Müürileht avaldab Fingleri blogis esmailmunud intervjuu Monika Kuzminaga, kes lisaks Fingler.com digikioskis saadaval olevale ajakirjale Golf juhib ka heade uudiste portaali Goodnews.ee.

Monika Kuzmina. Foto: erakogu

Kuidas oma senise tööga rahul olete? Kuidas toimetusel läheb?

Meil on käsil väga huvitavad ajad. Ajakiri ise on ju seitse aastat vana, kuid meie, uued omanikud, võtsime ajakirja üle alles eelmisel aastal. Meie jaoks on väga põnev, et saame end uues valdkonnas proovile panna. Iga uus asi on põnev.

Golf on ikkagi üsna väike nišš. Mulle tundub, et naiste- või tehnikaajakirja oleks justkui lihtsam välja anda, kuna valdkondi on palju. Kas Te ei karda, et ühel hetkel saavad teemad lihtsalt otsa?

Oleme just vastupidisel arvamusel. Meie meelest on ühest teemast süvitsi kirjutamine lihtsam. Saame analüüsida inimesi pikemalt: õppida tundma, millised on nende elufilosoofiad, hobid, ja millised on need inimesed üldiselt. Seepärast tegime ajakirja ostes ka otsuse, et määrame peatoimetajaks inimese, kes ise golfi mängib. Inimese, kes armastab seda mängu ja kelle jaoks on golf elustiil.

Kui palju on Teie ajakirjal lugejaid ja kuhu tahaksite selle numbri viia?

Praegu ma ei usu, et ajakirja loevad palju inimesed, kes ise golfi ei mängi, kuid meie missioon on, et ajakiri oleks huvitav ka neile, kes pole veel ise mänginud. Tahame, et meie ajakirja kätte võttes tekiks huvi golfi vastu. Suuresti seepärast oleme oma ajakirjas hakanud tegema eksperimente, kus viime tuntud inimesi golfirajale. Esimeses artiklis käis rajal ansambel Vennaskond, järgmises Karavan. Oleme pannud tähele suhtumist, et alguses tullakse mütsiga lööma, kuid kui terve päev rajal veedetud, saadakse aru, et see mäng nõuab rahulikkust, keskendumist ja korralikku füüsist. Lisaks püüame oma ajakirjades inimestele selgitada lahti golfi maksumuse. Liiga tihti kardetakse enne platsile jõudmist, et ala on hirmkallis, kuid meie kirjutame lahti, et päris nii see pole. Tuleb välja, et jõusaalis käimine või tennise mängimine võib olla kulukam.

Juba praegu on Eestis tuhandeid mängijaid ning koos Eesti Golfi Liiduga püüame seda numbrit aina kasvatada. Ja sellega kasvaks ka golfiajakirja lugejate arv.

Millal toimub Teie arvates Eestis digirevolutsioon? Maailm juba selle poole liigub.

Ma arvan, et on täiesti mõttetu vaielda teemal, kas parem on paber või digi, sest asi on siiski maitses. Mina olen näiteks vanema kooli inimene ja prindin kõik oma dokumendid ja paberid välja. Aga näiteks minu laps ja kasulaps pole paberajakirjade lugejad: neile meeldib lugeda digitaalselt. On kindel, et digilugemine tuleb uue generatsiooniga peale ja paberkandjal lugemine vaibub. Elu ja ühiskond muutub ja kõik läheb tehnilisemaks. Aga on ju tore, kui praegu saavad need asjad kõrvuti käia.

Kas tulevikuplaan näeb ette, et laiendate oma ajakirja ehk liigute välismaale?

Oleme veel suhteliselt rohelised ning esmalt tahame teha kodumaal suuri samme edasi. Seda, kas sama ajakirja võiks mujal välja anda, on veel raske öelda. Kindlasti on meil aga eesmärk kontakteeruda teiste analoogsete ajakirjadega välismaal ning alustada nendega koostööd. See on põnev, mis mujal toimub, ning kindlasti huvitaks see ka meie golfimängijaid.

Teie ajakirja ärimudel on veidi teistsugune. Põhieesmärk on promoda golfi ja kasumlikkus pole tähtis?

Kohe alguses kindlasti mitte. Meie ettevõttele kuuluvad veel mitmed veebiväljaanded nagu Eesti esimene heade uudiste portaal Goodnews.ee ja veebiajakiri SportXtreme. Meil on täna Eestis suurem eesmärk alustada positiivse meedia revolutsiooni. Tahame pakkuda inimestele, kes ei soovi hommikul ärgates esimese asjana lugeda kohutavatest liiklusõnnetustest, teistmoodi väljundit. Ka ajakirja Golf anname välja sellepärast, et see on oma olemuselt väga positiivne spordiala. Kasumlikkus pole küsimus number üks.

Kas on üldse reaalne, et Eesti golfiajakiri kasumlikuks muutub? Ma kujutan ette, et see juhtub suurtes golfimaades nagu Lõuna-Aafrika Vabariik või USA, kuid Eestis…

Olen veendunud, et mingi ajakiri või toode saab täpselt nii heaks, kasumlikuks või edukaks, milline on selle taga olev inimgrupp. Äriinimesena ma ei ostaks ajakirja ega investeeriks ressursse, kui ma ei näeks, et see mingil hetkel hakkab kasumit tootma.

Rääkige natuke sellest positiivsete uudiste portaalist lähemalt. Kust üldse tekkis selline idee?

Ma olen selles suhtes natukene egoist, et mulle meeldib omi ideid ellu viia. Mõte tekkis mul Lõuna-Ameerikas olles, kus käisin ühel juhtimisalasel koolitusel, kus olid koos poliitikud ja ärimehed Taiwanist Venezuelani. Kursusel õpetati leidma üles oma eetika, et olla parem juht, kuid viidi inimesi ka äärmuslikesse olukordadesse, näiteks visati meid keset ookeani vette ning pidime üksteist nö päästma. Kogu see eneseületamine viis selleni, et jõudsin selguseni: aitab küll sellest kõigest. Liiga palju on meie ümber negatiivset ja see peab lõppema. Inimene on täpselt see, mida ta sööb ja täpselt sama on ka infoga. On tehtud uuringuid, et kui näiteks ajalehe esikaanel on uudis enesetapust, tekitab see ka lugejais mingi aja jooksul suitsiidseid mõtteid.

Alguses ei tulnud minu mõttega positiivse uudiste portaalist keegi kaasa, kuid see küpses minu sees nii kaua, et 19. detsembril 2012, vahetult enne väljahõisatud maailmalõppu, avasime oma portaali. Nüüdseks on see täiesti orgaaniliselt kasvanud – me pole teinud kampaaniaid ega reklaami, vaid lihtsalt andnud organisatsioonidele teada, et on olemas koht, kus positiivseid uudiseid muutmata kujul avaldada. Praeguseks on meil oma raadiosaade ning rubriik Terviselehes.

Kui suur on praegu portaali külastajatearv?

Alguses külastas lehte umbes 300-400 inimest päevas – tekkis oma fanclub inimestest, kes olid tüdinenud halbadest uudistest kubisevast meediast. Tänaseks on lugejaid umbes 2000, mis arvestades seda, et me pole end üldse reklaaminud, väga hea number.