavad on muusikat täis, mustkunstnikud ja tantsijad lahutavad jalakäijate meelt ning see, kes kunstiliselt andekas pole, võlub välja hiigelsuuri mulle. Nii on ka filmiautorid sunnitud looma enamasti nulleelarvega filme või pantima kogu oma vara, et linateoseid teha. Siin ei kohta eriti inimesi, kes töötavad, et saada rikkaks, vaid nad tegelevad millegagi, kuna see meeldib neile. Esmatähtis on siiski nauding, pere ja sõbrad ning töötegemine lihtsalt toetab eelnimetatud kolmele elamist. Portugalis domineerib jagamise kultuur: kellel on, see annab, kellel pole, sellele antakse. Vahel minnakse sellega isegi üle piiri – näiteks siis, kui portugallasest sõber on ostnud imetillukese pastel de nata (keedukreemi-koogikese), tahab ta ikkagi sulle ampsu pakkuda. Selline suhtumine võiks olla õpetuseks eestlastele – meie finantsolukord on kordades parem, ent väärtused on tihtipeale väändunud. Jagagem, nautigem ja olgem uhked selle üle, mis meil on.

Portugali filmide soovitused

Regina Pessoa „Tragic Story with Happy Ending” (2005)
José Miguel Ribeiro „The Suspect” (1999)
Abi Feijó „The Outlaws” (1993)
José Pedro Cavalheiro „Stuart” (2006)
Pedro Serrazina „The Tale about the Cat and the Moon” (1995)
João César Monteiro „Recollections of the Yellow House” (1989)
Manoel de Oliveira „Aniki Bóbó” (1942)
Miguel Gomes „Tabu” (2012)
Marco Martins „How to Draw a Perfect Circle” (2009)
João Canijo „Blood of My Blood” (2011)