Ladyfestiga samal lainel on ka selle numbri filmiarvustus. „Hannah Arendt” räägib ühest oma aja säravast mõtlejast, filosoofiaprofessorist ja politoloogia teoreetikust, kelle nime ka linateos kannab. Filmi oli võimalik näha viimase PÖFFi EurAsia programmis ning Eesti vaatajateni jõuab see uuesti alates märtsikuust kinos Sõprus.

Kaader filmist

„Hannah Arendt” (2012, Saksamaa, Heimatfilm)

Režissöör Margarethe von Trotta, stsenaristid Pamela Katz ja Margarethe von Trotta, operaator Caroline Champetier, muusika André Mergenthaler, osades Barbara Sukowa, Axel Milberg, Janet McTeer jt.

Öeldakse, et naisrežissöörid suudavad naisfiguuridega paremini samastuda. „Hannah Arendt” on tõeline pärl Margarethe von Trotta filmide reas, mis keskenduvad võimsate naistegelaste kujutamisele. Film jutustab Hannah Arendti lugu ajast, mil ta töötas ajakirja The New Yorker heaks. Sellal kirjutas ta raamatu 1961. aastal Jeruusalemmas aset leidnud kõmulisest kohtuprotsessist natsikurjategija Adolf Eichmanni üle. SSi kolonelleitnant Eichmann töötas Kolmanda Reichi ajal „juudiasjade eksperdina”. Tema juhatuse all toimus juudi rahvusest inimeste maade võõrandamise, juutide getodesse deporteerimise ja surmalaagrite tegevus. Kohtus aga väitis mees end olevat süütu ning leidis, et ta oli täitnud vaid talle antud käske.

Eichmanni protsess pani ideelise aluse Stanley Milgrami hilisematele elektrišoki-eksperimentidele, mis näitasid, et vastutusest vabastatud inimesed võivad teha väga kohutavaid asju. Hannah Arendt jõudis samale järeldusele, kuigi paljud selle ajastu inimesed ei suutnud teda mõista. Eichmanni isiku tavalisus ja normaalsuse kriteeriumitele vastav psüühika ajendasid Arendti looma „kurjuse banaalsuse” teooriat: kõige õudsemad pahateod saadavad korda täiesti tavalised inimesed. Eichmanni kuritööd teeb eriti jubedaks see, et tal ei olnud isegi mingit väärastunud eesmärki või suurt paatost, mida ta oleks järginud. Ta lihtsalt tegi oma tööd ja püüdis karjääriredelil edasi jõuda.

Filmi operaatoriks on aukartustäratava kogemustepagasiga Caroline Champetier, kes oli kaamera taga ka teise PÖFFi menuki „Holy Motorsi” filmimisel. Väga edukalt on kasutatud laiekraani võimalusi. Linateoses on mitmeid kauneid kaadreid, kus tegevus toimub ekraani erinevates osades, mõjudes peaaegu teatrilavalikult. Teatraalsust kannavad ka Hannah Arendti tegelaskuju kõned ja kohtuprotsessis esinenud prokuröri Gideon Hausneri maneerlikud monoloogid. Dialoogide ulatuslikkus oli tänapäeva filmitööstuses julge valik, arvestades seda, kui lühikeseks on Hollywoodi filmide dialoogid kulunud. Võimas näitlejatöö ja peen kaamerakäsitlus kannavad kahekõnede dünaamika näiliselt pingevabalt välja. Ääretut tähelepanu detailidele saab nautida läbi terve filmi ka grimmi ning võttekohtade huvitavate lahenduste puhul.

Küll aga õõnestas Hannah Arendti isiku süvaanalüüs teiste tegelaste väljaarendamist. Kõrvaltegelased ei olnud nii põnevad. Jäi mulje, et stsenaarium ei andnud neile säramiseks väga palju võimalustki. Teine küsimus, mis jäi pärast filmi vaatamist kummitama, oli see, miks režissöör otsustas just praegu selle loo jutustada. Kuna film oli aga sedavõrd kõnekas ja tõi palju uusi momente juuditragöödiate mõistmisesse, mille jubedusest on ometi ju nii palju räägitud, siis õigustas stsenaariumivalik end täielikult.

Filmitegevuse ajal oma viiekümnendates olnud Hannah Arendt näitas läbi Barbara Sukowa värvika kehastuse üles tulist söakust ning sitket natuuri, mis võis tõe nimel minna üle igasuguste piiride. Sellegipoolest ei puudunud ka selle põneva persooni intiimne külg, meine kleine Hannah (sks minu pisike Hannah), mida nägid vaid tema abikaasa ja lähedased sõbrad. Minu jaoks muutis just selle mõõtme lisamine linateose „heast” „suurepäraseks”.