Sustainable Style Foundation (SSF) on rahvusvaheline organisatsioon, mis vihmutab nii teadmiste, võrgustike hõlbustamise kui rahaliste vahenditega jätkusuutlikku kasvu erinevatel elualadel.

Tegevusega hõlmatakse moodi, disaini, kino ja muudki, mille saab säästvate elustiilivalikute mõiste alla koondada. Kuigi sellest on Eesti ajakirjanduses väga vähe kõneldud, jätab Hollywoodi filmitootjate suhtumine „pärast meid tulgu või veeuputus!” tegelikult endast järele võttekohtade tühermaad või terved Potjomkini linnakud, kostüümilabürindid, kuhu keegi enam ei eksi, ning minotauroslikud rekvisiitide prahimäed. Kultuuri areng tekitab samamoodi prügi nagu majandusprogress, tahame me seda endale tunnistada või mitte.

SSF on teinud edukalt koostööd erinevate produktsioonifirmadega, nõustades tootjate otsuseid kõigi filmitegemise etappide vältel. Linateoseid, mille juures on tehtud silmnähtavaid jõupingutusi filmi ökoloogilise jalajälje vähendamiseks, tunnustatakse SSF-tag’iga. Energiamärgisega sarnase tähise väljaandmisel on SSFi peamised eesmärgid kinovaldkonnas suunatud jäätmete vähendamisele iga filmi puhul ning säästlike loomevõimaluste arendamisele.

Kaader SSF-tag`i pälvinud filmist „Eden” (rež. Megan Griffiths, 2013)

Tänavu 10-aastaseks saanud ettevõtmine tähistab dekaadi SSF-tag’i andmisega samale režissöörile, kelle film pälvis ka kõige esimese SSFi ökomärgi kinomaailmas. Ameerika filmilavastaja Megan Griffithsi filmograafia värske täispikk lisandus „Eden” (2013), mis käsitleb inimkaubandust ja prostitutsiooni, on film, mis on nii sisult kui vormilt eetikatundlik.

Nagu kaubanduses ei ole Fairtrade või ökosertifikaadid kohustuslikud, on ka SSF-tag märk režissööri moraalsest vastutustundlikkusest. Kuigi SSF leidis Wall Street Journalis avaldatud uuringule toetudes, et üha enam inimesi langetab otsuseid, juhindudes ka säästlikust tootmisest, on mahefilmindus veel lapsekingades.

Võime mõelda, et Eesti on pisike ja meid filmitootmisprotsessist tekkiv prügiprobleem ei puuduta. Kahtlemata ei saa „Seenelkäiku” ja Raivo E. Tamme kostüüme „Batmani” garderoobiga võrrelda. Ometigi toodavad filmivõtted ka Eestis kordades enam jääke kui tavaline elutegevus ning leidub mitmeid kokkuhoidlikumaid kunstisfääre. Reaalsuse koopia kinolindile kätkemiseks kulub omajagu materjale, mida tegelikus elus kasutada ei saa. Meil ei ole filmis näritud vahaõuntega argipäeval midagi peale hakata ning puuduva neljanda seinaga korteris elada ei saa.

Olles kirglik filmiarmastaja, ei oskaks ma eales soovida, et filme tehtaks väiksemalt või et nende valmistamine kuulutataks üleüldse keskkondlikult ebarentaabliks. Sellegipoolest puudutas SSFi nägemus minus midagi märkimisväärselt olulist. Filmi ja sellest tulenevalt naudingu loomine ei tohiks muutuda loodusele mõttetult koormavaks. Siinkohal on SSFi initsiatiiv enam kui mingi tüütu ökojutt või roheline hädaldamine, vaid reaalne teematõstatus, mis puudutab ka Eesti filmimaailma. Tag’iga või ilma, filmitegemine olgu ilus ka pärast võtteplatsilt lahkumist.