Olgugi, et Nihilist.fm-is on palju igasugust müra ning tegijate isikliku tausta ja maneeriga tuleb tuttav olla, et sellel ennast mõnes kohas mitte segada lasta, on avaldamisplatvorm päevakorrale toonud mitmed väga aktuaalsed teemad, mida Eesti laiemas avalikkuses pole seni peetud oluliseks käsitleda võtta.

Hollandis tegeletakse uimastituru probleemidega valehäbita avalikult. Foto: internet

Võibolla ei ole need teemad sobinud Eesti edukuvandiga või arvatakse, et pole piisavalt inimesi, keda need puudutaksid, aga siit koorub minu jaoks palju suurem ja olulisem probleem – meie ühiskonnas on koht ainult teatud inimestel ja kes nende hulka ei kuulu, nende olemasolu ignoreeritakse kollektiivselt. Olgu nad siis Nõukogude Liidu lagunemisest jalgu jäänud umbkeelsed venelased või elu hammasrataste vahele jäänud eskapistid. Esimesed valivad nagunii ainult Savisaart, kes on ka ainuke, kes nendega suhtleb, ning teised ei vali kedagi, niisiis pole nende nimel üldse mõtet pingutada.

On täielik väärarusaam, nagu narkomaanid oleksid ainult need kahtlased vennikesed, kes aeg-ajalt kuskil Narvas või Balti Jaamas ringi hõljuma satuvad. Tänapäeva maailmas, kus narkootikumidega kokkupuutumine ei ole haruldane juhus, kus need on lihtsasti kättesaadavad ja nendega seoses levib palju müüte, puudutab see teema mingil määral kõiki noorema generatsiooni inimesi või hakkab puudutama nende lapsi. Ainult, et kuna see on üldiselt asi, mida keegi väga kõva häälega arutada ei taha, sest ega see mainele väga kasuks ei tule, tehakse kõik koos nägu, nagu eksisteeriksid uimastiturg ja selle probleemid kuskil eemalseisvas määramatus aegruumis, mitte siin meie Eestis. Artiklisari „Kuidas minust sai fentanüüli sõltlane” võiks olla silmiavardav, et mõista, kuidas inimese tee järk-järgult sellisesse staadiumisse viib.

Opioidid tekitavad turvatunnet – maailm on ühtäkki hell ja hea. Minevik ega olevik ei kimbuta: sa oled valmis maailmale ja iseendale selles kõik andestama. Minu isiklik kogemus nimetatud narkootilise ainega on olnud piisavalt põgus, et mitte teadlik olla, mida tähendab vajadus järgmise doosi järele – küll aga mõistan ma neid inimesi, kes sellesse lõksu on sattunud, selle kogemuse taustal väga hästi.

Kujutad ette, et sul on väga halb, aga kedagi pole, kes aitaks ja kuhugi pole ka põgeneda? Enamikel meist sellist olukorda ette ei tule. Meil on ikka keegi, kellele toetuda või oleme me psühholoogiliselt võimelised oma probleeme mõistma ja nendele lahendusi leidma. Aga mõnikord on mure inimese jaoks liiga suur või liiga sügaval, et sellest ise läbi hammustada.

Enamik inimesi ei satu fentanüüli otsa selle pärast, et selle aineta esialgu elada ei saa – lõksu satutakse ennekõike, sest selle tundeta ei peeta elu enam elamisväärseks. Meil tuleks küsida, miks inimesed meie seast seda tunnet kuskilt mujalt ei leia? Kas sellel võib olla seos sellega, et ignoreerime täielikult nande inimeste olemasolu, kes on oma probleemidega üksi jäänud? Või äkki tuleb see sellest, et me mõistame nad hukka veel enne, kui teame, mis on nad sellisesse olukorda viinud? Oleme altid klikkima vaid uudistel, mis kirjeldab mõne narkomaani halba trippi või õnnetut olukorda kuhu ta on sattunud, et siis oma eluga natukene rohkem rahul olla, ennast paremini tunda. Me karistame neid, sest nad on kurjategijad, aga ei tee midagi selle heaks, et neid sellest surnud ringist välja aidata. Poliitikutel puudub huvi teemaga tegeleda, sest sellel seltskonnal puudub hääl ning nüüd kui Nihilist.fm seda ühtäkki vahendab, on kõik vait ja vahivad piinlikusest enese ette.

See, et Eestil on pikaajaline fentanüüliprobleem, pole tõesti mingi uudis. Aga see, et narkarid nüüd äkki meie keskele on toodud, tekitab nõutust. Selge see, et asjaga oleks vaja tegeleda, aga mida see tegelemine tähendab? Nende kõige madalamasse staadiumisse jõudnud nn. metadoonikorjuste silme eest ära koristamine ja aina Kopli poolsaare tipu poole taganema sundimine, kuni nad lõpuks üle ääre elumerre hukuvad, ei ole lahendus. Selline üksikisiku tasandil „Ah, nagunii varsti sureb maha” suhtumine on tingitud sellest, et meil pole eelarves ette nähtud neid inimesi korralikult ravida ja aidata. Isegi jõulude ajal ei anneta keegi tundmatule narkomaanile, kui on kiisud ja kutsud ja teised palju nunnumad abivajajad.

Vahendid puuduvad mitte ainult meditsiiniliseks raviks, aga ka psühholoogilise toe pakkumiseks, mis on pikemas perspektiivis vaat et olulisemgi. Aga ehk ulatub probleem isegi kaugemale — võib-olla pole nende noorteni jõudnud pädev ennetustegevus või pole neil olnud koolis mõistvat õpetajat, keda oleks nendel teemadel koolitatud ja kodus lapsevanemat, kes oleks selle kohta lugenud ka midagi muud, kui artikleid stiilis „Kuidas ära tunda, et laps on kanepit suitsetanud”. Võib-olla pole nende kodukohas olnud noortekeskust, kus narko asemel bändi teha või lihtsalt talvel peale kooli rahus olla.

Kui Nihilist.fm üldiselt ei paku konstruktiivseid ettepanekuid (siiski mõne erandiga), siis ülejäänud ühiskonna — meedia, poliitikute ja aktiivsete kodanike — asi ju võikski olla need välja mõelda. Ja et sellega algust teha, tuleb sissejuhatuseks probleemi avalikult tunnistada. Ja julgen arvata, et võimaliku lahenduse leidmiseks tuleks seejärel laiemalt üle vaadata kogu Eesti senine uimastipoliitika.