„Kosmopoliit” on Müürilehe värske rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Ellen Murula. Foto: Hendrik Kollom

Inimesed liiguvad pidevalt sõpruskondade, asumite, riikide, ookeanide ja muude rohkem või vähem väljamõeldud piiride vahel. Liikumise eelduseks on lahkumine. Nii ajutiselt kui alaliselt. Ka minul oli õnn sündida maailma, mis on avatud, kiire ja aina mitmekülgsem. „Miks sa Eestist ära läksid? / Tagasi tuled ka või?” – need on küsimused, mis kõlavad selle valguses mõttetult.

Samas olen ma enam kui kindel, et neid küsimusi jäävad kodused minult küsima ka tulevikus. Liikumine puudutab teravalt Eesti pärisosa, mis tuleneb meie geopoliitilisest ja demograafilisest reaalsusest. Peame ühiselt tunnistama, et meil on erinevate huvidega lähinaabrid, meie rahvastik väheneb ja vananeb, oleme väga mitmes mõttes väikesed ja limiteeritud ressurssidega. Juba ainuüksi nende muutumatute tegurite tõttu tiksub lahkumise/jäämise teema alati kuskil taustal ning võtab aeg-ajalt kriisimõõtmeid seoses maailmapoliitiliste sündmuste või mõne ühiskonnategelase mõtlematu väljaütlemisega.

Ühe lähenemise võiks sildistada klassikaliselt isamaaliseks. Meie lähiajaloo kollektiivsesse teadvusesse on maalitud pildid tublidest meestest ja naistest, kes ennastohverdavalt külmas metsas vaenlasi kotti tõmbasid või valla viimase kalapaadiga merepiiri valvasid. Ka laulupidu ja Balti kett on otseses mõttes füüsilised sümbolid, mille väärtus seisneb väikse riigi suuremana kujutamises – pildid sadadest inimestest, õlg õla kõrval. Kuidas peaksime kaitsma täna oma iseolemise õigust, kui sünnieestlasi ei ole siin rahvaloendusel selgelt ja kõlavalt „Kohal!” hüüdmas? Skype’i teel vabaks ei laula.

Vastanduvasse leeri kuuluvad moderniseerijad, kes kasutavad Eesti kaitseks teisi kujundeid: avatus, globaalsus, koostöö. Need hakkavad saama üha rakendatavamaks jõuks nii sise- kui välispoliitikas. Moderniseerijad teavad, et nüüdisaegset sõda peetakse teiste vahenditega või hoopis kübermaailmas. Ning „õiged” pagulased teevad rohkem head kui halba – nad tutvustavad riiki, sõlmivad kasulikke suhteid, tegelevad toodete ekspordiga, toovad õpitud teadmised ja oskused Eestisse tagasi jne. Lapsi võiks muidugi nii kodus kui võõrsil rohkem teha.

Mis ühendab toodud lähenemisi? Mõlemad on oma loomult instrumentaalsed. Eestlane peab käituma kasulikult. Teiseks, ja sellest lähtuvalt, ei tegele kumbki eespool kirjeldatud maailmavaadetest vabaduse teostamise küsimusega. Need on alalhoiu teemad. Ma pole nõus, kui eestlasi kirjeldatakse kui orjamentaliteediga rahvast. Pigem elab eestlane püsivas hirmus – kadumise hirmus, unustuse hirmus, vaesumise hirmus. Hirm vajab aga vastumürgiks kasulikke inimesi ja mõõdetavaid tegevusi. Nii tundubki, et rohkem kui 20 taasleitud iseseisvusaasta jooksul ei ole me sisuliselt oma vabadusega veel tegelenudki.

Vabaduse mõiste istub avaliku ja isikliku sfääri piirimail. Minu personaalsed ja sotsioloogilised tõekspidamised teema osas ühendab prantsuse sotsiaalteadlane Pierre Bourdieu, kes ütles ühes intervjuus järgmist (vabatõlkes):

„Igaüks meist peab tegema seda natukest, mida ta saab, et põgeneda elu seaduspärasuste, hädavajalikkuse ja ettemääratuse eest.”

Selline vabadus väljendub numbrite keeles kõrges sotsiaalses mobiilsuses. Kahjuks teame, et ühiskondlike klasside vahel on Eestis liikuda raske. Tuleviku väljavaateid ei tee helgemaks ka globaalsed trendid, mis näitavad sotsiaalse polariseerumise tõusu kõikjal arenenud maailmas. Vaesed jäävad vaesemaks, rikkad saavad rikkamaks ja käbid kukuvad kändude lähedale.

Ma usun, et statistilised tõsiasjad väljenduvad sügavalt ka Eesti avalikus ruumis, eelkõige mõttelaadi jäikusena. Me oleme imbunud läbi instrumentaalsest diskursusest. Hirm ei soosi avatud debatte, filosofeerimist, küsimuste küsimist, armastust, heategevust, mitmekülgse kunsti viljelemist, viisakust, mõtete paljusust ja uudishimu. Ilma abstraktsete väärtusteta ei ole võimalik aga üksikinimesel oma vabadust teostada. Vabadus ei välista isamaa-armastust, missiooni- ega kohusetunnet, kuid tagab nende tekkimiseks loomulikuma pinnase. Vabadus lubab liikuda inimestel suundades, kus nad suudavad end kõige paremini teostada, luues väärtusi, mis püsivad kauem kui täna või homme. Neid väärtusi, mis teevad tegelikult riigist arenenud, rikka ja vaba ühiskonna.

Kui lubatakse pisut üldistamist, siis lahkuvad nii palgavaesed Soome kui kunstnikud Saksamaale laias laastus sama asja pärast. Eesti pole veel vaba. Vaba just elu majanduslikest paratamatustest, mõtteviiside ettemääratusest, valikute hädavajalikkusest. Kuni me muretseme iga päev oma riigi püsimajäämise pärast, ei saa me olla vabad, sest me tegeleme elusolemisega, mitte sellega, et meil oleks parem.

Laskem siis oma inimestel liikuda. Mitte selle pärast, et keegi tooks tagasi hea äriplaani või ehitaks välismaa rahadega üles lagunenud rahvamaja, vaid seetõttu, et need, kes liiguvad, tagavad Eestile nii kriitiliselt instrumentaalse asja nagu mõtete dialüüs. Kõiki värskeid mõtteid ei pea kohe kuskile rakendama, aga hirmuvaba õhk, mis siia iga pikalt ära olnud kaaskodanikuga saabub, on tõeliselt vabastav.