On olnud palju juttu ringlevast majandusest, biomajandusest, rohemajandusest. Kuid jagamismajandus? Mis see veel on? Mida on vaja jagamismajanduse jätkusuutlikuks ning efektiivseks toimimiseks? Kas jagamismajandus võib tulevikus muuta üldist majandusstruktuuri? Kas riiki võib käsitleda kui ühte suurt jagamismajanduse mudelit? Need on küsimused, millele otsiti vastuseid 17. aprillil Telliskivi loomelinnaku 6. sünnipäeva raames koostöös Linnalaboriga korraldatud Telliskivi Jagamismajanduse seminaril.

Telliskivi Jagamismajanduse seminar. Foto: Martin Laidla

Jagamismajandus tuleneb suuresti kogumismajandusest, arvas EBSi lektor ja sotsiaalne ettevõtja Riinu Lepa, kes meenutas talle lapsepõlves mõistetamatuna tundunud vanaema tava kapis hulganisti vaipu hoida. Selle asemel, et nendega midagi ette võtta, ta lihtsalt kogus neid. Lepa arvates on aga praegune ühiskond rohkem seisukohal, et asjad (vanaema vaibad) on pigem ahistavad ning selle asemel, et neid kasutult kapis tolmu kogumas hoida, saadame ning tuleks saata need ringlusesse. Minu vana on Sinu uus.

Tootmise kasvupiiride tajumine ning vastureaktsioon ületarbimisele on piisavalt tugevateks argumentideks, miks jagamismajandust edendada, selgitas Eesti üks jagamismajanduse esimõtlejatest Henri Laupmaa. See on ilmselge vastureaktsioon kogu sellele meeletule ületarbimisele, mis meil nüüdisajal toimub. Ressursside jagamine on muutumas olulisemaks ning infotehnoloogia ja sotsiaalmeedia loovad taolisteks tegevusteks tugeva platvormi.

Jagamismajanduse kui mõiste täpne definitsioon on tegelikult aga veel üsna ebaselge, küll aga võeti seminaril kenasti kokku jagamismajanduse tekkimise/vajaduse põhjused, selle efektiivseks toimimiseks vajalikud kriteeriumid ning selgitati mõistet läbi selle majanduslike eripärade, printsiipide kaudu. Teenusmajanduse Koja tegevjuht Evelyn Sepp nimetas jagamismajandust nn. transformeerunud omandamiseks, mis sisuliselt tähendab ühiskonna väärtuste muutumist. Paralleeli saab siin tõmmata peer to peer’iga (ingl.k. partnervõrk või võrdõigusvõrk). Teisisõnu: jagamismajandus käsitleb, kuidas mõistame omastamist, võõra eseme kasutamist ning seab ühtlasi küsimuse alla majanduslike ning ühiskondlike struktuuride (eelseisvad?) muutused. Jagamismajandusel võib olla mitmeid eri vorme, näiteks infotehnoloogia abil üksikisikute, ettevõtete, MTÜde ja valitsuse organisatsioonide toetamine infoga varustamisel, või hoopis kellegi jaoks ülemääraste kaupade ja teenuste jagamine vajajaile.

Tehnopoli arendusjuhi Eero Pärgmäe sõnul on jagamismajanduse olulisimaks toimimiseelduseks kollektiivne ühiskond. Mõtet toetas ka Auli Kütt Oui Share’ist, väites, et kui usaldus on antud rohujuure ehk teisisõnu indiviidi kätte, kontrollib teda kogukond.

Siit edasi ongi usalduse loomise küsimus jagamismajanduse puhul ülioluline, rõhutas Rainer Kattel R. Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudist. Võtame näiteks seminaril end tutvustanud Eesti ühe jagamismajanduse praktiku Autolevi – süsteemi, mille abil saab üks inimene teise inimese autot teatava tasu eest kokkulepitud perioodiks laenata. Publiku seas tõstatati pooleldi naljaga küsimus, mille poolest taoline tegevus erineb ärandamisest, vastus on lihtne – see erineb just usalduse printsiibi poolest.

Lisaks usaldusele tõi Kattel välja veel kaks jagamismajanduse puhul olulist printsiipi – omand ja mastaap. On tähtis määratleda, mida tahame jagamismajandusega saada, kes on vastutaja ja kui suur on tegevuse ulatus. Nii arvas Kattel, et ka Tallinna tasuta ühistransport on jagamismajanduse üks näide – see on Tallinna kui kogukonna ühine väärtus, mille eest vastutame ning mis on meie ühine huvi.

Ehkki seminaril arutleti riigi rolli üle jagamismajanduses ning seadusandluse võimaliku suutmatuse üle jagamismajanduse arenguga sammu pidada, olen isiklikult seisukohal, et enamjaolt baseerub jagamismajandus indiviidide ideede baasil ning riigi roll on sellel lihtsalt toimida lasta. Ja nii mitmed jagamismajandusega tegelevad ettevõtmised meil Eestis toimivadki.

Oli imetlusväärne kuulata ettekandeid kuuelt Eesti praktikult, kes oma eri tegevustega jagamismajandust ühel või teisel viisil siinmail viljelevad. Hannes Lentsi, kodukokkadevõrgustiku Toitla üks eestvedajaid, võttis hästi kokku jagamismajanduse ühe olulise tekkemehhanismi: „Idee saab alguse iseenda probleemist.” Ongi aus ja loomulik lähtuda mingist isiklikust probleemist või valusalt tunnetatud ühiskonna puudujäägist, pakkuda sellele lahendus ning vaadata, kuidas see vastu kõlama hakkab. Muutuste saavutamine ei pruugi olla lihtne, kuid võib tuua igatsetud lahenduse mõnele vanale probleemile või pakkuda ühiskonnale sellega toimetulekuks värsket vaatenurka.

„Tulevik on juba siin, kuid ei ole ühtlaselt jaotunud.”
William Gibson

#SharingIsCaring