Oktoobrikuus käivitasid kultuur.info ja Eesti Instituut kampaania nimega „Täna arvustan mina. Mida arvavad külastajad Eesti kultuurisündmustest?”, kutsudes kõiki kultuurihuvilisi ja -loojaid üles avaldama arvamust erinevate kultuurisündmuste kohta. Kampaania raames jagas oma kultuurielamusi 21 kirjutajat. Avaldame kampaania raames laekunud teatriarvustuse „Piinlikult tšehhovlik õhtupoolik”, autoriks Maret Tamme.

Igor Lõssovi lavastust ja Isabella Kozinskaja stsenograafiat võib pidada mõneti õnnestunult tšehhovlikuks, kuna tekitab edukalt vastavaid meeolusid. Tšehhovlikkuse mõiste sisu on küll endiselt salapärane ja paljus tõlgendusest sõltuv, kuid selle üks tahk on kindlasti argipäeva paratamatus ja sellest tulenev igavus.

Vältimatult hakkab etendust vaadates enda pärast piinlik ja peas tiirlevad mõtted nagu „ehk nõuan siiski teatrilt liiga palju – ajas rändamise maagiat, elust ülevamaid emotsioone?”. Ses osas pean pettuma ja tõdema, et igavlen teatrisaalis nagu keskmine teatrikülastaja või nagu Tšehhovi näidendi tegelane: „Ma suren igavuse kätte, ei tea, mida peaksin tegema.” (Jelena Andrejevna). Just paratamatu suutmatus ja oskamatus midagi ise ette võtta muudab vaataja siin (passiivseks) osaks lavastusest. Publik pannaksegi situatsiooni „teater teatris” – võttes koha Tšehhovi näidendis, saab vaataja käsitleda end kui üht tegelast, kes istub Vene Teatri uhkes saalis ja silmitseb laval kõrguvat antiikset (vahtplastist) paviljoni ning ootab kannatlikult vaheaega. Sel ootamisel ei ole tingimata negatiivset tooni, lihtsalt olukord, kus vaataja teab, et tegu on etendusega kahes vaatuses ja on, mida oodata, ta seda paratamatult üdini tšehhovlikul moel teebki. Ta on nagu „Kajaka” Arkadina vaatamas oma poja Kostja lavastust, mis on välja reklaamitud „uue vormi” esitlusena.

Stsenograaf Izabella Kozinskaja selgitab kavalehel lavakujunduse algideed: „Vene intelligentsile meeldib veeta nädalalõppe maaliliste varemete taustal. See väga tark ja andekas seisus elab oma riigis turisti elu, imetledes vaikset (rusudes) minevikku.” Turisti (mitte rusude) ideest lähtudes jätkub vaheaeg ka igati tšehhovlikult – aeglane promeneerimine Vene Teatri peeglite ja kuldornamentidega kaunistatud ruumides, nende imetlemine ja taaskord millegi ootamine.

Paraku on oma peas õhtu topeltteatraliseerimine ainult üks viis selles lavastuses midagi uut ja mängulist näha. Kuna Tšehhov on oma näidendite probleemikäsitlustes suhteliselt ajatu, tegeleb üldinimlike muredega, on üsna raske mõista lavastaja seisukohta ja väljareklaamitud mängulisuse puudumist. Sama keeruline on nõustuda ka kunstniku arvamusega, et raske on luua Tšehhovile kaasaegset lavakuju. Loomulikult ei saa väita, et see oleks lihtsaim ülesanne, aga tšehhovlikud olukorrad ja dialoogid ümbritsevad meid elus pea igal sammul, samal ajal kui antiiksed valged paviljonid on isegi Venemaa maamõisates suhteliselt erandlik nähtus.

„Kannata välja, onu! Kannata välja!” palub Sonja onu Vanjat näidendi viimases vaatuses.

Eelnevat arvestades mõjub see juba täitsa koomiliselt. Vaataja seisukohast tekib tunne, et klassikalise teksti lavale toomise eesmärk ongi see lihtsalt ära kannatada. Võimalik, et lavastus on mõeldud teisele sihtgrupile ning sellel on palju poolehoidjaid ja nautlejaid, kuid miks minusugune noor inimene, kellele Tšehhovi näidendid on sümpaatsed ja südamelähedased, peab teatris niivõrd tšehhovlikult piinlema?

Näidend ise on ju kaunis ja liigutav. Lavastuses aga avaldus see ilu alles lavategelaste kadumise hetkel – kummardamisel. Imeilusaks kiidetud Jelena Andrejevna, kes etenduse jooksul oli oma valges kleidis mõjunud sama katkiselt ja võltsilt kui tema selja taga kõrguvad sambad, muutus ühtäkki kauniks ja leebeks naiseks! Publiku aplaus näitlejatele oli teenitult väärikas ja vali – ei etendajatel ega vaatajatel pole kerge veeta õhtut teatraalselt konstrueeritud Tšehhovi maailmas. Ja seda just kohas, kus peaks olema võimalus viivuks argipäevast põgeneda.


„Onu Vanja” Vene Teatris
Lavastaja Igor Lõssov
Kunstnik Izabella Kozinskaja
Helilooja Aleksandr Žedeljov