„Kosmopoliit” on Müürilehe värske rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Anna-Maria Penu Sevillas. Foto: erakogu

Lõuna-Euroopas liugleb keskklass vaikselt aga kindlalt allamäge, muutub üha konservatiivsemaks ja joob aina rohkem. Maailmavalitsejad on ostnud endale vahepeal veel paar Kariibi mere saart ja mõne eestlaste loodud startup’i ning palganud 1000 euro eest kuus juurde paar tuhat uut orja. Ja neid, kes endale päevas vaid korra kartuleid, ube või riisi saavad lubada, on ka juurde tekkinud – mõne arvates liiga palju, liiga ruttu, teiste meelest hea seegi, sest on neid, kes ei söö päevas kordagi. Samal ajal on lootuseta ja pettunud noored sunnitud kohvreid pakkima, et kodumaa tolm jalge alt pühkida. Võib-olla alatiseks. Ja see on hingeliselt raske, sest enamiku puhul pole see vaba valik. Neid on treenitud lapsest saati vankumatuteks patriootideks, olema uhke oma rahvuse, keele ja riigi üle, vajadusel surema valitsejate seatud eesmärkide nimel, sest pole paremat paika ilma pääl, ent nüüd sunnitakse neid minema. Valitsejad noorte nimel ei sure.

Teisisõnu, kõik on juba ammu metsas, aga meile öeldakse, et olge realistlikud. Öeldakse, et alternatiive pole. Pangad o n tähtsamad kui inimesed, majanduskasv o n tähtsam kui elu planeedil Maa, eurooplased o n tähtsamad kui aafriklased, palestiinlased ja süürlased, jõukamate maksudest vabastamine o n otsetee paradiisi ning ravimifirmad o n tegelikult jõuluvana abilised. Ja üleüldse, kui maailmas oleks rohkem Milton Friedmane ja vähem Joseph Stiglitzeid, kepsleksime me kõik õnnelikult naeru kilgates rohelisel külluse aasal. Sest kui oleme edukad majanduslikult, just finantssüsteemi erihuvisid silmas pidades, siis oleme edukad kõiges. Kes väidab vastupidist, on kommunist.

Seetõttu ongi meil vaja kõike osta, omada ja erastada, mitte üürida, taaskasutada, jagada või vahetada. Ja ärgem unustagem, kallid hinged, et väiksema palga eest, vähemate õigustega, hooajalise lepingu alusel ning ikkagi kuu lõpus vaesena lõpetades töötamine on üldisele majanduslikule edukusele (ning teie peatsele taevasse saamisele) hädavajalik. Seda nimetatakse „tööturu paindlikkuseks”. Ja iga kord kui keegi seda sõnapaari mainib, vaatab ta sulle sügavalt silma ja murrab samal ajal järjekordse Koh-i-Noori pliiatsi pooleks. Lihtsalt illustreeriva pedagoogika mõttes. Täpselt vastupidise efekti majandusele ja taevasele õndsusele pidavat tekitama meie nõuded korralikule palgale, tugevatele tööõigustele ja turvalisusele ametikohal. Rääkimata kutsumusest ja sisemise rahulolu otsimisest. Rääkimata inimväärsest elust, soolisest võrdõiguslikkusest ja keskkonnasõbralikkusest.

Selle kõige peale peaksime meie – hoolimata põlvkonnast, hoolimata geograafilisest asukohast – juba ammu juukseid kitkuma ja täiest kõrist kisendama. Kisendama vähemalt midagi sama romantilist kui see, et „me usume utoopiasse, sest reaalsus tundub uskumatuna”. Ent mida teeme meie? Vangutame etteheitvalt pead ja turtsume Facebookis, mõnel päeval isegi okupeerime Wall Streeti, ent enamiku ajast ei tee me mitte midagi. Nagu me usuksime neid.

Ja ma ei tea, miks see nii on. Miks me vastu ei hakka, diivanilt püsti ei tõuse ja revolutsiooni ei korralda. Kas või väikestviisi, natukene, aga juba täna. Miks me ei õõnesta lusikaga põrandasse auku kaevates valitsevat süsteemi ega astu vähemalt osaliselt, vähemalt ühe jalagagi sellest jamast välja. Ja kui me ei taha teha seda kõike sama energiliselt, nooruslikku uljust kasutades, nagu käitume jalgpallistaadionitel rokkides, siis võiksime toimida teadlikult, südamega, suurema eesmärgi nimel.

Sest mingil hetkel peaks kogu majanduspoliitika teemal käiv arutelu jõudma ometi kord punkti, kus me küsime enestelt tõsiselt, millist elu me tahame elada? Milline elu on väärt elamist, miks me tahame elada? Mille ja kelle jaoks me töötame, kulutame oma aega, pakume oma andeid, teadmisi ja oskusi? Sest meid ümbritsev ja meie elu tingiv majandussüsteem, meie tehtud kollektiivne töö peaks siiski vastama kõikide eluvajadustele, mitte väheste kapitali kogumise eesmärgile.

Õhust ja armastusest üksi ei piisa, muigame mõruküüniliselt, kui keegi alternatiive pakkuma hakkab. Muidugi ei piisa, kuigi varem või hiljem taipame, et nendeta ei saa. Et armastuseta pole elul mingit mõtet. Aga esialgu piisab sellest, kui mõelda globaalselt, ent tarbida võimalikult lokaalselt, ning pidada silmas soetatud toodete sotsiaalset ning ökoloogilist mõju ja tagajärgi. Piisab sellest, kui lisada oma igapäevaellu selliseid abilisi nagu eetiline pank Triodos Bank ja erinevaid crowdfunding-projektidest (Hooandja, Kickstarter) välja kasvanud laenusaite, nagu Zopa ja Lending Club. Ja piisab, kui jagada teistega oma kodu, autot, sööki, riideid, teadmisi, oskusi, aega: Airbnb, et leida soodsaid ööbimiskohti reisidel; Uber, et jagada erinevatel trajektooridel autot, parkimiskohta ja bensiinikulusid ning vähendada saastet; thredUP, et vahetada riideesemeid ja vähendada meeletut tarbimist; Shareyourmeal, et süüa koos naabritega ja vähendada toidu ülejääke; ajapangad, kus oma oskuste, teadmiste või lihtsalt seltskonna pakkumise eest saad vastu just seda, mida vajad ise. Ja nii edasi ja nii edasi.

Need on väikesed asjad. Väikesed sammud, pisikesed muutused, mis ei tee otsa peale vaesusele maailmas, ei lõpeta sõdu ega lahenda näljaprobleemi, vähemalt mitte kohe. Kuid see on üks viis, kuidas näha, tunda ja kogeda, et me saame ümbritsevat reaalsust muuta. Muuta seda paremaks, elamisväärsemaks ja õnnelikumaks. Sest valitsevas olukorras on revolutsiooniline isegi suhtumine, et teistega jagamine, solidaarsus ja abivalmidus on meile palju omasemad, kui ihnus, eraldatus ja ükskõiksus eales olla saavad.

Üks asi veel. Palun makskem mis tahes rahvusest mis tahes maal tegutsevatele autoritele nende loomingu eest, mille internetist endale arvutisse tõmbame! Et nad nälga ei sureks. Et nad saaksid edasi luua. Et neid vääriliselt tunnustada.

Ja nii need revolutsioonid algavad. Väikestest asjadest.