Müürilehe arvamuslugude sari „Visand minu Eestist” Müürileht annab Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul sõna noortele ja avaldab käesoleva aasta vältel nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Kus tahavad laulva revolutsiooni lapsed oma vabaduse laulu laulda või mida peavad reivikultuurist võrsunud noored iseenesestmõistetavaks tehnoloogiliseks uuenduseks? Mida arvavad praegused elluastujad eestlusest ja mida mõtlevad kodumaast need, kes on seitsme maa ja mere taga? Kas valitsus vajaks reset’i ja laulupidu refresh’i?! Või vajame hoopis kerget värskendust ja pisut uuendusi? Värskeid arvamusi ja uusi mõtteid ootame käesoleva rubriigi raames ka meiliaadressile arvamus@muurileht.ee.

Karikatuur „Vabariigi aastapäev” Autor: Toom Tragel

24. veebruaril täitub 95 aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Täpsemalt tähistame 95 aasta möödumist Tallinnas avaldatud dokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” väljakuulutamisest. Sellega läks kõrgeim võim Eesti aladel valitud organite (esialgu päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte. Täpselt aasta hiljem tähistati teatava ebakindlusega värske vabariigi esimest sünnipäeva. Pole täpselt teada, kuidas seda peeti, aga ilmselt kehtivad tol korral alguse saanud põhimõtted tänase päevani, ettevõtmisel on paratamatult pidupäevaline maik küljes. Järgnevad mõtted võiksid olla pilguheiduks võimalikele variantidele.

Sünnipäevi ei meeldi tähistada mitte ainult inimestele, vaid ka riikidele. Inimestega on asi lihtne, loetakse aastaid sündimise hetkest. Riikidega läheb aga mõnevõrra keerulisemaks. Millisest hetkest ja mille alusel? Kuidas saab riik üleüldse sündida, et me seda sellisel kujul tähistada tahame? Ausalt öeldes ei tea, aga äkki aitavad järgnevad mõtted ja seletused mõningasele selgusele.

Riigid peavad oma sünnipäevi kahel alusel. Esimesel juhul loetakse vanust mõne riiklikult olulise dokumendi vastuvõtmisest, enamasti on selleks iseseisvusdeklaratsioon. Selline praktika on levinud nooremate riikide seas ning käib tavaliselt kaasas suurte impeeriumite lagunemisega. Näiteks saab siin tuua peale Eesti veel lähinaabritest Soome, Läti ja Leedu. Teise variandi puhul on riiklikuks tähtpäevaks mõni muu ajaloolise tähtsusega sündmus. Prantsusmaal näiteks võrdlemisi suvaliselt valitud Bastille’ kindluse vallutamine 4. juunil. Eeldades, et meie ajalooteadvuses on ettekujutus 700-aastasest orjapõlvest tõesti niivõrd tugevalt juurdunud, nagu hetkel toimuv debatt lubab arvata, tekib paratamatult küsimus, et miks piirdume sellisel juhul ainult 95 aastaga? Võimalikke variante otseselt pakkumata oleks kindlasti lühikese otsimisega võimalik mõnele ammusele lahingule või allkirjastamisele tuginedes 700. juubelit tähistada.

Eesti ajaloo üheks iseloomulikuks jooneks on võrreldes paljude teiste Euroopa vanade rahvastega võrdlemisi hiline kirjapandud ajalugu. Mis aga juhtuks, kui kusagilt Novgorodi lähedalt kaevataks välja tšuudikeelsed kasetohud, mis tõestaksid näiteks päris Eesti riigi olemasolu juba 10. sajandil? Mõte iseenesest on peaaegu absurdne, aga küsimuse püstitamiseks kõlbab hetkel hästi – millisest hetkest hakkaksime oma riiki ja rahvast sellisel juhul lugema? Ühelt poolt on see kokkuleppeline ning üldist praktikat arvestav, teisalt aga pole päris kindel, et kes siis täpsemalt tolle kokkuleppe sõlminud on? Sama küsimust saab tegelikult laiendada ka Eesti ajaloo suhtes. Nagu viimase aja vaidlustest näha, annab ühest võrdlemisi lühikesest ja vähe dokumenteeritud perioodist teha endi jaoks põhimõttelise vaidluskoha. Pinnavirvendused ajaloojärvel lubavad vaid hoomata, millised pidepunktid järgmisena võnkuma võivad lüüa.

Usun, et taolised olukorrad tekitavad probleeme siis, kui need teenivad samal ajal ka mingit muud eesmärki. Antud juhul võib selleks olla mingisuguse maailmapildi või nägemuse kinnistamine ning sünnipäevale tähenduse andmine. Loodud maailmapilti saab alati mõne teisega asendada. Iseenesest pole selles midagi hullu. Ajaloolise narratiivi ehitamine, et toimuvat paremini mõista, on inimeseks olemise paratamatus ja teeme seda tahtlikult või tahtmatult iga päev. Küsimus seisneb pigem selles, kuivõrd tahame enda loost kinni hoida ning millistel põhjustel me selle üleüldse vorminud oleme? Minu jaoks taandub eelnev sellele, et üks asi on number, teine on päev, mil tähistame oma rahva (ja riigi) olemasolu. Viimasel juhul pole mingit vahet, kui vanaks riik täpselt saab. Tore, kui need kaks poolust hästi läbi saavad, aga arvule tähelepanu pööramine on siinkohal võimalus pidulikkusele ja niimoodi peaks seda ka võtma. Number 95 on eelnevale teadmatusele lihtsalt väga ilus kummardus.