Pöörasime Müürilehe Festivalil Vibratsiooni Sessioonidel üles astuva Neuronphase’i pseudonüümi taha peituva Anti Aaveriga taas kord pilgu minevikku, uurisime, mis toimub olevikus ja mis ootab ees tulevikus.

Neuronphase. Foto: Patrik Tamm

90ndate algul tärkas Tartu keldrites ja kitsastes „peosaalides” vaikselt elule alternatiivne klubikultuur, mille üheks olulisimaks vedavaks jõuks oli Anti Aaveri, Eero Manderi, Kalev Kääpa ja Tristan Priimäe ellu kutsutud DJ-rühmitus Neuronphase. Praegu, 20 aastat hiljem elab Tartu underground-tantsumuusikaskeene vaikelu ning mainitud nelik enam üheskoos plaate ei mängi, kuid grupeeringu vaimu kannab edasi viimasel ajal üha jõudsamalt pead tõstev Anti Aaveri samanimeline sooloprojekt.

Mis teid tollal neid pidusid vedama ajendas?

Me kuulasime muusikat, mis oli tol hetkel väga uus ja mida keegi ei teadnud. Teknot, breakbeat’i, jungle’it ja house’i. Sel ajal normaalseid pidusid ei korraldatud ja nii tunduski jube lahe idee asi ära teha, et oleks endal ja sõpradel kuskil käia. Kuna enamik polnud sellist kraami varem kuulnud ega teadnud sellest midagi, oli see ka teistele huvitav variant.

Kust te siis üldse muusikat saite?

See oli õudselt keeruline. Internetti ju ei olnud. Saime fakse, mis sisaldasid plaatide nimekirju – vaatasime lugude ja leibelite nimede järgi, mis lahe tundus. Hästi palju kirjutasime ka plaadifirmadele – panime reaalselt kirja ümbrikusse ja teatasime, et oleme vaesed kommunistlikust riigist pärit noored, saatke meile plaate, me teeme pidusid! Ja saadetigi. Ühtlasi käisid mõnede vanemad välismaal ja tõid. Need, kellel olid lahedad vanemad (naerab). Inimestel ikkagi leidus plaate. Isegi päris Vene ajal, Tallinnas vist isegi juba 70ndate lõpus, toimus igal pühapäeval plaaditurg, kus käidi plaate müümas ja vahetamas.

Rahvast teie pidudel ikka käis?

Jaa, hästi palju. Sellist asja nagu skeene tol ajal otseselt polnud. Seal käisid täiesti suvalised inimesed – need, kes nii-öelda kultuurimajadiskodele minna ei tahtnud. Ei olnud niimoodi, et nüüd on konkreetselt house’i- või dubstep’i-pidu. Mängiti, mida kätte saadi, lihtsalt kõik kuulsid seda muusikat põhimõtteliselt esimest korda. Enne eriti midagi sellist peale mõningate Saaremetsa korraldatud pidude toimunud polnud. Umbes siis see teema Eestis pihta hakkaski. Oli black metal’i mehi, räppareid jne. Kui käis jutt, et Illukas on pidu, siis läksid kõik kohale.

Oligi võrdlusmoment Tallinna ja Tartu ürituste vahel. Tartus mängiti vist natuke karmimat muusikat. Tallinna mehed olid diibimad. Tegime vahepeal isegi vahetusi – meie läksime Tallinnasse ning Raul Saaremets, Aivar Tõnso ja Urmas Lange tulid Tartusse. Neil oli see Hypnitro Soundsystem.

Mis need kultuurimajadisko kohad olid?

Atlantis või toonane Kaunas on Tartus kogu aeg olnud. Arvatavasti kauem kui Tartu linn ise… Nii et mingi jagunemine ikkagi oli. Need inimesed meie pidudele ei tulnud, sest see, mida me mängisime, oli ikka nii imelik. Pime ruum, tuled vilguvad, keegi ei räägi, täiesti jube muusika. Ega sellest midagi aru ei saadud. Kõik mõtlesid, et mingid lollakad.

Teile ikka endale meeldis see, mida te lasite?

Selle tõttu me neid pidusid tegema hakkasimegi, et meile endile meeldis, kuigi pooled asjad läksid prügikasti ka. Keeruline oli, aga lahe. Praegu on liiga lihtne DJ olla.

Kas teil õnnestus ka välismaal seiramas käia, kuidas seal peokultuur toimib?

Õnnestus muidugi, aga me hakkasime välisesinejaid ise Eestisse tooma. See oli äkki 95. aastal. Esimese korraga, kui meil keegi siia õnnestus vedada, oli selline lugu, et kirjutasime jällegi ühte plaadifirmasse, kes meile portsu plaate oli saatnud, ja palusime neil Spring Heel Jacki tüüpidele edasi öelda, et nad on jõhkralt hea albumi teinud. Mehed said selle kirja plaadifirma kaudu kätte, läksid jube vaimustusse ning ütlesid, et „davai, tuleme sinna mängima”. Ja nii see asi lahti läkski. See oli nagu mingi sensatsioon, mis muutis väga palju underground-skeenes toimuvat, kuna nad mängisid asju, mida keegi teine enne ei teadnud. Saime sealt palju kontakte ja see avardas kogu värki. Sealtkaudu tekkis ka julgus artiste siia kutsuda. Raha meil ju üldse polnud. Nad ei suutnud uskuda, kuidas on võimalik, et sul on klubi – mis oli tegelikult pigem fuajee või kinosaal –, kus käib metsikult palju inimesi, aga raha üldse pole. Mõnega läksime seetõttu tülli ka, kui nad küsisid rohkem kui kokku lepitud. Nad arvasid, et ajame nende arvelt mingit metsikut raha kokku. Enamjaolt saadi õnneks ikkagi aru.

Kus te peale Illusiooni veel pidusid korraldasite?

Varjendis. See oligi reaalne pommivarjend, mis oli üleni grafitit täis. See oli ikka jõhker urgas ja kuulus Rollile (Tartu rokiklubi omanik Roland Sutt – toim.). Ta nägi julmalt vaeva, et see üles ehitada. See oli lausa kolu ja vett täis olnud ning ta kaevas seda ise sügavamaks, et seal püsti saaks seista. Aga me tegime ikka igal pool pidusid, sest alguses polnud Illusiooni ka. Oma koolis ehk Miina Härma Gümnaasiumis, kuskil Annelinna keldris, kus toimusid diskod ja kus olid alati jõhkrad kaklused. Tegime kohe esimese korraga majarekordi neile. Omanikud ei saanud aru, mis toimub jälle. Ei suudetud mõista, miks need inimesed sinna ilmuvad, sest keegi ju ennast purju ei joo, naiste pärast ka ei tulda. Misasja, muusika pärast? See on ju ajuvaba! Aga kõigil oli tohutu entusiasm, mida praegu üldse ei leidu. Kõik käisidki, sest muusika oli niivõrd huvitav. Ma ei tea, mis see uus asi peaks olema, mis taolise vaimustuse tekitaks, nagu seda on teinud näiteks biitlid, punk ja tantsumuusika. Internet on kõik ära rikkunud.

Illusiooni sattusime nii, et meil oli seal all tollase indie-bändi Bizarre prooviruum ning meie laulja ema oli Illusiooni direktor. Ütlesime talle, et tahame hakata pidusid korraldama, ja oldigi nõus.

Nii et sul on siis ikkagi see lugu, et indie-mehest house’i-meheks?

Kui ma päris väike poiss olin, siis olin korraks punkar, aga see kestis umbes kuu aega. Hevika-periood oli samuti ja siis kuulasin ikka death metal’it, aga see oli ka väga ammu, umbes 12-aastaselt. Sellega oli sama lugu, et tol hetkel oli tegemist uue asjaga ja nii ta külge hakkas. Bizarre tuli hiljem ja seal mängis Tristan ka. Meil ilmus isegi Rootsis, Kanadas, USAs, Inglismaal ja Jaapanis mõningatel kogumikel lugusid ning Eestis üks kassett ja päris plaat. Bizarre’iga tegime alguses päris indie’t ehk kõik mängisid kitarri ja tagusid trummi. Teine plaat oli elektroonilisem, aga ikkagi kidrade ja ilusa lauluga. Selline nohikute musa ja shoegaze. Bändi tegime me siis ikkagi edasi, kui juba DJ-asja ajasime.

Millal see tunne tekkis, et enam ei viitsi pidusid teha?

Klubi Tallinna algusaastatel käis asi veel puhtast entusiasmist. Kui see kommertsiks hakkas muutuma, kadus huvi vaikselt ära. Mul tekkis mingil hetkel vajadus hommikul üles tõusta ja tööle minna, sest ma polnud seda kunagi teinud.

Kust tuli otsus üksinda Neuronphase’i nime all muusikat tegema hakata?

See ei toimu nii, et istun maha ja hakkan tegema. Ühel hetkel lihtsalt kogunesid mingid lood ja siis tekkiski idee. Mõtlesin, et ma ei viitsi ühtegi uut nime välja mõelda. See on Cabaret Voltaire’i „Neuron Factory” järgi pandud tegelikult. Eks ma olen ju 90ndate keskpaigast saati vaikselt nokitsenud, aga pole viitsinud asjaga niimoodi tegeleda, et lugusid kuhugi ükshaaval toppida. Pigem lihtsalt oma rõõmuks. Muusikaga olen seotud olnud pikka aega, kuskil keskkoolist alates. Ühtegi pilli ma mängida ei oska, aga mu töö on arvutimängudele muusika loomine ja samal ajal on see mu hobi ka. See ongi lihtsalt selline asi, mis tuleb iseenesest.

Millega sa üldse 90ndatel muusikat tegid? Ehitasid ka ise pille nagu Andrevski?

(Naerab) Siis loodi muusikat sellega, mis kätte saadi. Olid potid ja pannid kodus ning tagusid neid. Meil oli omal väike stuudio, seal sai tegutseda. Isegi arvutid olid olemas juba, mingi hästi algeline värk, aga midagi sai teha. Väga raske oli küll, aga sa kasutasid lihtsalt asju teistmoodi ja pidid rohkem vaeva nägema. Tänu sellele oli kogu protsess ka mingis mõttes huvitavam. Siis olid ikka reaalsel kujul süntesaatorid. Vajutasid nuppu ja vaatasid, kuidas välja tuleb, sest keegi kunagi ühtegi pilli mängida ei osanud.

Praegu on Eestis päris palju noori tüüpe, kes house’i produtseerivad. Hoiad sa kellelgi silma peal ka?

On jah mingid noored eesti tüübid, kes on lahedad ja teevad head muusikat. Profile. Saaremets ja Andrevski. Nad ei ole küll noored enam (naerab), aga neil on vist kõige paremad asjad siiamaani. Robert Niko ja Wick Blaze on head. Aga neid „vanamehi” on veel ju. Meri ja Julm näiteks.

Kuidas sul EPga lood on, kui muusika tegemine on sinu jaoks üsnagi spontaanne protsess?

Kunagi ikka võib-olla on. Huvi on küll igalt poolt päris palju üles näidatud. Eks näis.

Läbi on su nimi viimasel ajal tõesti päris palju käinud.

Võib-olla on asi selles, et olen hakanud lihtsalt rohkem muusikat tegema. Ma teen muusikat ikka iga päev.

Esinemas pole sind samas näha olnud.

Ma olen kõik pakkumised ära öelnud. Ma olen nõus esinema, kui on mingi lahe üritus, kuhu ma ka ise minna tahaksin.

Kas ka välismaal on Neuronphase’i vastu huvi tuntud?

On ikka jah, aga asi pole konkreetseks läinud. Vanasti olin ma plaadilepingust ikka väga huvitatud, aga see oli umbes 15 aastat tagasi. Kogu see muusikavärk on nii muutunud, et väga tore oleks, aga ma ei tee seda ju põhjusel, et raha saada. Ma ei ole kunagi sellest aru saanud, et internetis küsitakse muusika eest tasu. Minu pärast tõmmake kõike, mida tahate. Kui ma plaadi välja laseks, oleks see reaalselt päris kujul plaat. See ei ole mu jaoks mingi eesmärk. Ma teen muusikat ikka seetõttu, et ma tahan seda teha.