Enne valimisi on taas pead tõstnud populism! Oh õudu küll. Aga mida see populism tegelikult tähendab?

Ka Reformierakonna kohvikbussi võib käsitleda valimiste eel tuntavalt vohava populismi ilminguna. Foto: Reformierakond

Poliitikateadlane ja populismi-uurija Mari-Liis Jakobson esitas täpselt sama küsimuse aasta tagasi oma tudengitele. Auditoorium vastas umbes midagi sellist:
Populism on katteta lubamine!
See on lennukilt raha loopimine!
Populism on valetamine!
Edgar Savisaar on populist!

Jah. See on tõsi. Kõik need näited võivad täiesti vabalt populismi tähendada. See ongi populismi paradoks. Populism võib tähendada kõike ja samal ajal mitte kui midagi. Sellest tulenevalt on populism ambivalentne, mitmetähenduslik ja sageli defineerimatu mõiste ehk tühi tähistaja. Populismi seostatakse veel demokraatia, äärmusluse, referendumite, tehnokraatia- ja eliidivastasusega… Erinevate tunnusjoonte nimekiri on pikk.

Populism tuleneb ladinakeelsest sõnatüvest populus, mis tähendab rahvast ja on ühtlasi ka tüvi sõnas populaarne. Rahvale ja rahva tahtele, seega populaarsele apelleerimine ongi populismi põhiline tunnusjoon. See on ka praktiliselt ainus tunnusjoon, milles erinevad populismi teoreetilised käsitlused ühel meelel on.

Samuti seostatakse populismi poliitikastrateegiaga, mille eesmärk on tuua võim tagasi rahvale. Protesteeritakse valitseva võimu, ideoloogia ja institutsioonide vastu. Üldiselt sisustatakse populismi nii, et saaks kritiseerida endale vastumeelseid nähtuseid.

Populism on meil enne valimisi arutellu tõusnud. Näiteks kirjutas Ivo Rull valijatele käsiraamatu populismist, Praxis andis välja miniuuringu kõige populistlikemast valimislubadustest. Valijal on poliitikute tegevusi jälgides väga lihtne kommenteerida erinevaid lubadusi: „See on puhas populism!”

Margaret Canovan seostab populismi demokraatia lunastava poolega. Lunastav demokraatia lähtub demokraatia „rahvale tagasi toomisest”. Populistid võitlevad sellest kontseptsioonist lähtuvalt liberaaldemokraatide institutsioonide ja reeglite keerukuse vastu. Kui tavakodanikud ei suuda võimu vahendavate institutsioonide tööprotsessi mõtestada ja tunnevad ennast ühiskonnast ja poliitikast väljajäetuna, siis populistid pooldavad lihtsust ja selgust, ja suudavad kõneleda „meie kõigi eest”. Nad usuvad siiralt oma sõnu ja lubavad tuua „otsuste tegemise tagasi rahva enda kätesse”. See on praktikas aga võimatu, kuna kogu rahva tahet ei saa täielikult ellu viia.

Lunastavale demokraatiale vastandub nn inimestest kaugenev võim, mida iseloomustab professionaalne ärireeglitel põhinev valitsemine ja tehnokraatia, mida tavakodanikud ei mõista, kuna tegemist on liiga keeruliste mängureeglitega. Seda kutsuvad poliitikateoreetikud pragmaatiliseks demokraatiaks. Sellest tulenevalt tekib vajadus tuua demokraatia tagasi inimeste juurde ehk tõstab pead canovanlik lunastav demokraatia. Seda eriti valimistel, kui sinu järgmise nelja aasta karjäär sõltub häältesedelite kogusest.

Lunastav ja pragmaatiline demokraatia on omavahelises võimuvõitluses ühiskonna lahutamatu osa. Nende võimuvõitlusena kirjeldab Canovan populismi. Selliselt peaks ideaalne poliitika balansseerima liberaalses demokraatias pragmaatilise ja lunastusliku poole vahel. Praktikas tähendab see rahva ja ühiskonna tujudega arvestamist ja edukat, jätkusuutlikku ning pikematest arenguprotsessidest juhinduvat riiki. Kui poliitika suundub oma tegevustes liigselt ühe lähenemise poole, tekib tühimik, mille täidab populism.

Populismi definitsioon jääks justkui ikka õhku rippuma? Ernesto Laclau ütlebki meile, et populism on tühi tähistaja. Tema näeb ühiskonda diskursiivse võitlusväljana, kus populism sisustatakse vastavalt kontekstist erinevate tähendustega. Lihtsustatult on populism identiteeditu, kuna ta on erinevatest tähendustest ülekuhjatud, sest kõik suudavad temaga samastuda.

Populism on poliitilise võimuvõitluse relv ja teiste häbimärgistamise vahend. Ajastupeeglina annab selle analüüsimine meile huvitava ülevaate poliitilise kultuuri väärtusalustest ja peamistest konfliktidest ehk erimeelsustest.

Heidame põgusa pilgu valimiseelsele saginale. Erinevad poliitikud lubavad meile erinevaid asju – uut Põhjamaad, astmelist tulumaksu, aastas igaühele 830 eurot kinkivat maksureformi, rahva poolt valitavat kohtunikku jne. Valijahäälte kogumisel püütakse üksteisele vastanduda. Poliitikud süüdistavad konkureerivate erakondade valimisprogramme alatasa populistlikkuses. Võib tekkida solvumistki. Paradoksaalsel kombel ongi see nende ühine nimetaja ehk poliitiline võitlusväli. Professionaalse poliitiku eesmärk on sellest mängust võitjana välja tulla. Võidu tagab aga ei keegi muu kui rahvas. Selline ühiskondlik antagonism ehk vastandumine on poliitika lahutamatu osa.

Me oleme harjunud seostama populismi negatiivsusega. Aga saab ka positiivselt: igal poliitikul peabki ideaalis olema törts rahvamehelikkust, mis tähendab tahet teha midagi teiste jaoks paremaks. Mida rohkem on meie ühiskonnas erinevaid sisendeid ja arvamusi, seda tervem ja parem riik meil on. Loodame, et järgmiseks nädalaks on möödas valimiste pohmelus ja alles jäänud segu riigimehelikest otsustest, mis lähtuvad meie inimestest. Poliitilise mänguvälja räpasus või mitteräpasus on meie kõigi endi otsustada.


Krõõt Filippov on lõpetanud Tallinna Ülikoolis politoloogia eriala magistrantuuri. Krõõt oli ERRi tänavuste „Vali mind” saadete poliitikatoimetaja, igapäevaselt töötab Rahvusraamatukogu Parlamendiinfo keskuses majandus- ja poliitikainfo töörühma juhina.