Õpilase roll ja ühiskonnas käibivad soorollid sobituvad koolisüsteemis poiste ja tüdrukute vahel erinevalt. Kuigi haridussüsteem on väidetavalt sooneutraalne, ulatub võrdõiguslikkuse küsimus lähemal uurimisel ka sügavale kooliseinte vahele.

Eestimaa poegade kadumisest võiks lugusid jutustada Eesti kool. Abituuriumi lõpupiltidel on neid alles tagasihoidlik tagumine rida, seevastu vaatab lillesülemist vastu hulgaliselt innukaid noori neide. Statistika järgi lõpetab kord kooliteed alustanud noormeestest gümnaasiumi vähem kui kolmandik ning oluliselt rohkem pole neid ka kutsekoolis. Kõrgkoolidiplomini jõudnutest on 70% noored daamid.1 Sooline ebavõrdsus kõrgkooli lõpetanute seas olevat meil üks Euroopa suurimaid. Noorte naiste edu ei pane neid aga tunnustama, vaid pigem parastama, et leiaks kinnitust vanarahvalt meie päevadeni kandunud hoiak: pikad juuksed, lühike aru. Vaatamata haridusele.

Noorte meeste ebaedu põhjuseks on kiuslikud naisõpetajad ja igav kool. Elus läheb neil teisiti. Kuulsin ühelt ehitusfirma juhilt hiljuti, et kõige viletsam töömees saab neil 1000 eurot kätte, aga kes tööd ka teeb, see üle 2000 euro. Raamatukogus või ülikoolis lektorina töötav diplomeeritud naine saab kätte 400–600 eurot. Naissooliselt märgistatud ametitest enamikus ei tõsta palka mis tahes tublidus. Elu ise on tõestanud, et mitte haridus ei taga rahalistest võimalustest tulenevat väärikat elujärge, vaid nagu enne meid, nii ka nüüd pigem see, mis soost keegi otsustas sündida.

Foto: Flickr, theirhistory (CC)

Poisslaste pudenemine hariduse trepilt on õhtumaades levinud probleem. Rahvusvahelises teaduskirjanduses tuuakse esile mitut laadi tõlgendusi. Üheks neist on see, et koolihariduseta jäänud noorte seas on tüdrukute tööeluga seotud valikud õige ahtakesed, meestel aga polevat diplom peamine näitaja tasuva töö leidmiseks. Juba tõsisem on aga see, et akadeemiline edukus ei kuulu enam maskuliinsete väärtuste sekka. Seda võib lugeda ka nii, et akadeemiline edukus ei kuulugi enam ühiskonnas hinnatud väärtuste hulka, sest väärtuste edetabel pärineb enamasti sealt, kus öeldakse, kuidas asjad peavad olema.

Eesti kool näeb pealt, kuidas poisid algul ei oska, siis nad ei taha, siis nad enam ei pinguta. Nad suhtuvad ülbe üleolekuga koolis õppimisse, neist mõnda haugutatakse, kiusatakse, parastatakse, hirmutatakse, alandatakse. Siis võrreldakse tüdrukutega, määratakse eriõppesse, saadetakse rahunemisklassi, lähenetakse individuaalselt ja saadetakse lõpuks minema, enne kui ta on viinud alla kooli edetabelit mõjustavad riigieksamite hinded. Eesti koolis ei küsita neilt ega õieti kelleltki, mida nad ise tahaksid ja mida neile õppida meeldiks.


Pedagoogika ning selle subjektidega on laulatatud kokku sõnake peab. Ning sellele oponeeriv paariline ei tohi. Kooli sotsiaalne elu on rajatud raamistikule, mis püsib käskudel-keeldudel, on jäikade rollidega, staatiline, iseend kordav, rõõmutult kohustav. Too rolliline peab köidab enesega nii õpilase kui õpetaja; mänguruum loovuse ning seikluslikkuse alal on varjutatud sõnaühendist ei tohi. Iga laps soovib olla kooli poolt aktsepteeritud õpilane ja selle kõrval ka täiesti normaalne poiss või tüdruk. Õpilase roll ja ühiskonnas tõeks võetud sooroll sobituvad aga poiste ja tüdrukute vahel erinevalt. Kuniks õpilast nähakse kui kuuletujat, alluvat, passiivset ärategijat, etteöeldu reprodutseerijat, juhiseid järgivat distsipliinialust olendit, keda saadab rida kohustusi „ikka tema enese tuleviku nimel”, näeme siin lähisugulust naise ajaloolise rolliga. Nii õpilane kui naine vajavad väljastpoolt ohjamist (oletatava) puuduva iseseisvuse ja nappiva mõistmisvõime tõttu. Feminiinne õpilase roll pole see, mida poisslapsed püüdlikult kanda sooviksid, pigem õhutab see neis mässumeelt või ärgitab leiutama äraolemisstrateegiaid. Nii on poisi õpilaseidentiteet oletatavasti teistsugune kui tüdrukul, kes ei pruugi seda küll armastada, aga ei lähe oma soorolliga konflikti. Heitlused peab-käsulaudadega varjutavad arvatavalt paljude poiste ja tüdrukute jaoks teadasaamise ning teadmise enese veetlust ja tunnetusnaudinguid.


Oma paari aasta taguses Eesti Naisteühenduse Ümarlaua juhitud ja INNOVE rahastatud uurimuses 2 püüdsime tuua väikese uurimisgrupi abil päevavalgele, kuidas näeb asju sisering ehk kuidas tõlgendavad kasvatusteaduste õppejõud, ametnikud, õpetajad ja koolidirektorid soolisust puudutavaid probleeme kooliseinte vahel. Süvaintervjuudega nõustunuid oli kokku kümme. Kõneks tulid poiste ja tüdrukute erinevused, soolistunud ootused koolis ja soost lähtuv kohtlemine, poiste ja tüdrukute eraldi õpetamine, võrdõiguslikkus koolis, sooline vägivald, mees- ja naisõpetajate erinevused, haridussüsteemi feminiseerumine. Intervjueeritud on püsivalt teadlikud poiste ja tüdrukute erinev-olemisest. Poisid on tülikamad, nad on kui veetlevad loovad infantiilid, tüdrukud aga institutsiooni igavad alalhoidjad. Ka koolikorra karm valvur võib ihaleda salamisi vabadust, sõltumatust, loovust, algatusvõimet. Poisid on etemad. Meil poiste päästjana nähtav poiste ja tüdrukute lahus õpetamine viib õpetaja kummassegi klassi erineva hoiakuga – poisteklassi tund peab olema väga põhjalikult ette valmistatud. Kuivõrd aga meeldiks tütarlaste vanematele teadmine, et tüdrukute leplikkus ja vähenõudlikkus toob nende ette sisutuid tunde pakkuva õpetaja?

Ühtlasi on intervjueeritud märganud ja teadvustavad, et poistele ja tüdrukutele on seatud koolis erinevad ootused. Tüdrukud on rohkem kontrollitud: nende liikumise, ruumi ja häälekasutuse piirid on kitsamad, tüdruku tegemata töö toob õpetaja kõnesse traagilised noodid (ka sina!), tahtmatult saavad neist õpetaja abilised poiste korralekutsumisel. Tüdrukud pälvivad kiitust korralikkuse ning nagu-vaja-ärategemise, poisid originaalsuse ja leidlikkuse eest. Ootustesse on sisse kirjutatud stereotüüpsus tüdrukute heade külgede märkamisel. Tüdruku kooliedu väärtus on madal ja see edu ise igav. See et tüdrukute edu tõlgendatakse usinusega ja poiste edu andekusega, on kujunenud omamoodi rahvusvaheliseks rändavaks diskursuseks. Mõistagi on selle sättinud nii ju kõikvõimas loodus, sest samas usuvad meiegi intervjueeritud, et poisse ja tüdrukuid koheldakse võrdselt, kool on sooneutraalne ja võrdõiguslikkusega seotud probleemid on vähemalt koolis olematud. Pigem saavad poisid rohkem nuhelda.

Poiste lahkumise põhjusena nähakse naissoolistele käitumiseelistustele orienteeritud kooli. Loodus on teinud sedagi, et faktipõhisus sobib pigem tüdrukutele, kel polevat loovast tegevusest sedavõrd lugu kui poistel. Koolirollide mäng varjutab siiski soorollide mõju ning mehehakatiste enese meheliku maksmapaneku soov peab taanduma selle karmi ja vaid läbi ettenähtud soorituste pilu inimest märkava institutsiooni väe ees. Miks aga ometi väitis meie intervjueeritutest vähemalt kuus, et poisid (aga ka meesõpetajad) saavad andeks? Poisid saavad andeks tegemata kodutööd, hooletuse, räpakuse, vägivaldsuse, rämeduse, provotseeriva käitumise. Sest nad ju ongi niisugused! See andeksandmine tuleb pigem jõuetusest ja ükskõiksusest, sest need vanemas keskeas naised, kellest õpetajaskond valdavalt koosneb, oma madala soostaatuse ning nende käsutuses olevate kitsaste karmide ja iganenud abinõudega ei lähe arvatavalt ennastsalgavasse võitlusse noore meessoolise haritlaskonna järelkasvu eest. Nad löövad käega.

See et poisid andeks saavad, võimaldab vastutusest vabanemist nüüd ja hiljem ning enesestmõistetavat toetumist naispoolele. Tänu sellele saavad noored mehed vabaneda enese harimise ja arendamise kohusest, mille inimeseks sündimine on meie kultuuris igaühele pannud. Ka kõikmõeldavatel koolitustel kohtab peamiselt naisi, sest mees on niigi tark ja teab ise. See hoiak laseb neil aga hoopis vähem maailma vaimurikkusest osa saada ja piirduda aruteludega auto- ning õllemarkide üle. Naised lepivad piskuga ja tunnistavad need ametid, mida nad pühendumisega peavad, tühiseks ja odavaks enesegi silmis. Ehkki nende tööde sisu on inimareng ja kultuuri- ning inimhoid. Ka kodumaa diplomeeritud tütred lähevad kaduma. Üksikute eranditega ei näe ega kuule neid enam avalikel foorumitel, ei ajalehtede arvamuslehekülgedel, ei avalikes nähtavates ametites. Nad ei seisa omaenese ega enda oluliste ametite väärikuse eest, sest kus sa sellega, streikida ju ei sobi. Nende kogutud intellektuaalne kapital ei pruugi avalduda ka eraelulises ringis, sest eriti just seal maksavad arhailised soorollid.

See jätab kooli edasi tema enesestmõistetavustesse, milleks on kooliuurijate töödes rohket kirjeldamist leidnud kooli paradoksid. Üks neist joonistub välja vastuses küsimusele, mis soost on kool ise? Vaatamata naissoo rohkele kohalolekule on kool rõhutatult meessoost, kandes eneses rohkeid maskuliinseid jooni, nagu konkurents, hierarhiad, distsipliin, kontrollsüsteemid, paremusjärjestused, võimukäitumine, surve mõõdetavatele tulemustele, pehmete väärtuste väikesed väljavaated. Feminiinne tegijaskond hoiab hästi alal koolis toimivat korda, sest naisi pole orienteeritud olukordi muutma. Koolipõlves raamitud tüdruk ei pruugi aga jääda vaikseks kannatajaks, vaid võib kujuneda mis tahes institutsiooni seatud korra karmiks valvuriks – nüriks ametnikuks või autoritaarseks õpetajaks, kuna ta pole harjunud kasutama oma mõistust, vaid püsima käskude-keeldude liinil. Haritud naised ei tee maskuliinsetele väärtustele tuginevat ühiskonda õnnelikumaks. Vahest siis iseennast, sest ainelise vaesuse korvab kättevõidetud võime elust rikkalikumalt ja tundlikumalt osa saada. Ühiskonna meessooline osa aga on taas võitnud, sest nüüd võib terve rea tüütuid ja rutiinseid, ent kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid ameteid naistele delegeerida. Vahest ei ole enam väga kaugel aeg, mil tuleb ümber hinnata see peamine: mehe ja naise, meheliku ja naiseliku väärtus ja võimalused, sest hind ühe soo vähemaks pidamise eest kipub minema järjest kõrgemaks. Kas ikka peab seda maksma?

Sõnu peab ja ei tohi ei armastata. Need puutuvad isiksuse suveräänsusse.

TLÜ paarisaja magistrikraadi saanute seas kasvatusteadustes leidub tervelt kaks noormeest.

1 Statistika pärineb haridus- ja teadusministeeriumi kodulehelt hm.ee.
2 Uurimuse põhjal kirjutatud artiklikogumik „Kas õpilased või poisid ja tüdrukud?” (2012) on kättesaadav aadressil enu.ee.

Repliik: Hierarhia sünd õigluse vaimustMihkel Kunnus

On kahte sorti õiglust. Üks, mis kõigile võrdse mõõduga jagab, ja teine, mis jagab igaühele tema enda mõõduga. Esimese musternäidiseks on riigieksam – sooritajast on lahutatud maha kõik individuaalsed omadused, on ainult kood, ei ole maad ega linna, sugu ega vanust. Ja eksam on kõigile täpselt sama.

Teise õigluse leiame lasteaiast, kust see praegu ka hooga järjest vanematesse haridusastmetesse on levimas – igaüht tuleb hinnata tema enda eelmise arenguastme taustal, igaüht tuleb hinnata maksimaalselt individuaalselt.

Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas oleme harjunud kordama, et oleme inimestena kõik võrdsed ja võrdväärsed ja iga indiviid on väärtus. Iga indiviid tuleb tema annetes maksimaalselt välja arendada. Nii tundub teine õiglus enamasti spontaanselt sümpaatsem. Kuid sellega on kaks suurt probleemi.

Esiteks, see ülistatud individuaalsus huvitab meid ainult erasfääris, seal, kus oleme harjunud vaatlema igaüht väärtusena iseeneses. Niipea kui lähme avalikku sfääri, kus valime detaile ühiskondlikku masinavärki, huvitab meid ainult esimene õiglus – omadused, millest nende individuaalsus maha on lahutatud. Näiteks, kuidas me otsime õpetajat? Me loetleme kimbu omadusi, mis tal peavad olema, ja kõik. Meid ei huvita põrmugi selle indiviidi isiklik arengulugu. Isiklikus arengus languse teinud karismaatiline eksprofessor on võrreldamatult parem valik õpetajaks, kui isiklikus arengus meeletu tõusu teinud kompulsiivne eksheroiinik, kes suudab piirduda nüüd mõõduka vägivaldsuse ja alkoholiga.

Teine on efektiivsus ja ökonoomia – ainelise maailma vääramatud seadused. Teise õigluse järgi – et iga inimest tuleb hinnata individuaalselt, arendada tema individuaalseid andeid – oleks ideaaliks kool, kus iga õpilase kohta on üks õpetaja (kui mitte rohkem), kes on pühendunud täielikult oma hoolealuse kõigi annete maksimaalsele väljaarendamisele. Hah! Ligilähedasekski korralduseks pole ressursse.

Tuleb korjata punt õpilasi kokku ja siis õpetada neid korraga. Kuna õpetamisviis valitakse vastavalt õpilasele ning nüüd tahetakse seda printsiipi rakendada mitmele õpilasele korraga, siis on ilmne, et kokku tuleb koguda võimalikult sarnased õpilased. Just sarnased, sest kahtki ühesugust pole, rääkimata grupist. Nii algabki keskmistamine, ümardamine, individuaalsete nurkade mahanühkimine.

Olulisim rühmitamisprintsiip on siin mõistagi arenguaste, juba-oskamise-aste, juba-olemasolevate-teadmiste-aste, juba-suutmiste-aste. Astmed on trepil, astmed on hierarhial. Õigluse ja efektiivsuse abielust sünnib klassiühiskond – kool, nagu me seda tunneme.

Lapsi kõige esimese arenguastme järgi rühmitades ilmneb selle väga tugev korrelatsioon vanusega, nii tugev, et ökonoomia huvides piirdutaksegi esimesel rühmitamisel tihti vanusega. Ökonoomia huvides tehakse järgmine ümberrühmitamine alles üheksa aasta pärast. See on pikk aeg ja õpetajad peavad tegema selle jooksul palju rühmitamisi arenguastmete sees ja ökonoomia huvides kantakse seda rühmitust ajas edasi. Iga rühmitamine, tuletan meelde, on üldistus, individuaalsuse vähendamine.

Rühmitamise ja ökonoomia abielust sünnib stereotüüp – ühiskond, nagu me seda tunneme. Need printsiibid kehtivad mujalgi. Kõige ökonoomsemad rühmitamised toimuvad kõige kergemini tuvastatavate markerite järgi. Näiteks soo või rassi tuvastab silmapilguga.