Kosmosele suudab panna piiri vaid inimmõistuse limiteeritus ehk see, mida me suudame ja tahame ise uskuda ja mida mitte. Kui tõesti uskuda seda, et Von Krahli Teatri uue etenduse „Solarise needuse” lava Noblessneri jahisadamas ongi üüratu nagu kosmos, siis on mastaabid galaktikaga võrreldavad. Soojenduseks näeb nädala alguses Stanislaw Lemi raamatu kaht väga erinevat filmiversiooni.

„Solaris” (1972, Nõukogude Liit, Mosfilm). Režissöör Andrei Tarkovski, stsenaristid Fridrikh Gorenshtein ja Andrei Tarkovski, Stanislaw Lemi samanimelise romaani ainetel, osades Natalja Bondarchuk, Donatas Banionis, Jüri Järvet jt. 167 min.

„Solaris” (2002, USA, Twentieth Century Fox Film Corporation). Režissöör ja stsenarist Steven Soderbergh, Stanislaw Lemi samanimelise romaani ainetel, osades George Clooney, Natascha McElhone, Ulrich Tukur jt. 99 min.

Kaader Tarkovski „Solarisest”

„Solaris” on 1961. aastal kirjutatud teos, millest on tehtud kolm kuulsamat ekraniseeringut. Neist on võimalik näha kahte värskemat, Andrei Tarkovski (1972) ja kolmkümmend aastat hiljem linastunud Steven Soderberghi (2002) kinoteoseid. Kuna mõlemas filmis jääb Solarise taustalugu üsna ähmaseks, siis on praegu hea võimalus teha ka kiire sissejuhatus solaristikasse.

Kujutage ette, et me elame maailmas, kus igal aastal avastatakse sadu uusi planeete ning uus taevakeha ei ole mingi uudis. Kõik need planeedid tiirlevad rahulikult oma orbiidil ja on osa süsteemist, mis meile tänu arenevale tehnoloogiale aina selgemaks saab. Siis avastatakse planeet, mis ei püsi orbiidil ning algsete teadete asemel, et planeedil puudub igasugune elu, tuleb välja, et see on hoopis ise üks tohutu organism: elusolend, mida 100-aastase uurimise järel kutsutakse ebamääraselt „geniaalseks ookeaniks” või „gravitatsiooni želeeks”. See planeet muutub, kasvab, reageerib elektroimpulssidele, mille läbi maalased üritavad temaga kontakti luua. Kujutage ette, et teid valdab tohutu uudishimu tuntud ja tundmatu elu vastu ning teil on võimalus minna oma silmaga kaema seda nähtust nimega Solaris. Kui eelnev kuulub fantastika ja ulme valda ning paratamatult ei leia iga inimene siit samastumisvõimalust, siis see, mis Solarise läbi toimuma hakkab, puudutab kasvõi kaudselt meist igaüht. Kõigil on olnud kinnisideid, mida introvertselt kannatades enda teada hoiame või ekstravertselt piinlikkust tundmata välja karjume, lootes nad niiviisi kas salamisi teoks teha või lasta ühiskonnal nad põrmustada, et me nad unustada saaksime. Olgu siis tegu purunenud südame, kaotatud ligimese, lõpetamata eneseteostuse või poolikuks jäänud unistusega. Mis juhtuks siis, kui me kohtuksime millegagi, mis paneb meid taas läbi elama meie suurimaid pettumusi või vastupidi – teeb tõeks selle, mida me salamisi alati kõige rohkem lootnud oleme? Kas me suudaksime millestki sellisest loobuda, isegi kui me teaksime, et see miski, millega me kohtusime, ei ole tõepärane? Ometi see tunne, mida ta meis tekitab, on ju reaalne.

Mõlemad „Solarise” filmid on ühtaegu nauditavad ja õõvastavad vaatamised. Tarkovski kutsub vaataja keskendumisvõime duellile. Režissöörile omane põhjalik rahulikkus loob filmi ja vaataja vahel sideme, mille täiel rinnal nautimiseks on parem kinno minna. Kodus on mustmiljon segajat, mis selle sideme katkestavad, ning järele jääb pealiskaudne mälestus šarmantsest Jüri Järvetist, võrratust stilistikast ja naha alla pugenud ebameeldiv tunne tegemata tegudest.

Soderbergh seevastu keskendub rohkem mehe ja naise vahelisele suhtele ning tema versioon on kergem, kuumem ja tempokam. Sellest hoolimata valdab algusest lõpuni tunne, et ei saa päris hästi aru, millesse sa end seganud oled. Kas filmikoopia on vigane ja oled teost poole pealt vaatama hakanud või korraks tukastanud? Ent kui lõpevad tiitrid ja sa vaadatuga viimaks „üksi” jääd, algab tegelik „Solaris” alles pihta. Tegemist on teosega, mida tuleb tarbida selleks, et oma elu taaskäivitada. Sa kahtled ja mõtled, sa proovid oma aju turgutada ja sealt ideid välja tulistada. Sa püüad jälle midagi saavutada või murrad pead, kas oled kunagi üldse midagi teinud. Kui oled ära kahelnud, siis on pärast väga hea olla. Nagu oleks peamassaaži saanud.

Andrei Tarkovski ja Steven Soderberghi „Solarise” filme näeb täna alates 19.00 kinos Sõprus koos Arvo Iho ja Taavi Eelmaa kommentaaridega.