Mure interneti tuleviku pärast on suurem kui kunagi varem. Autoritaarsed riigid tsenseerivad vaba internetti järjest kergekäelisemalt, senine internetivabaduste eestkõneleja USA nuhib aga inimeste virtuaalses privaatsfääris. Tundub, et üks lausliberaalne epohh interneti ajaloos on läbi saamas.

Linnar Viik. Foto: Tõnu Tunnel

Olete varem öelnud, et vaba interneti eest võitlejad hakkavad maailma mastaabis vähemusse jääma ja üha rohkem tekib neid riike, kes toetavad tsenseerimist. Kui hull see asi siiski on?

Tegelikult saab maailma riigid jagada piltlikult isegi kolme rühma. Ühed leiavad, et praegune internet ja selle haldussüsteem töötavad. Teine seltskond riike, nagu Venemaa, Hiina ja mõned araabia maad, arvavad, et internet ei toimi ning peab olema kõigis punktides valitsuste kontrolli all. Kolmas grupp, kuhu kuulub valdav osa Aafrika ja Lõuna-Ameerika ning palju väiksemaid Aasia riike, ei ole oma seisukohti veel välja kujundanud, internetivabaduse teema pole nende radarile jõudnudki. Ehk siis põnevusfilmi stampe kasutades on olemas valged ja mustad jõud ning hall tsoon.

Aga ikkagi, kas vaba internetti toetav koalitsioon hakkab maailmas oma mõjujõudu kaotama?

Jah, nii see paraku on. Üha rohkem on valdkondi, kus internetiga, nii nagu me seda praegu tunneme, ei ole kõik korras. Me pole rahul küberrünnakute, rämpspostiga, internetis leidub palju lapspornot, seal on terrorismi, rahapesu, narkokaubandust ja muid seadusevastaseid tegevusi võimaldavaid teenuseid. Olukorda halvendab ka see, et internetivabaduse suurim eestkõneleja USA on viimaste aastate jooksul end rahvusvaheliselt tugevalt diskrediteerinud. Nad proovivad praegu neist asjust mitte rääkida ja probleemidega avalikult mitte tegeleda. Siiski, midagi on vaja muuta. Leitmotiiv, et kõik on korras ja muutuste teemal pole vaja arutada, on nõrk positsioon ning see ei aita vaba interneti tulevikule kaasa.

Eeldades, et Eesti kuulub valgete jõudude hulka, oleks paslik küsida, et missugune on Eesti sõnum maailmale? Kuidas muuta internet paremaks kohaks, ilma et riik seda juhtima hakkaks?

Eesti koos paarikümne teise riigiga on internetivabaduse koalitsiooni liige. Koalitsioon lähtub arusaamast, et interneti vaba kasutamine on väga tähtis inimõigus. Ükski riik või valitsus ei tohiks vaadelda internetti kui võimalust piirata inimõigusi. Lisaks oleme veendunud, et internetis kehtivad samasugused seadused nagu reaalses elus. Eestil on väga kõrge usalduskrediit, mis puudutab interneti head kasutamist. Vaatamata geograafilisele perifeersusele ja majandus-poliitjõu marginaalsusele on meie riiki tõsiselt kuulda võetud. Eesti üks kindel ja läbiv seisukoht nii sise- kui ka välispoliitikas on see, et internet ei vaja eraldi seadusi ega suuremat rahvusvahelist koordineerimist kui praegu.

Kui eraldi seadusandlus interneti jaoks on välistatud, siis kuidas peaks ikkagi seal leiduvate kitsaskohtadega tegelema?

Mina tahan väita, et valitsuse kehtestatud tsensuur on kahjulik, see ei lahenda ühtegi probleemi. Küll aga on oluline vastutustundlik kasutamine. Tähtis on, et nii internetikasutajad kui ka teenusepakkujad saavad aru ja kehtestavad sisemised käitumis- ja kasutamisreeglid, mis peavad olema samasugused nagu ühiskonnas. Nii nagu tänaval pole lubatud narkootikume müüa, pole seda õigus teha ka internetis. Küll aga peaks ühiskond hoidma käigus debatti ja küsima, mis on hea tava internetis tegutsemiseks.

Pöörduksin korraks nende halli tsooni kuuluvate riikide juurde tagasi. Kas nad kalduvad pigem valgete või mustade jõudude poole? Ilmselt on need riigid mittevabade naabrite mõjul kergesti manipuleeritavad?

Võtame näiteks mõne mittevaba suurriigi külje all oleva riigi. Oletame, et nende siseriiklik võimekus on madal, IT-kogemus olematu. Nad näevad, et internetiga seotud temaatika on keeruline. Korraga tuleb neile pakkumine totalitaarselt riigilt. Lähenemine võiks olla umbes selline: „Kuule, algaja, mul on sulle lahendus olemas. Ma saan enda küberkaitse ja -kontrolli kilpi ka sulle laiendada. Meil on seal olemas erinevad nupud, ühele on kirjutatud „Twitter – off”, teisele „YouTube – off”, kolmandale „Facebook – off” jne. Me võime sulle neid nuppe tarnida. Sa ei pea õppima, sa ei pea maksma, ainus, mida me vastu tahame, on see, et sa toetad meie lähenemist sellisele internetile, kus on kord majas. Sest vaadake, mis araabia kevadega juhtus – igavene jama ja segadus ning me isegi ei tea, kes selle kõige taga oli. Me ei taha, et teie riigis toimuks Maidani-laadseid sündmusi, mis ühiskonda destabiliseerivad.” See on autokraatlikele valitsustele väga hea müügikõne. Lisaks saab neile veel rääkida, et vaba internet on kasulik vaid suurtele USA tehnoloogiafirmadele.

Aga kas see viimane ei ole mitte tõsi? Tuntud internetimõtleja Jevgeni Morozov väidabki, et globaalne internet, nagu me seda täna tunneme, teenib vaid suurte USA tehnoloogiafirmade ärihuvisid.

See pole kunagi niimoodi mõeldud olnud, see on lihtsalt nõnda välja kukkunud. Midagi pole parata, need ettevõtted, kes oskavad interneti omadusi enda huvides ära kasutada, teenivad suuremat kasumit. See ei õigusta muidugi seda disproportsionaalsust, kus suur osa infrastruktuurist, seadmetest, tarkvarast, teenustest on pärit USAst. Meie osaks siin jääb ainult tarbida, meil ei teki sellest märkimisväärselt uusi töökohti ega rahaallikaid. Seetõttu on see kahtlemata õigustatud küsimus. Eesti IT-firmadest müüb suur osa oma kompetentsi siseturule ning rahuldub sellega. Nende kõrvale on kasvamas ambitsioonikamad ettevõtted, kes sihivad rahvusvahelisi turge, ning mitmed neist seisavad silmitsi turgu domineerivate ettevõtete diskrimineeriva praktikaga. Euroopa Komisjoni konkurentsivoliniku töögraafikut ja tema kabineti oluliste nõunike mobiilinumbreid teavad päris paljud meie IT-firmad, kes tahavad oma huvisid globaalsel turul kaitsta ja endale Google’i, Apple’i ja Microsoftiga võrdseid võimalusi välja võidelda. Samas tuleb siin mõista kõiki osapooli, sealhulgas USAd, kes naudib internetis tehnoloogia ja innovatsiooni dominantsust ning kellel on väga palju sellest kaotada.

Mida USAst üldse Snowdeni paljastuste valguses arvata? Pehmelt öeldes tundub nende positsioon väga silmakirjalik. Ühelt poolt on nad olnud juhtiv internetivabaduse eestkõneleja maailmas, kuid teisalt viitab NSA tegevus eht orwellilikule jälgimisühiskonnale.

Tulles tagasi internetivabaduse koalitsiooni juurde, siis näiteks Tallinna konverentsi ettevalmistuse osas hoidis USA end teadlikult sordiini all. Nad tegelevad praegu enesereflektsiooniga ja parim, mida nad nii enda kui ka internetivabaduse jaoks teha saaksid, oleks avalikult vabandust paluda. Me näeme, et nad otsivad vaikselt õigeid sõnu vabanduseks ja selle väljendamiseks ka tegudes. Üheks näiteks selle kohta on interneti arhitektuuri haldav organisatsioon ICANN, mis tegutseb USA valitsuse mandaadi ja toetuse alusel. Praeguseks on USA aga teatanud, et nad haagivad end ICANNist lahti, andes sellele iseseisva rahvusvahelise organisatsiooni staatuse. Nüüd oleks see rohkem erinevate osapoolte huvisid arvesse võttev ja tasakaalustav ühing, kus löövad kaasa ülikoolid, teadusasutused, kodanikuühendused ja valitsused. Ma olen täiesti veendunud, et mitteametlikke vabandusi on pidanud esitama mitmed kõrged USA diplomaadid. Huvitav on aga see, et kui USA esindajad tunnevad pigem häbi, siis Venemaal ollakse uhked ja taotakse vastu rinda, kui on kellegi kõnesid pealt kuulatud.

Eesti IT-avalikkus mõistis väga selgelt USA tegevuse hukka. Kas meie valitsus, kellel on IT-küsimustes globaalsel areenil kindlasti palju autoriteeti, oleks samuti pidanud jõulisemalt NSA nuhkimisprogrammi kohta oma arvamuse välja ütlema? Või näiteks Snowdenile asüüli pakkuma?

Snowdenile varjupaiga andmisega ei lahenda me internetivabaduse vallas ühtegi probleemi, seda saab teha vaid tema avalikustatud praktikate taunimisega. 2000. aastate alguses toimus USAs riigikaitse ja julgeoleku valdkonnas internetti puudutav mõttemurrang, mille käigus hakkasid nad ise topeltmoraali ja -standardite järgi elama. Me pole seda Eestis kunagi heaks kiitnud, kuigi ehk oleksime pidanud end valitsuse tasandil selgemalt väljendama. Taaskord, küsimus pole siin enam niivõrd infotehnoloogias, vaid riigi moraalis ja diplomaatias. Ühelt poolt on Eesti väärtuspõhine riik, kuid selle kõrval jookseb sisse pragmaatiline liin. Kui kaks telge kokku panna, siis saame teada, et me oleme praegu olukorras, kus eelistame pragmaatikat. Oleme endiselt ebakindlad ja kahtleme, kas oleme noore riigina üldse suutelised selliseid asju avalikult välja ütlema. Kõige selle kõrval on meie parimaks sõnumiks endiselt meie praktika – Freedom House’i uuringute kohaselt on Eesti kõige vabama internetiga riik maailmas.

Kas ideaalse ehk vaba ja globaalse interneti jaoks on suurem oht USA, kes loeb salaja meie meile ja kuulab meie Skype’i vestlusi, või Venemaa ja teised mittedemokraatlikud riigid, kes igasuguse valehäbita internetti tsenseerivad?

Mõlemad on väga halvad ja see ongi üks põhjus, miks mure interneti tuleviku pärast on väga aktuaalselt laual. See on suurem kui kunagi varem. On juhtunud väga halbu asju. Need kõik võivad viia selleni, et globaalne internet fragmenteerub. See oleks kõige kurvem ja ebameeldivam stsenaarium. Riikide tasandil tähendab see erinevaid regulatiivseid raamistikke. Internetis tekivad kujundlikult tollid ja piirid ning kui sa tahad pakkuda oma ettevõtte teenuseid teise riigi territooriumil, tuleb ette rida takistusi. Näiteks kui inimene tahab midagi Google’ist otsida, siis Google peab kas minema teise riiki ja panema otsimisteenuse nii füüsiliselt kui tehniliselt püsti või inimene peab ostma mingi teenusepakkumise litsentsi, kus iga päringu eest tuleb raha maksta. Loomulikult kõiki päringuid kontrollitakse, et kas need vastavad konkreetse riigi seadusandlusele jne. Need on nagu halvad õudusunenäod interneti tulevikust. Teine stsenaarium on selline, et igas riigis eksisteerib tulevikus kaks internetti: üks on valitsuse internet, mille kaudu saab ajada riigi- ja äriasju, kus pole rämpsposti ega viiruseid; teine on nagu District 9, kus pole reegleid ega seadusi, kuhu minnakse omal vastutusel ja kus ei saa piltlikult öeldes kindel olla, kas sealt tullakse eluga tagasi või mitte. 20 aastat tagasi ei teadnud me seda, milliseks internet muutub, kuid viimase 20 aasta arenguid on vedanud eelkõige teadus ja ettevõtlus. Järgmise 10 aasta jooksul muutub internet veelgi rohkem ja kiiremini, kuid olulist rolli selles muutuses hakkavad mängima valitsused.

Eesti IT-edu on kahtlemata tähelepanuväärne. Kuid kui palju sellest on illusioon? Kas me ei ole ise sellest ehk liiga vaimustuses, nähes ainult häid külgi? Kas me peaksime olema siin valdkonnas iseenda suuremad kriitikud ja eksportima välismaale ka enda vigasid ja vigade parandusi?

Kuigi tehnoloogia on sama, on iga riigi infoühiskonna areng erinev, sotsiaalne ja majanduslik taust on erisugune ning seetõttu võib öelda, et Eesti IT-kogemust ei ole võimalik otseselt mujale eksportida. Mis puutub vigadesse ja nende parandusse, siis sellega olen ma täiesti nõus. Tihti öeldakse, et me peame õppima vaid edulugudest, kuid usun, et endi ja kõigi teiste edust õpime me just kõige vähem. Ainuke, millest saab õppida, on enda vead. Eestis on olnud mantra, et peame rääkima vaid edulugudest. Mäletan, et Juhan Parts andis kunagi kollase kaardi, kui keegi minister midagi valesti tegi. Milleks? Kui me tahame, et meie avalik sektor oleks uuendusmeelne ja edasipürgiv, ei tohi karta vigu teha. Neid eksimusi tunnistada ja neist õppida on tugevus ning see on sisse ehitatud igasse toimivasse innovatsioonisüsteemi.

Kas Eesti on üle oma varju hüpanud ka välismaal? Ehk on meie IT-kuvand seal liiga hea?

Eesti tulemused on olnud alati head, sest me pole kunagi liiga kõrgete panuste peale mänginud, just poliitilises võtmes. Mul on väga hea meel, et meil pole olnud kunagi mingeid IT-parteisid. Alates 1995. aastast oleme pannud ühe protsendi riigieelarvest ITsse, sõltumata valitsusest. Isegi kui ministrid ei saa aru, mida IT-mehed teevad, ei ole see valitsuse jaoks suur kulu ja nad suhtuvad mõistvalt. Üks protsent eelarvest ei ole väga suur summa, sellise rahaga ei saa kolossaalseid projekte teha, samas ei saa ka millegagi põhja kõrbeda. Hea näide riiklikust ebaõnnestunud projektist, kus kasutati infotehnoloogialahendusi, on USA tervishoiuteenuste reform „Obamacare”. See on näide halvasti juhitud riiklikust superprogrammist, mis on kümnete erinevate vigade kuhjumise tulemusel meie silme all ereda leegiga põlemas.

Ehk siis Eesti IT-edu pant on olnud ka see, et me ei ole riiklikul tasandil väga kulukaid hiigelprojekte ette võtnud ega nendega hiljem hävinud?

Jah, suuri lollusi pole me tõesti korda saatnud. Näiteks e-tervise süsteem on pisike asi, väiksem kui suure haigla infosüsteemide eelarve. Hea võrdlusmoment oli see, kui omal ajal oli Eesti riigi IT-eelarve täpselt sama suur kui kunagise Hansapanga oma. Me oleme pidanud kiiresti ja vähesega hakkama saama. Õnneks pole asjadel ka väga suurt poliitilist kaalu küljes olnud, mistõttu poliitilise rivaalitsemise tagajärjel pole IT-projekte põhja lastud. Mingil hetkel, kui me Stenbocki majja valitsuse istungisaali arvutid viisime, et nad saaksid paberivabalt tööd teha, oli suur hirm, et järgmine valitsus tuleb ja ütleb, et lõpetame selle lasteaia ja arvutitega mängimise ära ja hakkame tõsiselt tööle. Õnneks taolisi asju pole juhtunud.

Kui palju on Eestis märgata veel seda, et internetis toimuvat, sh sotsiaalset organiseerumist, peetakse mõttetuks ajaraiskamiseks ja niisama tiluliluks, millel pole pärismaailmaga suurt pistmist?

Näiteks 2000. aastal arvasid mitmed poliitikud, et tuhande allkirjaga petitsioon internetis ei tähenda mitte midagi. Mingid bitid ja baidid, veebilehed ja serverid – see on arvutimaailm, mis pole pärismaailma ega inimestega kuidagi seotud. Aga kui 200 põllumeest on Toompea ees ja kallavad sinna seavirtsa maha, siis see on juba asi, millega tuleb tegeleda. Samasugune seisukoht oli ka ajakirjandusel: kui oli protest, siis mindi kohale, kui aga oli 10 000 allkirjaga petitsioon või murekiri, siis mõeldi, et las ta olla seal, sellel pole ju ajakirjanduslikku uudisväärtust.

Kui vaadata aastale 2014 tagasi näiteks kümne aasta pärast, kas see võib siis tähistada aastat, mil internetile anti uus ja teistsugune suund?

Jah. Ma arvan, et tänavu sügisel Busanis toimuva Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu täievolilise kongressi järel ei hakata enam otsima vastust küsimusele, kas murrang on toimunud, vaid sellele, missuguses suunas see toimub ja kuhu üldse viib. Internet, nagu me oleme seda esimesed 20 aastat kasutanud, on 10 aasta pärast kindlasti väga teistsugune koht. Valitsuste roll interneti haldamises, seda nii globaalselt kui ka piirkonniti ja riikide tasandil, muutub üha tähtsamaks.

Kuidas lihtsad inimesed, kelle elus on vaba internet absoluutselt lahutamatuks kaaslaseks, interneti drastilise muutuse üle elavad?

Ma arvan, et inimene on sotsiaalse olendina võimeline paraku kõigega kohanema. Ma ei oleks eluski tahtnud uskuda, et inimesed harjuvad rämpspostiga. Lootsin, et ehk nad tõusevad tagajalgadele ja nõuavad valitsustelt, teenusepakkujatelt ja tehnoloogiafirmadelt, et see ära lõppeks. Tegelikult on aga nii, et inimesed kustutavad spämmi tuima näoga ära või püüavad sellest mööda vaadata. Kujundlikult öeldes on terved tänavad kaetud prügiga ja meie proovime selle vahel kuidagi toime tulla, aga koristama ei viitsi hakata. Teine asi, mille tekkimist ma võimatuks pidasin, on suletud interneti-ökosüsteemid. Poleks uskunud, et Apple’i iTunesi tüüpi suletud rakenduste ärisüsteemid võivad nii edukad olla. See on tegelikult 100-protsendiliselt juhitud internet ning inimesed mõtlevad sealjuures, et see just ongi see, mida nad tahtnud on. Näited on kurvastavad. Inimesed pole hakanud vastu spämmile ega suletud internetisüsteemidele. Pigem käivad nad ringi ja uhkeldavad ägedate läikivate nutitelefonidega.

Noorem põlvkond tõusis tagajalgadele siis, kui ACTA-nimeline tont ringi käis. Missugune on üldse Y-generatsiooni arusaam internetivabadusest?

Ma tahan mõelda, et see polnud mingi ühekordne aktsioon, mis protestis ainult konkreetse USA regulatiivse akti vastu, vaid see on n-ö uus normaalsus, uus mõtteviis. Uus normaalsus on see, et valitsused ei saa tagatoas koos mõjukate huvigruppidega midagi omakeskis otsustada. Peab tekkima laiapõhjaline kaasav debatt, eriti oluliste otsuste osas. Samas ei toimunud minu mälu järgi mitte ühtegi massimeeleavaldust ACTA vastu arengumaades, Venemaal ega Hiinas. Seega mingist globaalsest ja sarnaste omadustega internetipõlvkonnast, kes erineks oma eelkäijatest, me siiski minu arvates rääkida ei saa. Oli küllaltki homogeenne hipide ja MTV põlvkond. Kas Y-generatsioon on üksmeelne? Minu arvates ei ole nad enam samadel alustel kirjeldatavad sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtushinnangute kandjad.

Aga soov kasutada vaba ja piiranguteta internetti? Kas see võiks noori ühendada?

Siin saab küsida, et kuidas käitub internetipõlvkond Jaapanis, Eestis, Türgis, Venemaal või USAs. Tarbijatena toimivad nad sarnaselt ja neid paeluvad analoogsed tarbimisobjektid. Kõige olulisem on nende jaoks info vaba liikumine ja nad ei soovi, et sellega manipuleeritakse, et seda moonutatakse. Või vähemalt nad tahavad uskuda, et info liikumine on vaba. Aga nende ühiskondlikud väärtused, normid ja käitumine ei ole mitte interneti kujundatud, vaid need on arenenud pigem selle põhjal, mis toimub neid ümbritsevas reaalsuses – lasteaias, koolis, kodus, tänaval, televiisoris. Internet võib võimendada sallimatust teisest religioonist pärit inimeste suhtes, kuid alusmüüri selleks laob sinu koduküla. Internet ei loo ega kujunda ümber sotsiaalkultuurilist väärtussüsteemi.