Interneti subkultuurist välja arenenud piraadipartei sisenes poliitikasse lubadusega teha seda teisiti. See lubadus tõi neile soovitud tähelepanu, kuid nüüdseks on esimene eufooria möödas ja mõnel pool on jõutud piraadid juba surnuks kuulutada.

Kui Rick Falkvinge avaldas 2006. aasta esimesel päeval Piraadipartei veebilehe koos viiest sammust koosneva manifestiga, ei osanud ta oodata, et seitsme aasta pärast kasvab tema algatusest välja ligi 80 000 liiget ühendav ülemaailmne organisatsioon. Rootsist alguse saanud liikumine levis peagi üle Euroopa ning nüüdseks on piraadiparteid registreeritud ametlikult ka Kanadas, Austraalias, Jaapanis ja Marokos. E-riikluse lipulaev Eesti liitus rahvusvahelise piraatide klubiga aastal 2009. Neli aastat hiljem unistavad kohalikud piraadid staarkandidaadist, kes nad europarlamenti viiks. Kui Brüsseli ambitsioonid välja jätta, meenutab Eesti Piraadipartei aga üksnes nime poolest traditsioonilist erakonda.

Et tegu on igas mõttes ebakonventsionaalse seltskonnaga, saan aru juba kellaajast – 13.37 –, mis sai Eesti Piraadipartei juhatuse liikme Märt Põdraga kohtumiseks kokku lepitud. Just nimelt sel kellaajal algas Saksamaa piraatide käesoleva aasta üldkogu, vihjates poolmuigega piraatidele kui poliitilisele eliidile (netižargoonis tähistab 1337 spetsiaalset kirjasüsteemi, aga viitab ka inimestele, kes mängivad mingit arvutimängu teistest paremini). Poliitilisel mänguväljakul pole piraatidel põhjust veel leetspeak’i praktiseerida, kuid üha rohkem on neid valdkondi, milles tuntakse ennast vanade erakondadega võrreldes kodusemalt.

Märt ei soovi pilti teha sülearvutiga, sest anakronistlik kirjutusmasin sümboliseerivat piraatide tegevust paremini. Protestiks sülearvutite keelustamise vastu parlamendis ilmusid saksa piraadid tööle justnimelt kirjutusmasinaga. Foto: Madis Katz

Pirate Bay protsessist alguse saanud liikumine on kujundanud autoriõiguste kõrval väga selged seisukohad ka sõnavabaduse ja privaatsusega seotud küsimustes. „Piraadiideoloogia tuumikust saab tuletada nii palju alusteese ülejäänud teemade jaoks. Näiteks koopiaõiguste monopoli probleemist on tuletatav valitsusasutuste transparentsuse nõue,” kirjeldab Põder liikumise filosoofiat, mis jaguneb plokkideks. Viimasel kohalike piraatide üldkoosolekul võeti vastu Põdra ettepanek nimetada Eesti Piraadipartei alusteesideks (1) kopimi 1 ja inimväärikus, (2) avatus ja läbipaistvus ning (3) hajutatus ja usaldusväärsus – need oleksid kolm alusplokki, millest saab tuletada ülejäänud seisukohti.

Meie oleme 93%

Kui tavaliselt käib poliitikas keskustelu selle ümber, kas tulumaksumäär peab olema 20 või 21 protsenti, siis piraadid on sunnitud esitama palju abstraktsemaid küsimusi teemadel, mis on paljude meelest juba ammu selgeks räägitud. Poliitikaanalüütik Ahto Lobjakas näeb seda ühiskonna transformatsiooni ühe sümptomina: „Avatus, hierarhiavaenulikkus, indiviidikesksus, arutelu, selle vahetus, kommunikatsiooni toomine üha rohkem reaalaega, uued tehnoloogiad vahendajate ja eneseväljendusvahenditena ei ole kitsalt poliitilised rõhuasetused, vaid suuresti alateadvuslik katse tuua paremini nähtavale aluskihte ühiskondlikest väärtustest, mida tänane poliitiline süsteem koos erakondadega pole pahatihti võimeline nägemagi.”

Oma tegevuse kaudu on piraadipartei aktualiseerinud nn digilõhe, st käärid moodsa virtuaalruumi ja seda juriidiliselt raamiva õigusruumi vahel on järjest kasvanud. Pirate Bay kohtusaaga ja ACTA on seejuures ainult üksikud momendid pikast protsessist.

„Seadused on kuidagi valesti tehtud, kui enamik inimesi neid rikub,” nendib Põder, kes ise tegeleb piraatlusega minimaalselt, kuid viitab uuringule, mille kohaselt 93% siinsetest noortest on interneti failivahetusprogramme aktiivselt kasutanud. Samas oleks väär pidada piraate ühe teema erakonnaks. Nii Põder kui ka Lobjakas leiavad, et autoriõiguste küsimuses on pinge avaldunud lihtsalt kõige kiiremini.

Lobjakas juhib tähelepanu sootuks fundamentaalsematele nihetele: „Eelkõige ei saada aru sellest, et radikaalselt on muutumas viis, kuidas ühiskonnas toimub nõusoleku tootmine. Jutt käib ühiskonna tundest, et temast ja tema individualiseeritud vajadustest saadakse aru. Ajastul, mil ühiskondlik-poliitiline debatt käib online’is minutiste ja sekundiliste intervallidega, on parteiprogrammid ja nelja-aastased mandaadid pärit teiselt ja üha kaugenevalt planeedilt.”

Justkui ulmeromaan

Liikumist saatev sci-fi aura peibutas ka Põtra, kes võrdleb alles tärkavat ideoloogiat ulmeromaaniga: „Üles on ehitatud teistsugune ühiskond, mingisugustel teistsugustel alustel, mingi ajaloolise muutuse tõttu, milleks on antud juhul internet.” Filosoofiadoktorandina huvitubki Põder pigem piraadiliikumise mõistelisest, kultuurilisest ja filosoofilisest taustast, jättes poliitilise kemplemise teiste internetiaktivistide pärusmaaks.

Lisaks piraadiparteile on infoühiskonna teemadel olnud pildis Eesti Interneti Kogukond (EIK), mis käitub Põdra sõnutsi piraadiparteina rohkem kui Eesti Piraadipartei ise, sõimates meedia vahendusel Savisaart, kuigi avalikult deklareeritakse oma apoliitilisust.

EIKi juhatuse liige Elver Loho kahe organisatsiooni eristamisel, mille liikmeskonnad paljuski kattuvad (eelmise piraadipartei juhatuse liikmetest kuulusid näiteks kõik EIKi), mingeid probleeme ei näe: „EIK tegeleb jooksvalt ja pidevalt poliitilise lobitööga. Partei peab aga oma poliitika teostamiseks võimule saama.” Seni on kaks organisatsiooni kenasti poliitmaastikule ära mahtunud, kui mõned isikutevahelised hõõrumised välja jätta. Küll aga tekitab imestust, et rahvusvahelise taustaga liikumisse kuulub praegu poole vähem liikmeid kui EIKi.

Ei saa öelda, et Põder piraadipartei 44 inimeseni küündiva liikmeskonna koguarvu üle just ülemäära uhke oleks, kuid tõele au andes pole siinsed piraadid mehaanilise liikmete arvu kasvatamisega ka tegelenud. Hetkel näeb Põder turul tehtud värbamiskampaaniaid pigem segava faktorina, mis toovad liikumise juurde kasutut inimballasti, keda läheks teoreetiliselt tarvis üksnes parlamendivalimistel, et Eesti Piraadiparteid parteina legitimeerida.

Kvantiteedile panustamise asemel on Eesti teenekaima piraadi staatuses Põder, kes on valitud juba teise juhatusse järjest, keskendunud organisatsiooni tegevussuutlikkuse parandamisele. Eelkõige on see tähendanud sarnaste ideedega inimeste kokkuviimist, krüptopidude korraldamist, arvamusartiklite kirjutamist, sotsiaalmeediakanalite haldamist ning piraadifilmide näitamist. Tartus võib suvalisel õhtul piraatide vibe’i juhuslikult mõnes lokaalis tajuda, sest harilikult ligi kümne kohalviibijaga koosolekud toimuvad ebaformaalses õhkkonnas ja on kõigile huvilistele avatud.

Kuid piraadid võivad endale tüüpiliselt ka hoopis abstraktsemal kujul kohal olla, näiteks intervjuupaigaks valitud Uuel Õuel levib Põdra paigaldatud piraadi-WiFi.

Kaldalu kodanikuallumatus

Eelmisel aastal toimunud ACTA meeleavaldused tõid tänavatele küll ligi 3000 inimest, kuid sellise inimmassi kaasamine organisatsiooni töösse pole õnnestunud ei EIKil ega piraadiparteil. Loho hinnangul tuleb otsida aktiivseid inimesi tikutulega, kusjuures avalikud protestid võivad parima osa liikmetest hoopiski röövida, sest meeleavaldustel on kombeks tõmmata ligi ettevõtmist kaaperdada püüdvaid radikaale. Täpselt nii on Loho sõnutsi juhtunud kohalike piraatidega, kelle tegevust seostatakse veel ilmselt pikka aega avalikkuses Meelis Kaldalu nimega. Vahepeal politsei poolt tagaotsitavaks kuulutatud Kaldalu vembud, mis algasid presidendi vastuvõtul ja lõppesid Riigikogust arvuti varastamisega, on päädinud sellega, et ta arvati viimase üldkoosoleku järel erakonna ridadest välja.

Märt Põder respekteerib küll partei otsust, aga tema olekust võib lugeda välja kahjutunnet värvika kaasvõitleja kaotamise pärast. „Kodanikuallumatus käib piraadiparteiga põhimõtteliselt kaasas, sest seistakse selle 93% õiguste eest, mis järjepidevalt seadust rikub. Piraadipartei ei saa ise seadust rikkuda, kuid liikmed saavad oma aktsioonides, mis kodanikuallumatuse kaudu infovabadust levitavad, parteilt pigem kaitset ja tuge,” võtab Põder kokku piraatide üldise hoiaku neis küsimustes.

Ta toetab aktsioone, millel on selge põhjendus, mis on piisavalt läbimõeldud ja mida on osatud hästi edastada. Kui presidendiproua kätlemata jätmine sinna alla veel kuulus, siis arvutivarguse puhul leiab ka Põder, et otsest põhjendust sel polnud või see tuli Kaldalul tagantjärele.

Kas Falkvinge oleks Kaldalu tegevuse heaks kiitnud? Küsimus on õigustatud, sest Kaldalu esindas oma äärmuslikul moel Falkvinge arusaama poliitilisest aktivismist kui millestki, mis peab olema oma olemuselt fun. Põhimõte on lihtne: organisatsiooni hoiavad koos inimeste huvid, mida tuleb julgustada. „Liikmeid ei tohi takistada, vaid tuleb luua ise parem algatus,” annab Põder nõu kõigile Kaldalu kriitikutele erakonna sees.

Samas näitas viis, kuidas Kaldalu lõpuks erakonnast välja heideti, et kui piraadiparteide propageeritav täielik läbipaistvus on tõepoolest poliitika tulevik, siis võib see olla olevikust palju räpasem. Libapressiteadetest verbaalsete kähmlusteni sotsiaalmeedias – Kaldalu lahkus ka omade hulgast show’ga. Sama saatus tabas piraate Saksamaal, kus massilise avalikustamise tulemusena muutus erakonnasisene arveteklaarimine moodsaks meediaspektaakliks. Vihahoos kirjutatud säutsud Twitteris ja privaatsõnumite avalikustamine meedias langetasid erakonna reitingut järsult ning vigade kordamise hirmus on nüüdseks pööratud selg ka oma esialgsetele põhiväärtustele. Säärased arengud sunnivad paratamatult küsima, kas innovaatilistele ideedele vaatamata on poliitikas kohta suuresti häkkeritest koosnevale grupile, mis tegutseb katse ja eksituse meetodile tuginedes?

Ühiskond kui arvutiprogramm

„Kogu piraadipartei poliitikas on hästi palju insenerimõtlemist – milline süsteem on, mis on vead, kuidas saab seda ümber programmeerida. Kohati tehakse ka rumalaid otsuseid, sest vaadatakse ühiskonda kui arvutiprogrammi, kuid samas on selline lähenemine kainestav, sest see elimineerib suuremad lollused,” kirjeldab Põder piraatide tegutsemispõhimõtet, millega kohati valusalt näppu on lõigatud.

Näiteks läbipaistvus, mis on tuletatav avatud lähtekoodi ideoloogiast, ei pruugi olla igas situatsioonis ihaldatav väärtus. Suurim väljakutse piraatidele üle maailma on digitaalruumist pärit väärtuste tõlkimine teistesse valdkondadesse, mis käib laiapõhjalise programmi koostamisega paratamatult kaasas. Seni on sellega hakkama saadud vähestes riikides (Saksamaa, Austraalia, Tšehhi), kuid töö selles suunas käib mitmel pool.

Põder toob väärtuste tõlkimise näitena alusmõiste hajutatus: „Ei saa olla ühte tsentraalset saiti, kuhu infot üles laaditakse, vaid failid peavad olema hajutatud – sellest tuletatakse üldine hajutatuse printsiip, mida saab rakendada rahanduses, tervishoius, transpordis jne.” Suurte süsteemide hajutatuse tulemusena muutuvad need lollikindlamaks ning nende taastumisvõime paraneb.

Kui palun Märdil võtta ühe sõnaga kokku liikumise essentsi, kasutab ta ingliskeelset mõistet resilience, mis ongi tuletatav süsteemide hajutatusest ja avatusest. Paraku on hüpe autoriõiguste juurest taastumisvõime juurde väga suur. Veel keerulisem on selgitada seda laiemale üldsusele, mis seostab neid hoolimata piraatide pingutustest endiselt ühe konkreetse probleemikimbuga.

Piraadiparteide kasvuraskustele vaatamata on Falkvinge võrrelnud liikumise arengutrajektoori varasemate poliitiliste liikumiste, nagu töölisliikumine ja roheliste liikumine, omaga. Mis algselt oli pluraalsete vaadetega nišipartei, muutus aja jooksul üha konservatiivsemaks, suutes säilitada samas vajaminevat ideoloogilist teravikku.

Tuumaks oleva osa väljasõelumisega tegeletakse hetkel Euroopa tasandil, et panna paika järgmise aasta europarlamendi valimiste ühine platvorm. Siiski ei maksa karta, nagu dikteeriksid Euroopa piraadid, milline tuleb siinne valimisprogramm. „Loodavasse Euroopa Piraatide Liidu programmi saab sisse üksnes ühisosa erinevate maade piraatide ideedest,” kiidab Põder piraate fundamentaaldemokraatia viljelemise eest.

Erisused piraadiliikumise sees

Vaidlused, mis internetiaktivistide seas programmi koostamisel ette tulevad, on ilmselt tulised, sest homogeensest piraatide grupist pole juttugi. Piraatide kaks suurimat keskust – Rootsi ja Saksamaa – kasutavad erakonna töös erinevaid meetodeid. Saksamaa piraadid on kogunud tuntust nn valgdemokraatia (liquid democracy) 2 mudeli rakendamisega. Põdra sõnutsi ei pea rootslased valgdemokraatiat aga üldsegi nii ägedaks.

Falkvinge on tutvustanud oma meetodit lähemalt raamatus „Swarmwise: The Tactical Manual to Changing the World”, mida on võimalik internetis täismahus lugeda 3. Teiste riikide piraadid võivad eelistada rootslaste juhtimiskultuuri sakslaste valgdemokraatiale või vastupidi, kasutada hübriidvariante neist kahest või mõnda sootuks teistsugust meetodit, näiteks OWSi konsensusmudelit.

Pikas perspektiivis soovivad piraadid parlamentide ja omavalitsuste juhtimissüsteemi uuendada, kuid nii valgdemokraatia kui ka sülemid peavad ennast esmalt praktikas rohkem tõestama. Kas piraatidel on olemas tööriistad 21. sajandi riigi juhtimiseks, on veel vara öelda. Ideaalses maailmas peaksid Lobjaka arvates ka tänased erakonnad „piraadistuma”, mis tähendaks esimese asjana võimuvertikaali lõhkumist. „Selleta poleks aga tänased poliitilised parteid toimimisvõimelised,” lisab Lobjakas annuse realismi.

Kui uurida praeguse võimuerakonna esindajalt, kas neil on mõtet mingites punktides piraadipartei tegevust kopeerida, kiidetakse küll Falkvinge algatust, kuid jäljendama seda veel ei kiputa. Reformierakondlane Andrei Korobeinik juhib tähelepanu hoopis tõigale, et Rootsis on piraadid valmis koostööks kõikide erakondadega, sest neil puudub päevapoliitiline agenda.

„Võimalik, et ka Eestis on ruumi sellise erakonna jaoks, kuid ka ilma eraldi erakonnata saavad IT-valdkonna poliitika kujundamisel rääkida kaasa vabaühendused,” möönab Korobeinik, tunnustades sellega EIKi tegevust, kellega koostöös töötati välja möödunud aasta parimaks seaduseks nimetatud avatud andmete seadus.

Ka Elver Loho distantseerib end parteipoliitikast, andes mõista, et osava lobitöö tulemusena on võimalik ka MTÜdel seadusloomesse panustada. „Mulle tundub vahel, et suvaline kodanike eest võitlev apoliitiline MTÜ suudaks riigi poliitikat rohkem mõjutada kui suvaline Toompeal istuv opositsioonierakond. Lihtsalt natuke elementaarseid oskusi ja teadmisi on tarvis,” tuleb Loho lagedale üllatava avaldusega.

Ilmselt tulebki piraatidel üle maailma leida esmajärjekorras vastus küsimusele, kas mõistlik on jätkata erakonnana või saab poliitilist diskursust mõjutada ka väljastpoolt? Rick Falkvinge tüüpi IT-taustaga inimesi, kes evivad ühtlasi väga tugevaid poliitikuvõimeid, ei ole piraatide seas just palju. Marginaalse opositsioonierakonnana on suudetud küll furoori tekitada, kuid piraatide võimekust valitsuses olles oma nägu ja senist mainet säilitada pole veel proovile pandud.

Ka Põder ei tea vastust küsimusele, mis juhtuks piraadipartei juhtimisstiiliga, kui satutaks koalitsiooni. Ilmselt eeldaks see suuremat distsipliini ning kodanikuallumatuse printsiibist irdumist. Aga võib-olla läheb sootuks vastupidi ja mitte piraate ei suruta olemasolevatesse raamidesse, vaid nemad hakkavad raame laiendama. „Tagatubades otsuste tegemise asemel sooviksid piraadid esindusorganites diskussioonikultuuri arendama hakata,” kirjeldab Põder ühte võimalikku stsenaariumi.

Esinumbri otsingud

Eestis avaneks piraatidel esimene võimalus selleks juba sügisestel kohalikel valimistel, kuid oma nimekirjaga väljatulemine pole veel kindel. Piraadipartei osalemine KOV volikogu valimistel tuleks Põdra hinnangul kui välk selgest taevast, sest kohalikes küsimustes pole piraadid seni aktiivselt kaasa rääkinud. Ühise nimekirja asemel üritavad mitmed piraadid valimisliitude ridades kohalikesse esinduskogudesse pääseda. Nii leiab Põdra nime hoopis Tartu Vabakunna liikmete hulgast.

Kohalike valimiste asemel on piraadid keskendunud Euroopa Parlamenti pääsemisele, kuid selleks tuleb eelnevalt leida mõni staarkandidaat: „Soomes kandideerib Peter Sunde, kes on rahvusvaheline staar. Eestil võiks olla ka oma staar välja pakkuda. Kui pole staari, siis pole mõtet eurovalimistele punnitama minna.”

Meelis Kaldalu näol lahkus erakonnast ainus staarpiraat, aga potentsiaalsete esinumbrite nimekiri, kuhu kuuluvad Eesti mastaabis lekitajad ja tuntumad häkkerid, on piraadiparteil juba olemas. Mida pole, see on selge jah-sõna. „Enamik kahtlevad, sest puudub struktuur ega soovita ise organisatsiooni vedada,” loetleb Põder põhjuseid. Kui pakun välja, et ta võiks ise see nn staar olla, siis Põder pigem kahtleb oma võimetes. Kas olen piisavalt parlamentaarseks tööks võimeline? Kas saan seal hakkama? Need on küsimused, mis on saanud tema peas eitava vastuse, sest nagu Põder enda kohta ütleb, ei ole ta seda tüüpi inimene, kes teisi barrikaadidele ajaks või ise seal meeleldi seisaks.

Sügisel toimuvad Saksamaa Bundestagi valimised on liikumise elujõu esimeseks tõsiseks tuleprooviks. Hetkel ähvardab piraate oht üks kants kaotada. Veel olulisemad on aga europarlamendi valimised, mis ilmselt määravad, kas piraatide näol oli tegu pelgalt pinnavirvendusega või suudetakse areneda tõsiseltvõetavaks poliitiliseks jõuks à la rohelised. Eesti Piraadipartei on saanud mõnda aega rahvusvahelise tuntuse kiiluvees sõuda, kuid ilmselt on ka neil viimane aeg intellektuaalsest mõtteharjutusest reaalsete tegudeni jõuda. Hiljutine NSA skandaal näitas igatahes, et piraatide leib – infoühiskonnaga kaasnevad probleemid – ei kao kuhugi.

(1) Kopimi (ingliskeelsest väljendist „copy me”) on tänapäeva infovabastajate lipukiri või kreedo, mis sisaldab endas Pirate Bay vaimus moraalset hoiakut ja laiemalt elustiili / maailma mõistmise viisi, mida on väljendatud nii kopimistlikus „pühakirjas” kui üldises netipärimuses, mis käsitleb häkkerite jm nohikukultuuri vormide edendajate, kodanikuvabaduse aktivistide, võrguadminnide, piraatide, moodsate skeptikute, anonüümikute, krüptoanarhistide, lekitajate jt uuenduslike sotsiaalsete praktikate juurutajate vägitegusid.

(2) en.wikipedia.org/wiki/Delegative_democracy

(3) falkvinge.net/files/2013/04/Swarmwise-2013-by-Rick-Falkvinge-v1-Final-2013Jul18.pdf