Hüpnagoogia/hauntoloogia on ehk juba eilse-üleeilse päeva moesõnad, aga ega siis otsekui unenäost väljasopistunud muusika lõppenud pole. „After Hoursit” võiks pidada kontseptalbumiks, millel ületunnitööst kurnatud rööprapsija kuulmekilede vahel avanevad vana Euroopa escherlikult moonutatud lossikoridorid, kus kummitavad kõhetud krahvid, kel sajandite saladused ja suguvõsa intriigid slepiks järel. Mureneva pargikuju tühjad silmakoopad sihivad sind ka läbi luuderohuga kaetud müüri ning järve kohal udus kangastuvad kauged koloniaalalad.

Ja see hääl. On ju selles äratuntavalt popiajaloolisi manerisme; võiks ju üritada seda paika panna läbi võrdluse Avi bändisalvestustega või siis läbi mõjutajate nimederea, mille ta eelmises Müürilehes ise ette luges… Aga kas peaks? Avi laulmisviisis aimub iseäranis just sel plaadil midagi olemuslikult popieelset, üleüldse muusikavälist, ka kehavälist. Plaadikaanel on küll artisti pilt, aga võiks ka arvata, et sel on hoopis Aleksander Grini „Kuldketi” glamuurne homunkulus Xaverius. Plaadilt kõlav hääl on justkui hääl iseeneses, mis uitleb, küsib, imestab, otsib oma allikat ja sihti ja süttib kui kogemata laulma, avastades oma taustalt heli.

Muusika ise on otsiv ja uitlev, stiiliraamidesse mahtumatu. B-poole avalool „Vision” on taevalikult mellow soultaust ning „Through Leaves” sumab maa-aluses helihämaruses, mille kohta Erkki Luuk ütleks „nutriate bass ja mulla mögin”. Drexciyalikult eepiline „Submarines” manab esile „Sajanditagused tehnikaimed”. Mine võta kinni, kummalt poolt sajandi tagant „After Hours” tuleb…