„Paris, Je t’aime” (2006, Prantsusmaa, Filmazur, Canal+). Režissöörid Gus Van Sant, Ethan ja Joel Coen, Sylvain Chomet, Wes Craven, Vincenzo Natali, Alexander Payne, Alfonso Cuarón, Tom Tykwer, Gérard Depardieu jt., produtsendid: Emmanuel Benbihy ja Claudie Ossard, osades Juliette Binoche, Willem Dafoe, Elijah Wood, Natalie Portman, Marianne Faithfull, Steve Buscemi, Gérard Depardieu jt. 120 min.

Pariis — kunstnike kants ja kirjanike pärusmaa. Omal ajal on linnas sulge kastnud nii Baudelaire, Wilde kui ka Fitzgerald, pintsleid kulutanud kuulsad impressionistid ja teised oma aja uuendajad ning muusikat viljelenud Mendelssohn, Liszt ja nukker Chopin. Selle filmiga on kord filmitegijate käes, tuues vaatajate ette kireva buketi omanäolistest õitest. Tõesti, imestama paneb, kui värvika loo võib etendada pealtnäha näotus kortermajaderajoonis. Alates lihtsamatest armastuslugudest, jõudes filmi keskpaiku isikupäraste novellideni ja lõpu poole taaskord vaibudes, võib projekti tervikut vaadelda kui lainet, mis tõusnud merest ja laskub vahuselt rannale. Vaataja ei saa filmi vaadates puudust tundma veinist, kohvikutest, lõbutüdrukutest (ja -poistest), sumedaõhulistest avenüüdest ning muidugi armastusest, mille leiavad rabavalt kummalised kujud.

Kaader filmist

Linateose üks peenemaid palu on otseloomulikult vendade Coenide poolt vändatud tükk, mis leiab aset Tuileries’i aedade lähistel asuvas metroopeatuses. Stereotüüpset Ameerika turisti portreteerides vennad teemavalikuga ei üllata. Ameeriklaseks olemine on olnud käsitlusel ka nende eelmistes linateostes nagu „The Big Lebowski” (1998) ja „No Country for Old Men” (2007). Üksik turist (Steve Buscemi) istub metroojaamas pingil, otsides pidet pisikesest turistiraamatust ning lubades suvalisel poisipõnnil enda pihta tatikuule tulistada. Lausumata sõnagi enese kaitseks, laseb turist end lisaks ühel prantslasest noormehel läbi kloppida ning tagatipuks veel suveniiridega üle valada. Kui ülejäänud lühifilmid püüavad ühte kindlat miljööd, siis „Tuileries’i” olustik läbib täieliku metamorfoosi. Rahulikust istumisest kitarrimuusika saatel paisub muusika õhkkonna närviliseks muutudes flamenkole omasesse harmooniasse ja tremolosse. Mona Lisa naeratus ja Toulouse-Lautreci kunstiteosed seinal vürtsitavad stseeni terava irooniaga.

Prantsuse kino uue laine eeskujul leiab lühifilmist „Bastille”, mille autoriks hispaanlanna Isabel Coixet, godardilikku poeesiat. See pajatab voolavalt armastuse kaotanud mehest, kes võtab kohustuseks kanda hoolt oma leukeemiat põdeva abikaasa eest, kelle lemmikfilmideks on Béla Tarri eksistentsialistlikust pessimismist pakatavad linateosed.

Hoopis erinevasse suunda sihtis Vincenzo Natali, kujutades Pariisi tänavaid läbi film noir’iliku spektri. Teos on täis pikitud paeluvaid vihjeid filmimaailma kohta: näiteks mäng valguse ja värvikontrastiga meenutab piinlikul kombel filmi „Sin City” (Frank Miller, Robert Rodriguez, 2005). Lisaks kaader, kus Elijah Wood kiikab rolleri tagant verd imeva vampiiri poole, tuletab meelde stseeni „Sõrmuste isandast”, mis näitab Frodot piilumas Musta Värava poole. Vihjed muudab ilmsemaks Elijah Woodi roll mõlemas linateoses.

Tervikteose näol on tegemist ülimalt õnnestunud projektiga, paletiga täis isikupära, mitmekülgsust ja ennekõike armastust.

Vaata Katusekino kava siit.