Oscarite jagamisel tehtud filmivalikut kommenteerivad, harutavad, lõikavad ja kleebivad sookollide vaatevinklist kaks muhedalt nutikat filmikriitikut.

Selleaastasel Oscarite jagamisel saime võimsate naistegelaste tunnustamise asemel üsna tüüpilise rea auhinnafilme, milles sotsiofoobidest maskuliinsete geeniuste seltskondlikud faux pas’d jäävad keerukate ja huvitavate naistegelaste siluda. Kaader filmist „Selma”

Marysia Jonsson: Tänavuse Oscarite jagamise eel räägiti palju Martin Luther Kingi eluloofilmi „Selma” lavastanud Ava DuVernay parima režissööri nominatsioonist ilmajäämisest. Nüüd mil auhinnad on välja jagatud, võikski mõelda selleaastastest kandidaatidest laiemalt. Kõik parima filmi Oscarile kandideerijad olid meeste tehtud filmid meestest. Milliseid rolle mängisid Oscari-jahis naised ja kas see on üleüldse küsimus, mille üle peaks vaidlema?

Aro Velmet: See on tõesti huvitav, et aastal, mil naistest või paarisuhetest tehti palju häid filme, tundub, et Oscarite jagamisel asendati parima filmi auhind „enam-vähem okei rahutust meesgeeniusest kõneleva filmi” auhinnaga. David Fincheri „Kadunud” jäi täiesti teenimatult nominatsioonita, selle asemel saime aga üsna tüüpilise rea filme, milles sotsiofoobidest maskuliinsete geeniuste seltskondlikud faux pas’d jäävad keerukate ja huvitavate naistegelaste siluda, keda peategelane ja režissöör seepeale nagu möödaminnes ignoreerivad.

M.J.: Täpselt nii, sama kategooria filmid naistest said ainult ühe parima naisnäitleja nominatsiooni. Millega haigutama ajav „Kõiksuse teooria” või ülehaibitud „Poisipõli” oma nominatsioonid välja teenisid? Ka neis olid suurepärased ju ainult näitlejatööd!

A.V.: „Poisipõli” on muidugi naljakas näide, sest see on tegelikult hea film ka minu meelest (igaks juhuks ütlen). Põhimõtteliselt on tegu ansamblifilmiga, kus näiteks Patricia Arquette’i mängitud ema on sama keskne kui peategelane Mason. Aga loomulikult esitati ta kõigest parima kõrvalosatäitja Oscarile. Mason on „Poisipõlve” stardipunkt, misjärel vaadeldakse iga perekonnaliikme suhet aega ja vananemisse. Kusjuures filmi enda perspektiiv liigub sujuvalt ühe karakteri loolt teisele. Ent raamistus, pealkiri ja ka kriitiline vastukaja jätavad varju mitmed kandva tähtsusega naistegelased ja keskenduvad – loomulikult – meessoost „peategelasele”.

M.J.: Probleem pole mitte ainult filmitööstuses endas, vaid ka žanrimääratlustes. Naiste loodud või naistest tehtud filmid teenivad ju korralikku kassat, aga tundub, et auhindadele esitamiseks on vajalik testosteroonisüst ning käesoleva aasta Oscarite gala tulemusi vaadates ka ajalooline keskkond ja tõsieluline aines. Kuidas selline žanristumine sinu meelest soopoliitikat mõjutab?

A.V.: Žanr on ülioluline. Sellistes filmides on kesksel kohal erandlik karakter, mis on ühtviisi justkui loodud auhindade jaoks ja samas hukatuslik progressiivsetele soorollidele. Lood tahtejõu abil eneseületamisest on klassikalised kangelasnarratiivid, mis on muidugi ühtlasi väga maskuliinsed. Isegi kui tõsielusündmused on märksa komplekssemad, siis kangelasnarratiivi surutuna jäetakse tähelepanuta kõik huvitavad aspektid.

Võtkem näiteks „Imiteerimismängu” ja „Kõiksuse teooria”, mis on mõlemad poiss-geeniustest, esimene Enigma koodi murdnud Alan Turingist ja teine erakordsest astrofüüsikust Stephen Hawkingist. Mõlema edu toetub armastavate naiste lojaalsusele ja järjekindlusele, kes nende ekstsentrilisuse maailmale vastuvõetavaks muudavad. Joan Clarke aitab Turingil võita oma skeptilise meeskonna poolehoiu ja Jane Hawking hoolitseb kogu Hawkingi igapäevaelu eest ajal, mil teadlane ise keeldub tunnistamast, et tema süvenev haigus nõuab erihoolt.

M.J.: Täpselt, kuna filmid keskenduvad erakordsele andele, siis jäävad tegelaste struktuursed piirangud fookusest välja. See peegeldab ka traditsioonilisi arusaamu mehelikest ja naiselikest rollidest. Hawking on meie kultuuri jaoks kehatu puhta mõistuse ekvivalent. Samas on tema naise põhilised iseloomuga seonduvad aspektid filmis religioossus ja seksuaalne frustratsioon. Tema ebausklikkus vastandub Hawkingi ratsionaalsusele, keha Hawkingi mõistusele.

Need kaks filmi käsitlevad huvitavalt ka naiste suhet töösse. „Imiteerimismäng” arendas Clarke’i tegelaskuju huvitavalt, kuigi poolkohustuslikult, näidates, kuidas ta pidi võitlema nii meesmatemaatikute kui ka oma perekonnaga, kes tema andeid eirata üritasid. „Kõiksuse teooria” ei teinud sedagi – meile näidatakse pidevalt, kuidas Jane oma abielu nimel ohvreid toob, ent vaid üks kord tuletatakse meelde, et ka tema pürib doktorikraadi poole.

A.V.: Ma „Imiteerimismäng” liiga kõrgelt ka ei hindaks, sest filmi lõpus tuuakse Clarke’i kannatused jälle Turingi altarile ohvriks. Ühes viimastest stseenidest kohtub Clarke depressioonis Turingiga ja sõna otseses mõttes loetleb üles kõik, mille maailm mehele võlgu on, alates linnadest, mis ilma temata ei eksisteeriks, ja lõpetades teadusharudega, mida ilma temata ei oleks, justkui ta oleks saavutanud selle kõik täiesti üksi. Turingi ja Hawkingi lood teeb huvitavaks pinge nende geniaalsuse ja enesekesksuse vahel ning selle pinge hind nii nendele endile kui ka nende lähedastele. Paraku õõnestavad sellised stseenid nagu „Imiteerimismängu” finaal lõpuks kõiki neid nüansse ja taandavad tegelased, nagu Joan või Jane, parimal juhul kaasaelajateks ja halvimal takistusteks. Me peame mõtlema välja uusi viise, kuidas selliseid lugusid jutustada!

Kaader filmist „Imiteerimismäng”

M.J.: Nüüd oleks kohane mainida parima filmi Oscari võitnud „Lindmeest”, mis seda soodünaamikat kõige paremini lahkab, kuigi sina vist sellega ei nõustu. Pealtnäha on see film – taas kord – ühest mehest ja tema (sõnasõnalisest) kõrgustesse tõusmisest, aga tegelikult on tegu ansamblikomöödiaga egomaniakaalsetest kunstnikest. Peategelase Riggan Thomsoni nihestatud mõistuse jaoks on naised tema elus kas vanad nõiad (teatrikriitik), hoolitsejad (tema eksnaine), õrnad lillekesed (tema tütar) või seksobjektid (kõik tema näidendi naisnäitlejad), samas kui meie näeme publikuna ka nende tegelaste teisi külgi.

A.V.: Nojah, „Lindmees”. Eks ta ole, iga Riggani suurushullustus pannakse mõne kõrvaltegelase sõnade kaudu paika, ja kõige paremini saab sellega hakkama ta enda tütar. Erinevalt teistest auhinnafilmidest ei huvita lavastajat Alejandro G. Iñárritut mitte geenius ise, vaid see leil, mis tekib, kui egomaniakaalne geenius peab teiste maniakkidega koos töötama, mille tulemusena lastakse need keskklassi mehelikud väärtused, millel „hullu geeniuse” müüt ju seisab, korralikult sõelapõhjaks. Ja samas on film esteetiliselt oma kaameratöö, heliriba ja tempoga nii selgelt maniakaalse Riggani poolel, et vaatajatel on liigagi lihtne lõpus öelda, et ah selge, kõik need ebamugavad kohad olid tegelikult väikesed naljad, ja uskuda Riggani tähelendu.

M.J.: Tuleme korraks žanriküsimuse juurde tagasi. Filmiakadeemia liikmetele tunduvad kangelaslikud lunastuslood meeldivat, isegi kui neid parodeeritakse, nagu tehti „Lindmehes”. Aga tõsi ta on, et viimase 30 aasta võitjatest on enamik sellest žanrist, sekka mõned kõvad macho-lood ja filmid filmitegemisest. Ainult neli linateost on keskendunud naistegelastele. Kas sa mäletad, kui parima filmi auhindu said eepilised armastuslood? Aastaid, mil Oscareid võitsid järjest „Inglise patsient”, „Titanic” ja „Armunud Shakespeare”? Mulle need filmid küll eriti ei istunud, aga vähemalt keskendusid need suhetele ja arendatud naistegelastele, mitte individuaalsele bravuurile. Ja mille me nende asemele saime?

A.V.: Ma ei tahaks teelehti lugeda ja spekuleerida teemal, kas intellektuaalne kliima on muutunud, või siia mõnd muud halva ilmametafoori tuua, aga ma juhiks tähelepanu, et isegi kui Oscaritega on pärjatud teistsuguseid filme, siis keskklassi soonormid on alati korralikult paika jäänud. „Titanic” rääkis küll suhetest, mitte kangelaslikkusest, aga see suhe oli ikka eriti konservatiivne ning tundus mässajalik ainult põhjusel, et see oli asetatud 20. sajandi äärmiselt aristokraatlikusse konteksti.

Mõni ime, võiks muidugi öelda, filmiakadeemia liikmed ongi ju vanad rikkad mehed, nii et soonormide paadi kõigutamist ei saagi sealt oodata. Aga seda huvitavam on näha, kuidas auväärse valiku hulka jõuavad ka filmid, mis on keskklassi väärtuste seisukohast vägagi ambivalentsed, ja siin tuleks taas kord tõsta esile „Poisipõlve”. Selle filmi mitmekordsed otsi kokku sõlmivad stseenid rõhutavad vanuse, soo ja klassi olulisust, näidates, kuidas Masoni ema ja noormees ise ühe eluetapi lõpule reageerivad. Kui Mason ülikooli läheb, mõtleb tema ema oma üleelatud raskustele, alkohoolikust eksmehele ja pidevale rügamisele ning murdub, küsides, kas see oligi kõik, kas see, et elu läheb lihtsalt edasi ja poeg ainult kolib ära, ongi tema tasu. Samas kui Mason, keda kaitsevad nooruse ja meessoo privileegid, saab sõna otseses mõttes lihtsalt edasi päikeseloojangusse jalutada. Polegi nii lihtne lugu.

M.J.: Tõepoolest, kuigi lõpuks oleme ikkagi sealmaal, et kõigile tundub, et nad teavad, milline üks Oscari-film välja näeb, kuigi tegelikult mängureeglid muudkui muutuvad. See on minu meelest sooprobleemi võti. Sorry, õilis biograafiafilm „Selma”, tänavu on moes šikid britid. Sorry, hästi produtseeritud triller „Kadunud”, kas sa ei teagi, et nüüd huvitavad žüriid veidrad indie-linateosed. Pealtnäha on filmivalik muutunud mitmekesisemaks, aga lõpuks saavad auhindu ikkagi meeste mõtisklused meesgeeniustest.

Kuigi me oleme võistluses „Poisipõli” vs. „Lindmees” võib-olla eriarvamusel (järgmine superkangelaste lahing?), siis ühes oleme me selgelt samal nõul: „Kadunule” tehti liiga. Rohkem psühhomõrdasid, palun!