Teadmine, et just lavastamine on see, millega ta tegeleda tahab, jõudis väikesest Simuna alevikust pärit Marit Sirgmetsale kohale pärast keskkooli lõpetamist Tartus. Mõeldud, tehtud! 2010. aastal suundus Marit õppima mainekasse Norra Teatriakadeemiasse.

Norra Teatriakadeemia on kõrgetasemeline ning kaasaegseid õppemeetodeid rakendav kool Norra läänerannikul Fredrikstadis. Tuleks kindlasti ära mainida, et akadeemia kunstilisse nõukogusse kuuluvad hetkel sellised maailmakuulsad teatritegelased nagu USA lavastaja Robert Wilson, koreograaf Meg Stuart ning tunnustatud Nature Theater of Oklahoma kunstilised juhid Kelly Copper ja Pavol Liška.

Põnevust ja ootamatusi täis koolitee Norras (mille hulka kuulus lisaks teatrimaailma superstaaridega kohtumisele ka dumpster diving Fredrikstadi tagatänavatel) hakkab aga läbi saama ning juba sel suvel võib näha Mariti ühte lõpulavastust ka Tartus toimuval linnafestivalil UIT. 2014. aasta esimestel kuudel võib oodata kollektiivset lavastust Von Krahlis, kus löövad lisaks Krahli trupile kaasa ka Marit ja Nature Theater of Oklahoma näitleja Robert M. Johanson.

Foto: Simona Bieksaite

Millised on su emotsioonid kiirel lõpuperioodil?

Kuna ma tean, et see Michael Laubi lavastus, millega töötame, on viimane projekt siin, siis on kaasnenud väike nostalgialaine ja see toob kaasa ka uut energiat. Õppimisest on ausalt öeldes siiber. Kuna kool on töötubadepõhine, siis on õppetöö väga intensiivne. Iga kahe kuni nelja nädala tagant tuleb uus õppejõud, kes tahab kogu oma vägevat teadmistepagasit edasi anda. Lühikese õppeaja jooksul tekib üleküllus kõigest uuest. Tutvustatud on paljusid erinevaid lähenemismeetodeid teatrile, tantsukunstile ja muusikale, nüüd tahaks lõpuks võtta aega selle seedimiseks.

Kuidas sa otsustasid Norra Teatriakadeemia kasuks? Kas sul oligi kohe kinnisidee, et tuleb minna välismaale teatrikooli uusi tuuli taga ajama?

Ei, seda mõtet mul kohe polnud. Pärast keskat läksime Maria (Maria Metsalu – õpib hetkel koreograafiat Amsterdami teatrikoolis SNDO) ja Liisiga (Liis Pokinen õpib hetkel tantsu DANCEWORKS berlinis) teatrifestivalidele vabatahtlikena tuuritama. Lavakas oli sel ajal vaheaasta, kui nad uut lendu ei võtnud. Münchenis Spielarti festivalil kohtusin Tim Etchellsiga, kes kuulus sel ajal Norra Teatriakadeemia kunstilisse nõukogusse. Kunstiline nõukogu ei ole otseselt kooli administratiivse poolega seotud, nad tegelevad kooli promomisega maailmas ning annavad ka mõningaid töötubasid. Niisiis sattusime Etchellsiga rääkima ning ta soovitaski mulle Norra kooli. Käisin kooli kodulehel, mis on täiesti kohutav ja muutis skeptiliseks. Aga tegin siiski taustatööd, võtsin ühendust sealsete õppejõudude ja õpilastega ja läksin nädalaks Norrasse katsetele. Lavakas olin selleks ajaks lavastajaõppe esimesed kaks vooru läbinud. Enne viimast lavaka vooru saabus Norrast kiri, et sain kooli sisse ja pean nädala jooksul otsuse langetama. Mõtlesin, et kui ma lähen lavakasse, siis tean enam-vähem, missugune minu edasine teekond olla võiks, aga Norras on täiesti tühi maa – üldse ei kujuta ette, mis minust saama hakkab. Uudishimust ja hirmust ajendatuna otsustasin tulla Norrasse.

Kuidas nüüd selles koolis sees olles kooli maine tundub?

See on huvitav teema. Kõik õppejõud/kunstnikud, kes siia tulevad, ütlevad, et see on üks paremaid koole nüüdsel ajal üldse. Üle maailma käivad ju hetke tipptegijad töötubasid andmas. Samal ajal pole see kool veel nii tuntud, et tuhanded käiksid sisseastumiskatsetel, mis on ka hea, sest kool on justkui väikseks saladuseks Fredrikstadis. Kui sa avastad selle, oled üliõnnelik. See pole veel mainstream. Meie uus näitlejate osakonna juhataja Karmenlara Ely ütles, et ta peab jõuliselt seda kooli ja süsteemi kaitsma. Kuna meie kool on nii väike, siis Norra põhiline suur teatrikool varastab vaikselt meie ideid. Praegusel hetkel on NTA igatahes väga-väga vajalik, kõva tasemega ning tõusuteel olev kool. See on väga praeguse momendi asi.

Mis NTA õppe puhul eriline on?

Ainuke asi, mida NTAs ei õpetata, on Stanislavski süsteem ja üleüldse klassikalised süsteemid, ka Brecht näiteks. Aga mida meile tutvustatakse, on meetodid, mida katsetataksegi just praegu. Nature Theater of Oklahoma näiteks. Minu mõtlemise mainstream on avangard. Ma olen kasvanud sellises keskkonnas, kus ma ei suhestugi niivõrd klassikalise teatriga, kuivõrd erinevate katsetustega. Meile tutvustatakse nii paljusid erinevaid meetodeid ja ma tunnen, et ma ei pea valikut tegema. Üritame luua enda keelt, laenates siit ja sealt meetodist erinevaid tööriistu ja vahendeid. Päris oma maailma ja keele loomine on lõppeesmärk, millest olen praegu veel kaugel, kuid teoreetiliselt kuulub selline idee meie koolisüsteemi juurde.

Kas teater on praegu üleüldiselt äkki sellises liikumises, et avangard on uus mainstream?

See võib nii olla küll. No selles suunas on asi liikunud juba päris pikka aega, aga vaadates, mis teatrites praktiliselt toimub, siis pole see sinna veel jõudnud.

Kas NTA ja meie eestimaiste lavaka ja Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja- ja lavastajaõppe õppesüsteemide vahel on ka mingeid elemente, mida saaks üle kanda?

See on küsimus, millele ma ei oska niivõrd poliitiliselt korrektselt vastata. Esimesel aastal siin olles mõtlesin sellele küll palju, kuna mu sõbrad õppisid just sel ajal lavakas. Praegu pole ma sellele enam mõelnud. Ma kohe ei oskagi öelda. Mul on tunne, et Norra kool on lihtsalt nii erandlik. Seal on teistsugused huvid. Ma pole üldse ülbe ja ma ei arva, et Eesti süsteemis oleks midagi kohutavalt valesti. Ma näen mitmeid punkte, mida seal võiks parandada, aga seda tuleks teha pigem süsteemisiseselt, mitte võtta üle NTAlt. Ma ei looks seda linki siia praegu. Koolide eesmärgid, milleks õpe on mõeldud, on erinevad. Paljud meie tudengid ei tahagi niivõrd teatri kui vormiga tegeleda. Me ei taha teha teatrit.

Aga mida te siis tahate?

Me tahame luua… (mõtlemispaus) Me ei taha sõltuda… (mõtlemispaus) Mul on tunne, et me tahame, et oleks midagi, millega eksperimenteerida. Ma tunnen, et tuumikuks on meie jaoks see otsene kontakt publikuga. Selle filosoofilise idee ümber, et mis juhtub, kui inimesed kohtuvad, tahakski katsetada. Nüüd ma räägin rohkem seisukohast, millest mina ise olen huvitatud. Ma ei hooli suurte sõnumite edastamisest, vaid sellest, et inimesed saavad kokku ja toimub mingi siin ja praegu situatsioon. Aga mida me siis tahame – ma arvan, et põhiline siin koolis on see, et avanevad nii paljud mõtlemisnüansid, mis on tihti ka omavahel vastuolus. Keeruline on valida, et mida siis lõpuks ikkagi teha. Aga ma loodan, et paari aasta möödudes oskan pisut rohkem oma tahtmiste kohta öelda.

Kui püüda asju defineerida, siis kas sa oled läbinud NTAs nüüd pigem näitleja- või lavastajaõppe?

Ütlen kohe ausalt, et mina ei ole võimeline sooritama klassikalist rolli klassikalises teatris. Mul ei ole neid oskusi, mul on teised oskused. Ma saan sellega hakkama, aga mu teekond rolliloomiseni on teine. Aga kas see on nüüd näitlemine, mida meile siin õpetatakse? Meid õpetatakse lahendama probleeme. Ja laval olemine ongi väga praktiline probleemi lahendamine. Igal hetkel pean mõtlema, kuidas edastada midagi, mis nõuab edastamist, kuidas olla hetkes ja kuidas suhelda sellelt positsioonilt. Ma tunnen, et see on natuke nagu matemaatika õppimine koolis. Ma ei mäleta õpitud valemeid, vaid põhjuse ja tagajärje süsteemi, mis aitab mul vajaduse korral leida olukorra loogika. Siin koolis on samamoodi. Meid on õpetatud looma valemeid, mitte järgima valemeid.

NTAle on iseloomulik ka tihe koostöö stsenograafiatudengitega. Eestis on selle koha pealt pigem nurinaid kuulda olnud.

Mõned töötoad on meil koos, mõned eraldi. Näitlejatudengid on alati väga rõõmsad, kui saavad stsenograafidega koos luua, sest nende lähenemine on hoopis teistsugune. Samas ütleksin ma seda, et kõik toimub inimlikul tasandil. Pole nii, et stsenograaf loob maketi ja ruumi ning meie hakkame seal sees tegutsema. Enamasti sünnib kõik ikkagi koos tehes. Kõik on protsessis võrdsed loojad ja erinev mõtlemine või fookus täiustab. Ma arvan, et koostööd võiks isegi veel rohkem olla, sest näitlejatele on kindlasti vaja tugevat ruumitunnetuse ning objektidega tegutsemise oskust. Sama võib öelda näiteks ka helikujundajatega koos töötamise kohta. Neid erinevaid koostöövõimalusi ja seoseid on palju. Näitlejatele ja lavastajatele on vaja kõrvale mingit muud kunstivormi, ka lihtsalt selleks, et endal oleks huvitavam.

Nüüd on see koht, kus saad teha natuke name-dropping’ut. Milliste kuulsate ja vägevate lavastajate ja stsenograafidega oled koolis kokku puutunud?

Viimane aasta on olnud minu jaoks kõige põnevam. Eelmisel semestril oli meil töötuba Sxip Shireyga, kes on New Yorgis baseeruv muusik ja helilooja. Järgmiseid töötubasid korraldas Dan Safer, New Yorgis baseeruv koreograaf, kelle trupp Witness Relocation on praegu väga kõva tegija. Sellel trupil on ka täiesti oma meetod. Järgmine projekt toimus meil Robert M. Johansoniga Nature Theater of Oklahomast. Selle tulemusel sündis täispikk lavastus „Life is Hard”. Jaanuaris oli töötuba Joshua Sofaeriga, kes on Inglismaal tegutsev kunstnik. Varasematest aastatest on olnud töötoad näiteks ka Eestis POT festivalil käinud lavastaja Edit Kaldoriga ning külas käis ka hiina koreograaf Wen Hui. Stsenograafidel on olnud töötoad Robert Wilsoniga, kellega suur osa teeb koostööd ka hiljem.

Kuidas on kokkupuude nende maailmatasemel tegijatega sind mõjutanud?

Mis mulle siin eriti meeldib, on see, et kohtume nende inimestega küll töösituatsioonis, aga selles ei ole erilist hierarhiat. Nemad õpivad meilt samavõrra kui meie nendelt. See on pigem ühine jagamine. Kõik minu mõtted on kombinatsioon saadud mõjutustest. Mitte vastustest, vaid pigem nendest küsimustest, mida need kunstnikud peavad oluliseks küsida. Järgmiseks sammuks on muidugi tehnilised oskused – kuidas luua dramaturgiat, kuidas teha näiteks rütmilisi ja visuaalseid valikuid. Valikute tegemine on oluline osa, kuid eelkõige on see filosoofiline pool tähtis olnud – läbi nende loodud prisma peegelduvad minu enese küsimused, mis on tekkinud. Nad aitavad meil oma küsimusi formuleerida.

Millised on su tulevikuplaanid?

Suvel toimub töötuba Von Krahlis, kus osaleme kursaõe Simonaga (Simona Bieksaite) ja Robert M. Johansoniga teatrist Nature Theater of Oklahoma. Jaanuaris ja veebruaris sünnib Krahlis täispikk lavastus. Siis etendub „Pink Cloud Effect” Tartus festivalil UIT. Plaanin ka sooloprojekti „Average In Many Ways, Special In Some”, mida alustasin Sxip Shirey töötoas. Selle lavastuse juures oleks tema mulle n-ö juhendajaks, aga kus ja millal, see pole veel selge. Suure tõenäosusega lähen sügisel New Yorki, et seal töötada ja ringi vaadata, võib-olla leian võimaluse seal seda soolot arendada. Novembris oleme „Pink Cloud Effectiga” Leedus residentuuris, kus arendame lavastust edasi, et minna sellega ehk ka tuurile. Norras plaanime teha terve kursusega täispika lavastuse Dan Saferi käe all. Kursusega on idee luua endile katusealune, mille nimeks saab Probably Maybe Theatre. Vaatame, kuidas sellega kulgeb. Esimene poolaasta oleme kõik laiali, sest lihtsalt on vaja natuke distantsi. Mina olen väga positiivselt meelestatud. Arvan, et on hea, et keegi otseselt ei vaja seda. See on lihtsalt meie vaba tahe, pole mingit paanikat, nii ongi mõistlik alustada.

Kuivõrd sa tahad end edaspidi Eestiga siduda?

Ma pole kunagi varjanud fakti, et olen eestlane. See on isegi suhteliselt eksootiline, kuna keegi ei tea meie kultuuri kohta eriti midagi. Põnev oleks näidata, mis mõttemaailm ja elu siin valitsevad. Praegu sooviksin inimesi väljastpoolt Eestisse kutsuda. Minu jaoks on huvitav, mis nüüd Roberti näitel juhtub. Ta tulebki selle ühisproduktsiooni tõttu Krahli töötama. Üldiselt hakkan ise küll üpris palju Eestist ära olema, aga see ei tähenda, et mul poleks siinsete inimestega head kontakti. Kõik ikkagi toimub inimeselt inimesele – seni kuni mul on sõpru-tuttavaid, kellega tunnen ühist suundumust ja tahet midagi koos teha, ajan ma seda asja, et inimesed saaksid kohtuda, olenemata sellest, kust nad pärit on.

Tutvusta siis ka lavastust „Pink Cloud Effect”, millega te Simona ja Kjerstiga Tartusse linnafestivalile UIT tulete?

See on projekt, mis on inspireeritud seebiooperitest. Tegemist on suhteliselt provokatiivse ja intensiivse duolavastusega, Simona on lavastuse stsenograaf. Katsetasime esimest korda meetodit, kus publik sai teha blogi vahendusel otseselt valikuid, mis mõjutasid lavastuse sündi. Arendame seda veel pidevalt edasi. Teine oluline osa protsessist oli seebiooperite ja ka tõsielusarjade käsitlemine. Uurime, miks on neid vaja ning mis nende juures sõltuvust tekitab. Tekkis selline illusiooni ja reaalsuse vastandumise teema. Lavastus räägib väga palju armastusest, aga seda jõhkral viisil, räägib meeleheitlikkusest väga mitmel tasandil.

Miks selline blogimismeetod?

Blogikultuur on lihtsalt nii võimas. Ma ei ole ise niivõrd selle sees olnud, aga tunnen blogimise vastu kõrvaltvaatajana huvi. Arutasime kaasloojatega, mis meediumid on seebiooperitega seotud. Tundus, et ka blogivormil on nendega midagi ühist. Tahtsime, et inimesed saaksid teada, missugused on meie karakterid. Karakterite tundmaõppimine on seebiooperite puhul oluline. Seal on palju karaktereid ja seoseid nende tegelaste vahel, mis panebki inimesi pingsalt jälgima. Otsisime blogi rakendamise varianti, mis oleks ka meile endale kasulik. Postitamine postitamise pärast poleks eriti mõttekas olnud. Lavastusprotsess seisneb valikute tegemises ja mõtlesime, et miks me ei võiks osasid valikuid lasta hoopis publikul teha. Meil oli ühest küljest lihtsam, aga samas töötasime läbi takistuste, mis olid tekkinud publiku valikute tõttu. Lavakujunduseks sai näiteks bassein, mida oli väga keeruline lahendada. Tegelikult tahtsime me blogiga lihtsalt tähelepanu, aga seda ka kuidagi kunstiliselt kasulikult. See on lahendus, mis ühendab kommertsliku ja praktilise. Suvel oleme kõik Fredrikstadis ja mõtleme, kuidas kohandada „Pink Cloud Effecti” ja blogindust Tartu jaoks.

Kuna UIT tegeleb Tartu linnaruumiga, siis küsin, kas sul on painavaid uitmõtteid Tartu linnaruumi osas?

Mul on üks väga realistlik idee ja mure. Minu arvates peaks Tartus korda tegema kõik rattateed ja neid võimalikult palju ka juurde looma. See on see, mida ma keskkooli ajal igatsesin.

Linnafestivalil UIT etendub „Pink Cloud Effect” 15., 16., 17. augustil kell 20.00 (mängukoht selgumas).