„Kiltmaine lava voore harjakul, mille üle too tee vööndus, avas voorirahvale sobiva väljaku laagerdamiseks. Sinna oli tekkinud tuleasemeid ja muldurbeid. Eeslid olid pudendanud sõnnikut päikesepleekele ja inimesed mesistanud selle pinda oma kullapanustega.” (lk 5) Saage tuttavaks – Karl Rumori romaan „Krutsifiks”, meistriteos eikuhugi viivast ekstaasist.

Rumor jutustab loo antivalgust kandvast prohvetist, kes hävitab sõgeduse tõttu enda ümber kõik. „Krutsifiks” on kriitika nii romantilisele meelelaadile kui ka pimedale uskumisele. Seda saab pidada eesti kirjanduse nihilismi tippteoseks, kus pole kohta ei inimlikul ega üleloomulikul. See on sektilise kristluse kriitika, mis näitab usundilist liialdamist pigemini inimese rumaluse aspektist. „Krutsifiks” kujutab inimhinge lõpmatut rõvedust headuse kõrval. See on pilgu suunamine inimese kannatustele ja aheldatusele läbi iseenda sõgeduse. Ja sellele, kuidas üksikisik, kes on piisavalt karismaatiline, suudab mõjutada kollektiivset alateadvust nii, et tekitab enda ning paikkonna kohta müüte ning uskumusi, viies samal ajal endaga kuristikku kaasa teisedki.

Raamatu lõpp öeldakse ära sissejuhatavas osas „Teadmiseks”. See polegi nii oluline – lugu on ehitatud sellele, kuidas ja miks kõik toimus, mitte sellele, kuhu see viib. Rumor ütleb kaheksanda lehekülje lõpus: Kuidas süüvitati üldsuse teadvusse kujutelm mägismetsa künka võigastusest ja võludest, kuidas ja kunas püstitati sinna ristpuu süsimusta Kristusega ja milline oli kogu selle loo algus, areng ja lõpp, sellest jutustavad järgnevad leheküljed. Nii algab analüüs sellest, kuidas massid ja võim omavahel suhtlevad. Rumor rõhutab antiprohveti imetegude toimimise psühholoogilist aspekti – inimeste ravimine toimib, kuna sellesse usutakse. Nii kandub Rumor pigemini inimhinge psühholoogilise ehituse ja naturalismi suunas. Lisaks eespool mainitule on tegevustiku kirjeldused elavad ning võikad: Suurest tuha ja tukkide lademest kändude vahel kisti välja poolenisti põlenud käe- ning jalaluid, laostuvaid kolpi, rinnanibusid ja veres küpsenud lihakäkke. Tuhnijad polnud asjatundjad, kuid püüdsid jäänuste põhjal ohvrite arvu kindlaks määrata. Arvestati, et saak pidi kuuluma seitsmele lapsele ja ühele täiskasvanule. Lisaks kisti välja nelja kassi ja kahe koera söestunud raiped. Pahad vaimud polnud üksnes inimestesse pugenud, vaid ka loomadesse. (lk 201)

Kahtlemata on „Krutsifiksi” omanäoline keel, sündmustik ja mõttearendus lummavad. Oma spetsiifilisuses võib see ju tekitada võigast vastureaktsiooni ja vaidlusi. Ent oma mitmetahulisuse, ebatavalise keelekasutuse ja eksootilise olustikuga on see meeldejääv romaan kindlasti mõjutanud nii mõnegi lugeja hoiakute kujunemist.