„Mõnikord on kõik nii selge”. Lavastaja: Kertu Moppel. Dramaturg: Maria Lee Liivak. Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja. Kunstnik: Arthur Arula. Näitlejad: Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater), Jüri Tiidus (Eesti Draamateater), Roland Laos (Eesti Draamateater), Lauri Kaldoja, Katariina Ratasepp (Vat Teater), Maarja Mitt , Liisa Pulk. Esietendus kell 19.30 Viinistu Kunstimuuseumis.

See lavastus vajab publikuks sarnases keskkonnas elanud ja ühiseid kogemusi omavaid inimesi, et impulsid tõesti vaatajaid raputaks. Olgu see ühtne keskkond siis meie väike Eesti ja ühisteks kogemusteks harjumused ja tundmused, milles oleme üles kasvanud.

Kes meist poleks poejärjekorras oodanud ilmatu aja, lootnud uue kassa avanemist ja teinud valesid valikuid järjekordade vahetamisel – kuigi ehk mitte nii atraktiivsel moel kui noor Toompere, kes piimase ja kurvana kell kaks päeval magama peab minema. Tema isik ja läbielamised tekitavad samastumise nähtamatu niidi, mis meid kõiki ühendab.

Lavastuse plakatikujundus

Kõik sellised pisiäratundmised kukuvad järgemisi ühte suurde potti, kus nendest valmib üks maitsev meid kõiki ühendav puder. See küpseb ja küpseb, ja mis tulevik toob, seda me ei tea: etteaimatavus ei ole kindlasti selle pudru iseloom. See podisev pada muutubki meie salakeeleks, mida süües mõistame selle tähendust.

Kakakott ja Nissu-Nässu

Ma usun, et see lavastus toob vanad ununenud lood koos meie poolt mõeldud mõtete ja kogetud tunnetega tagasi teadvusesse. Minu roosa Nutukaru, kes aitas mind igast olukorrast läbi ning keda ma pisaratega kastsin isegi siis, kui nututuju polnud, oli kodus täiesti tolmu alla mattunud, aga Nissu-Nässu äratas ta jälle üles.

See trupp paneb meid unustama aja mõiste, viib meid justkui vanale pööningule, kus on meie ammused ja kadunud lood ja unistused ning pühib need tolmust puhtaks. Ning kui meil on tunne, et kõik pole selge, siis just need fragmendid sealt tolmukihi alt aitavad meil selgusele jõuda, mis on need kõige ürgsemad väärtused.

Kui nüüd kõik juba arvavad, et nad laval räägitavat salakeelt tunnevad, ei lase lavastaja ega näitlejad meil ometigi laisklema jääda, vaid pakuvad üha uusi üllatusi. Kui me kõik juba usume näitlejate näpus olevatesse kakakottidesse, mis teadupärast on need kaunid aksessuaarid, mida enamik koerapidajaid oma jalutuskäikudel käes kiigutavad, muutub märk ootamatult uueks: junnist saab delikatess. Nii elustatakse järjest meie harjumuslikke vaateid ja arusaamu ning pööratakse neid teiseks.

Lönts-lönts kööki

Ei usukski, et igapäevane ärkamisrituaal saaks kuidagi teistmoodi minna kui rutiinis: hommikumantel, veekeetja, puder ja kohv. See vaatepilt rahustab: kui kõik teised stseenid on eraldi salamaailmad ja kuuluvad omaette, siis köök jääb meile terve lavastuse vältel pidepunktiks.

Ma usun, et ka meie kõigi harjumuspärane hommik on täis kummalisi olendeid ja elu, mida on kerge tähelepanemata jätta, kui me neid ei usu. Kui hommikul kööki lähete, olge edaspidi valmis, et teie teel võivad olla soome pupu’d, rohelised olevused või hoopistükkis agressiivsed toolid. Kertu Moppel ei vii meid aga lihtsalt imelikku kööki, vaid julgustab meid leidma midagi salajast ja isiklikku, avastada salajane maailm, mida teame ainult meie ise.

Lönts-lönts kööki: see on elava inimese eitus elule, nii võibki alguse saada see kummaline Cotardi sündroom, mis paneb inimest end surnuks pidama. Väljapääsuks on omaette salamaailm, kus võid tunda kirge ja nautimust kasvõi peegli, põranda või akna kaudu.

Vestlus mitmel tasandil

Ühel tasandil oleme me kõik teatris ja vaatame Kertu Moppeli lavastust, teisel oleme me kogu selle trupi ideedes, eludes ja kogemustes pealtnägija rollis. Ning kolmandaks ühendame me nähtu oma lugudega. Iga väike lugu on ka omamoodi erinevateks tasemeteks jaotunud.

Mehed räägivad sõnades võrdõiguslikkusest, kuid žestidega vastupidisest. Jalutajad räägivad tolerantsist neegrite, pederastide ja venelaste vastu ning jõuavad järelduseni, et ega sinna midagi teha ei saa: neeger lihtsalt sünnibki vägistajana! Selline must huumor on ju eestlastele omane, kuid meid igapäevaselt ümbritevana ei ole see enam humoorikas. See on kunst, kui näpuga ei näidata, aga moraal jääb kõrvade vahele.

Jaapani kirjanik Haruki Murakami romaanist „Kafka Mererannas” võib lugeda iseloomustust just sellisele nähtusele: „Tühjad inimesed, kes ajavad oma kujutlusvõime puudumisest tekkinud augud, see tähendab tühjuse, selle varjamiseks tundetut põhku täis, aga käivad ringi, ise seda tähele panemata. Ja siis panevad tühje kõlavaid sõnu ritta ja üritavad seda tundetut põhku teistele peale suruda.”

Mida enam need tühjad inimesed sellest sõnumist läbi imbuvad, seda enam võtavad kõik hetke mõelda, ega nemad need tühjad inimesed pole, ning lõpuks ei ole ju vaja olukorra muutmiseks „Erinevus rikastab” plakateid mööda linna laiali jaotada, vaid mõista lavastuse salakeelt, mis tõesti jääb meelde ning ei kao kuhugi.

Kuid mitte ainult sõnade ja mõtete tasandid ei mänginud lavastuses olulist rolli, vaid ka meid ümbritsev ruum. Mäng algas päikesepaistelisel muruväljakul, liikus edasi ruumi, kus eksisteeris mitu erinevat reaalsust ning erinevad elud ja ruumid jätkasid mängu ka pärast enda näitamist. Kui kõik tundus olevat lõppenud, jäi veel grande finale: uus kosmiline ruum, kus mäng on sama, mis esimeses ruumis. Pärast etenduse lõppu saalist lahkudes ja tegelastega taaskohtudes tundus, et aeg on tõesti suhteline ning isegi kui taevas on tumedam ning osutid edasi liikunud, on tegelikult kõik kogu aeg ja jätkuvalt toimuv. Muusikagi oli oluline faktor, mis aitas kõiki neid tasandeid tunnetada, mis põimis kõik kokku ja tõi sõnumisse selgust.

Selgus!

See Kertu Moppel oli tõesti üks Liisa Pulk ning kindlasti väga pikaks ajaks Maarja Mitt. See andis palju Katariina Rataseppa, et mitte Lauri Kaldoja taga magama jääda ning raputas Roland Laost. Soovitan kõigil sõita Jüri Tiidusesse seda Hendrik Toompere jr jr vaatama! Mõnikord on kõik nii selge, kui laseme oma vanal abimehel – olgu see siis kõigi laste sõber Leopold, Potsataja või hoopiski ninjakilpkonnade vana tark rott – meile meelde tuletada, mis just meile oluline on. Kui tähenduseta on lihtsalt üks sõna ja kui oluline on ausus nii enda kui ka teiste vastu.

Lavastuse tutvustus teatri R.A.A.A.M. kodulehel.