„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Holi festivali tähistamine Hampi külas Karnātaka osariigis Indias. Foto(d): Ivonne Veith

Indias tähistatakse kevade tulekut Holi-nimelise tähtpäevaga. Huvitaval kombel peetakse läänes kevade tulekut meeles pärast kevadist pööripäeva, siin Indias aga enne seda – ajal, mil päev ja öö on sama pikad ehk 12 tundi. Mõlemal juhul määrab täpse pidupäeva täiskuu – läänes esimene täiskuu pärast pööripäeva ja Indias esimene enne seda. Sealt pärineb ka India varane kevadpidu, mis toimub kuu aega varem kui läänes. Hea on teada, et paljud iidsed tähtpäevad on seotud kuuga, kuna kasutusel oli kuu-, mitte päikesekalender. Kevadpühad on täis maagiat ja usku.

Holi ja kevadpühad üldisemalt võivad tähendada või tähistada paljudele inimestele erinevaid asju. Ühed näevad kevadpäevade rituaalides peamiselt maagilist aspekti. Kui inimesi või mune värvida, toob see imekombel kaasa ka värvilise kevade. Kui see maagiline rituaal tegemata jätta, võib kevad tulla hoopis hall ja näotu. Sellist maagiat nimetatakse ka ebausuks vastandina õigeusule.

Teised aga seostavad kevadpühi peamiselt mõne müüdi ehk n-ö õige uskumusega. Hinduismis on üks müüt sellest, kuidas halva jumala ehk deemonikuninga kuri õde Holika tahtis ära põletada kuningapoja Prahlada, kuna viimane oli Vishnu ehk hea jumala pühendunud järgija. Kuningapojal õnnestus sellest atentaadist terve nahaga välja tulla ning hoopis Holika ja deemonikuningas põlesid ära. Sealt pärineb ka see, miks üks päev enne Holi festivali suur lõke tehakse ja kogu müüt läbi mängitakse. Võrdluseks on näiteks kristluses müüt sellest, kuidas pahad Kristuse risti lõid, misjärel ta aga kolme päeva pärast hoopis üles tõusis. Sellest tuleneb ka nimetus ülestõusmispüha. Hea sai halva üle võitu, mis on iga müüdi kulminatsioon. Kristlased teevad ise selle müüdi igal aastal läbi – paastumine loob võimaluse väikeste kuradikestega võitlemiseks ning lõpuks „tõustakse” paastust üles, ollakse tugevamad ning paremad kui varem ja elatakse harjumuspärast elu veel tervemini edasi. Kevadpühadel saab puhata ja armastada.

Kolmandate jaoks on kevadpühad midagi väga ratsionaalset. See ei sisalda mingit maagiat ega kaugete esivanemate traditsioone – nii ebausk kui ka õigeusk näivad pigem tühipalja uskumusena. Tähistatakse lihtsalt kevade tulekut, mil päevad on pikemad kui ööd. Kevadpühad annavad võimaluse töö ja muude tähtsate tegevustega seoses korraks aja maha võtta, puhata ning nautida soojenevaid päevi. Mõni peab pidu, teine läheb metsa matkama, kolmas soojale maale reisima, neljas veedab aega oma perega või loeb raamatuid. Kõik need tegevused sobivad ideaalselt igapäevaste „rutiinideemonite” ja „-krattidega” ehk ebatervislike ning ebavajalike harjumusmustrite „põletamiseks” ning „peletamiseks”. Kõik see toimub aga automaatselt ja alateadlikult, kui üldse, kuna ratsionaalne inimene ei ole oma sisemaailma objektidest teadlik. Maagilised ja müütilised meeleobjektid tunduvad lapsikuna ning samas ei olda veel kursis psühholoogiliste terminitega.

Neljandad tajuvad kevadpühi rohkem südame ning tunnetega. Kevadine pööripäev ei tähenda enam ainult mõnd vaba päeva, vaid tähistab armastust ja hoolivust. Inimesed tulevad kokku ja teevad endale, teistele ning loodusele midagi head ja ilusat. Näiteks sobiksid siia suured üleriigilised või ülemaailmsed Teeme Ära talgud. Samuti on inimesed rohkem teadlikud pühade tähistamise psühholoogilisest ja kultuurilisest poolest. Kevadpüha on rituaal, mis aitab luua inimese meeles ja inimestevahelises psühholoogias ehk kultuuriruumis teatud korda või korrapärasust. Hall ja näotu kevad, deemonid ja kuradid, rutiin ja ebavajalikud harjumusmustrid – kõiki neid nähakse meie enda meele peegelduste või projektsioonidena. Viimastega tegeletakse ja toimetatakse teadlikumalt ja teaduslikumalt. Inimene on kursis teaduslike terminitega, mis kirjeldavad sisemaailma ja selle objekte. Näiteks Freudi psüühika, alateadvus ja ego, Jungi vari, arhetüüp, introvertne ja ekstravertne, Campbelli monomüüt ja Lotmani kultuurisfäär. Kõik need on postmodernselt pluraalsed lähenemised inimmeelele ja -kultuurile.

Leidub ka palju relativiste, nihiliste ja absurdiste, kes peavad kevadpühi ja kõike muud mõttetuks jamaks, nonsensiks ja ajaraiskamiseks. See on lihtsalt hapuks läinud postmodernism, mis on tuntud ka dekonstruktsionismi nime all.

Iga kevad tuleb uutmoodi

Leidub ka inimesi, kes näevad kevadpühade n-ö suurt pilti – tajuvad selle evolutsiooni ja terviklikkust. Pühad loovad ideaalsed tingimused, et olla ärkvel ja teadlik, leida aega iseenda ja teiste märkamiseks. Samuti armastamiseks ning õppimiseks ja arenemiseks varem kogemata kõrgustesse, mille eesmärk on saavutada üli- või ületeadvus, avastada oma teadvuse kõrgeimad potentsiaalid. Iga kevadpüha on nende inimeste jaoks uus ja huvitav, kuna iga aasta viib täiusele lähemale, ollakse uus versioon ja uut värvi. Aastad ei korda ennast, vaid riimuvad, ütles Mark Twain. Samas lähevad riimid üha paremaks nagu hea vein keldris. Tervikliku inimese kogemustepagasisse kuulub teadmine, et ta ei näe asju nii, nagu need on, vaid nii, nagu ta ise on, ning isikliku evolutsiooniga tulevad nähtavale elu uued mõõtmed ja meelemaastikud. Samuti saavad selle kogemuse kaudu sügavama tähenduse vanad rituaalid ja kombed. Inimeste ja munade värvimine, paastumine, pühapaikades käimine, puhkepäevad, metsas jalutamine, lastega mängimine, reisimine ja looduse eest hoolitsemine loovad võimalused oma meeleseisundeid tasakaalustada ja harmoniseerida. Meeleseisunditest ja meeleoludest teadlik olemine on üks suurim hea elu saladus. Tervikliku ja teadliku inimese jaoks on see omaette teadus ja kunst (siia kuuluvad näiteks kunsti- ja psühhoteraapiad, jooga ning muud meditatiivsed meelepraktikad). Ta teab, et õnn ja ebaõnn ei ole kuskil väljaspool, vaid sõltub peamiselt temast endast, mitte inimeste ja munade värvimisest, müütide järgi elamisest või keha- ja meeletohtrite regulaarsest külastamisest.

Tänu suurele teadlikkusele ning tervetele meeleseisunditele on tervikliku inimese meel väga plastiline ning avatud muutustele ja arengule, mille tulemusena toimub ka väga kiire meelestruktuuri ehk ego evolutsioon. Viimast on põhjalikult uurinud erinevad arengupsühholoogid ja strukturalistid: Jean Gebser (maagiline, müütiline, ratsionaalne, pluraalne, terviklik jne), Clare W. Graves (egotsentriline, absolutistlik, multiplistlik, relativistlik, süstemaatiline), Jane Loevinger (ennast kaitsev, konformistlik, kohusetundlik, individualistlik, autonoomne) ja Ken Wilber (punane, oranž, kollane, roheline, sinine jne).

Meeleolude ja meeleseisunditega tegelemisel ehk teisisõnu egost lahtilaskmise ja samuti meelestruktuuri ehk ego arengu käigus tekib inimestel ka palju varje ehk alateadvuslikke meelemustreid. See on aga loomulik ja paratamatu. Varjud väljenduvad vastumeelsuses või liigses kiindumuses, n-ö allergiates ja sõltuvustes. Varje võib leida nii füüsilisel, emotsionaalsel kui ka mentaalsel tasandil. Siia kuuluvad näiteks füüsiline sõltuvus mõnest söögist, joogist või ainest, emotsionaalne allergia ehk vastumeelsus mõne inimese suhtes ja mentaalne allergia mõne teise meelestruktuuri vastu. Tavaliselt tunnevad inimesed suurt vastumeelsust eelneva ja järgneva meelestruktuuri suhtes. Näiteks müütiliselt traditsiooniline jälestab maagilist ja ratsionaalset, teaduslikult ratsionaalne ei taha midagi kuulda müütilisest ja pluraalsest ning postmodernism ei pea väga lugu modernsest teadusest ega ka süstemaatilisest ja terviklikust suurest pildist. Tervikliku inimese jaoks on varjud aga head indikaatorid, mis annavad võimaluse edasiarenemiseks ja õppimiseks. Seepärast ka vead on meie ainus varandus, nagu laulab Riho Sibul, ja kulda väärt.

Niivõrd palju käsitlusi kevadpühadest: maagilised, müütilised, ratsionaalsed, pluraalsed, terviklikud – lööb silme ees täitsa kirjuks. Milline neist kevadpühadest on aga õige? Samamoodi võiks küsida, milline on õige neist evolutsiooni arenguastmetest: aatomid, molekulid, eeltuumsed rakud, päristuumsed rakud, närvirakud, närvisüsteemid, aju jne. Loomulikult kõik! Lihtsalt iga järgnev sisaldab eelnevat, omab kõrgemat arenguastet ja embab suuremat maailmaruumi. Igaühel on vabadus valida ja elada – tähistada kevadpühi just sedamoodi, nagu hing ihkab ja süda soovib. Kõik me sünnime nullist ja ronime üles mööda ego-redeli astmeid, mis sisaldavad erinevaid arengupeatusi. Kõik need peatused on vajalikud ja ei kao kuhugi nii kaua, kui me inimesed eksisteerime. Kevadpühi on palju, aga samal ajal üksainus.

Armastusel on piirid ja armastusel ei ole piire.
Armastus on vikerkaar kui ka valgus.
Armastus on värvitoonid kui ka värvitus.
Armastus on nahavärv kui ka nahavärvitus.
Armastus on sugu kui ka sootus.
Armastus on embamine kui ka silmamine.
Armastus on täius kui ka tühjus.
Armastus on saamine kui ka olemine.
Armastus on üleskasvamine kui ka ülesärkamine.
Armastus on kokkukasvamine kui ka lahtilaskmine.
Armastus on väike mina kui ka suur Mina.
Armastus on Shakti kui ka Shiva.
Armastus on OM kui ka OMitus.
Armastus on Agape kui ka Eros.
Armastus on hingamine kui ka hingetus.
Armastus on hing kui ka vaim.
Armastus on lõplik kui ka lõputu.
Armastus on süda kui ka pea.
Armastus on kaastunne kui ka tarkus.
Armastus on teadmine kui ka teadmatus.
Armastus on muutus kui ka muutumatus.
Armastus on nägu kui ka näotus.
Armastus on maailm kui ka maailmatus.
Armastus on aeg kui ka ajatus.
Armastus on ruum kui ka ruumitus.
Armastus on kumm kui ka kummitus.
Armastus on piirid kui ka piiride puudumine.
Armastus on piiridega piiritus.
Armastus on palju kui ka üks.