Müürilehe ja Trash to Trendi koostöös sündinud rubriik „Riidekapp” räägib lugusid riidekappide sisust ja sisukusest. Miks inimesed panevad oma kappi just selliseid asju, nagu nad panevad? Kui tihti uusi asukaid kappi – ja kapist välja – kolib? Kuidas asjad kapis aja jooksul oma nägu ja tegu muudavad? Ning mis teeb mõne kapiisendi vahel nii eriliseks, et kui kõik teised lahkuvad, siis tema jääb? Riidekapi ust paotab Elina Täht.

Elina Täht. Foto: erakogu

Paar nädalat tagasi vaatasin lapsepõlvekodus üle 25 aastat oma elukesest ja likvideerisin riidekapist kõva südamega suure hunniku ajalugu, mis kolimiste käigus sinna seisma oli jäänud. Inventuuri lõpetuseks võib öelda, et minu allesjäänud garderoob on küllaltki väike. Olen harjunud „kaasaskantavat riidekappi” mõne aja tagant üle vaatama ja kui leian asju, mida ise enam ei kasuta, siis üritan need maha müüa, ära anda või väikseid detaile lisades ümber disainida. Olles erinevaid materjale tundma õppinud ja jätkusuutlikku moodi uurinud, olen mõneti kriitiline uute asjade ostmise suhtes. Vaatan alati võimalusel üle õmblused ja rõiva materjali ning üritan välja mõelda selle eseme umbkaudse kestvusaja. Püüan hoida oma riidekappi ühtse tervikuna, et ei tekiks olukorda, kus asju on palju, aga midagi pole selga panna.

Mul tekib kindel visioon asjast, mida soovin, ning impulsiivoste tavaliselt ei tee. Pole päris naisele omane käitumine, eks. Samas on mulle alati mood ja riiete kombineerimine meeldinud, seega ei saa öelda, et kiirmood käiks minust kaarega mööda. Paljud riided jäävad siiski kvaliteedi puudulikkuse tõttu ostmata. Inspiratsiooni kindlaks visiooniks ammutan blogidest ja teistelt inimestelt. Riideid meeldib soetada välismaalt, kuid üsna tihti leian end ka internetiavarustest uusi poode avastamas ning katsetamas, kas kohalejõudnud ese istub mulle ikka selga. Eesti riidevalik jääb tavaliselt kahjuks liiga napiks.

Minu riidekapp on suhteliselt värviline ja musta värvi esemeid sealt just väga palju ei leia, kuigi stiil on üha konservatiivsemaks muutunud. Isegi sombusel ajal on raske end musta riietada, mis sest, et see oleks palju praktilisem. Eesti ilmale omaselt leidub kapis palju kampsuneid ja pikki pükse. Olen alati rõhku pannud mugavusele. Poodi mustade pükste järele minnes olen tulnud aga tagasi näiteks punastega. Kapist paistavad vastu ka napid suveriided, erinevad lihtsad T-särgid, kleidid ja paar õmmelda lastud asja. Kuna enamjaolt emotsiooni ajel oste ei tee, siis on esemed leidnud tee minuni kindlal eesmärgil ja seetõttu püsivad need mu kapis päris kaua.

Minu riidekapis pesitsev kõige kallim ese on kirju pusa, mis sai viis aastat tagasi Madridi kolides pea esimese asjana soetatud. Ja sellest ajast peale on see reisinud koos minuga paljudes Euroopa riikides. Käiste otsad on küll juba auklikuks kulunud, kuid ma kannan seda kindlasti veel viis aastat, kas või kodus. See pusa on täis avastamist, uute inimestega tutvumist ja armastust Hispaania ning reisimise vastu.