Väisasin teist aastat Tallinn Treff Festivali, mille kolmepäevasest programmist valisin ühe päeva jooksul vaatamiseks neli etendust. Valiku puhul sai määravaks soov kogeda festivali selle mitmetahulisuses: näha eri vanusegruppidele mõeldud lavastusi, mis erineksid üksteisest vormi ja sisu poolest ning kõnetaksid erinevate lähenemisviiside kaudu. Valituks osutusid DudaPaiva Company „Bestiaires”, NUKU „Munatopskid”, Taarka Pärimusteatri noortestuudio „Kuidas müüa setot” ja lõpuks Kaunase Riikliku Nukuteatri „Päikese poole”. Päeva sai seega alustatud suurelt: täiskasvanutele mõeldud suurejoonelis-muinasjutulise ümberpööratud mütoloogia juurest minimalistlike vahenditega teostatud kerge ja humoorika lastelavastuse manu, edasi ühiskondlikult terav ja aus noortelavastus setode tänapäevast, viimaks melanhoolne klassikaline nukukunst rändtsirkuse põnevast kollektiivist. Nähtu vapustas ja äratas oma eriilmelisuses, pakkus esteetilist elamust ja pani mõtisklema nukuteatri üle üldisemalt.

Vastuvõtuaparaat sai häälestatud maailma visuaal- ja nukuteatriprogrammi kuuluva DudaPaiva Company lavastusega „Bestiaires”, mis lähenes Kreeka mütoloogiale mahlakalt koomilis-iroonilises võtmes, vürtsitades kooliajast tuttavaid mütoloogilisi tegelasi vihjetega Kreeka majanduslikule olukorrale ja mänglevalt armukolmnurki segades. Lavastus eeldas multitalentseid etendajaid, kellelt nõuti head füüsilist vormi, oskuslikku nukutehnika valdamist ja ka lauluoskust. Näitlejate mängust õhkus saali enesekindlust ja naudingut. Igav ei hakanud hetkekski: publikut üllatati üha uute fantastiliste nukkude ja terava huumoriga. Lavastuses väljus nukukunst oma traditsioonilisest väikesest vormist ja näitas erinevate vormimängude võimalikkust. Inimsuuruses nukk-jumalad murdusid lahti kaljudelt ja peajumal Zeusi esindas tema väljendusrikas pea, mille miimika sai elavaks nuku sees peidus oleva näitleja osavuse kaudu. Rahvusvaheline vaatajaskond võttis vaatemängu vastu imestushüüete, naerupursete ja mitmekordse tagasi lavale plaksutamisega. Grandioossus kahtlemata kõnetas.

DudaPaiva Company „Bestiaires”. Foto: Annika Pung

Hoopis väiksemaid tegelasi võis näha NUKU lavastuses „Munatopskid”, mis osutus üheks meeldejäävamaks kogemuseks festivalil. Nimi Munatopskid sai nukkude ühisnimetajaks, kuna kõik tegelased olid valmistatud munakarpidest. Üks nukk valmistati publiku silme all ka etenduse käigus, innustades väikeseid teatrivaatajaid koduste vahenditega teatrit tegema. Lavastus oli mõeldud nooremale vanusegrupile (3+), kuid anud etendust olid vaatama tulnud vaid täiskasvanud, kellele mõjus nukumäng positiivse ja tervendava naeruteraapiana. Poole tunni jooksul avanes publikule nunnu kanapere seiklusrikas päev, mille kangelaseks sai väike tibu, kes rebasekutsikate käest pääses ja metsast kukkede sabad üles leidis. Kogu päästeoperatsiooni saatis elav kaagutamine, kriiskamine ja tippimine – heliefektid, mis panid nii mõnegi publikust naerupisaraid pühkima. Näitlejad suhtlesid etenduse käigus publikuga, küsisid nõu ja tutvustasid lavatagust maailma, paljastades nukkude toimemehhanisme. Nii sai väikesele vaatajale selgemaks ka nukukunsti tehniline pool: näitleja väljus mängu käigus rollist, ergutas oma tegelaskujule kaasa elama ja muutis publiku silme ees tibu rebaseks. Vaatajaskond sai targemaks kui tegelased, kuna tegelaste eest varjatud info oli publikule teada. Lavastus oli lustakas, naljaelementidega rikastatud ja didaktilise sisuga. Nauding igale vanusegrupile.

Taarka Pärimusteatri noortestuudio „Kuidas müüa setot”. Foto: Maris Nakström Hoopis tõsisematest teemadest oli kantud festivali noorteprogrammis etendunud Taarka Pärimusteatri noortestuudio „Kuidas müüa setot”, mis mõjus pärast „Munatopskeid” omamoodi kainestavalt. Lavastuse mõjuvuse tekitas ehedus, millega noored endale olulisest rääkisid. Ebakindluse vari haihtus intensiivsemate stseenide ajal, mil rolli ja näitleja enese mina vaheline piir hägustus peaaegu nähtamatuks ja näitleja langes justkui hüpnootilisse seisundisse, unustades hirmu pealtvaatajate ees. Taolise transformatsiooni tunnistajaks olles tekkis ihule mitmel korral kananahk. Üks taoline mõjuv stseen oli loomade piinamisest jutustamine: lugu esitav näitleja alustas rääkimist vaiksel häälel ja tagasihoidlikult, kuid lõpetas üle muruniiduki mootorimürina karjudes, pisarais ja värisevana. Samuti jäi oma mitmetähenduslikkuses kummitama hüpnootiline keerutamisstseen, mis kasvas välja SETO tallamisest sügavale liiva ja selle kustumisest kergejalgsel tantsusammul. Lavastus jättis õhku palju küsimusi ja tunde, et kui miski on hingele lähedal, tekitab see kohustuse selle eest võidelda.

Visuaal- ja nukuteatriprogrammi kuuluv „Päikese poole” jäi meelde oma eriilmelise atmosfääriloome poolest. Raamjutustusena esitatud lavastus rääkis rändmuusiku nostalgilise meenutuse kaudu tsirkusekollektiivist, kuhu jutustaja ise kord kuulus. Loo naljaelement peitus kentsakates tegelastes, kes oma üksinduses kibedaks muutusid, kuid läheduse kaudu endas elurõõmu avastasid. Publik tervitas tegelaste vaatevälja ilmumist tormilise naeruga, reageerides väiksemalegi žestile või heliefektile, mis lavalaudadelt saali kandus. Kogu lavastuses kasutatud tekst oli viidud paarile laulukesele ja mõnele üksikule sõnale, nukkude eest rääkisid nende kehahoiak, miimika, žestid, aga ka muusikalised eriefektid. Lavastus suhtles publikuga teatrimärkides ja publik reageeris vastu.

Terve päev teatrit mõjus samaaegselt kirgastavalt ja väsitavalt. Tihe programm sundis tegema valikuid heade ja paremate vahel, kuid vastuvõtuvõime piiratus ei lasknud haarata lõputult. Midagi jääb paratamatult nägemata ja kõige üle ei jõua piisavalt mõtiskleda. Sõelale jäid üksikud efektid ja etendusi kandnud atmosfääride virvarr. Lõpptunne oli aga hea: kõikvõimalikud teatrielamused on garanteeritud ning pigem tegeleda hea teatri üledoosiga kui vaevelda janu käes. Järgmisele festivalile saab juba karastatumana vastu minna.

Nelja nähtud etenduse põhjal võib öelda, et nukukunst köidab publikut eelkõige visuaalselt mõjusate lahendustega, keskendudes suures osas vormile. Nähtud lavastustes oli suuremal või vähemal määral olemas huvitav lugu, kuid vormi poolest pakkusid elamust kõik etendused. Tihti piisab publikule juba sellest, kui nende ette astub põnev ja seninägematu nukk/objekt, kellelt tegevust oodatakse. Publik ootab, hing kinni, mida see imevigur teha suudab. Sealjuures lugu tervikuna võib tagaplaanile jääda. Kõrgetasemelistes lavastuses moodustasid aga kõik elemendid harmoonilise terviku, milles olid kohal omanäoline lähenemine juba tuttavale või üsna uuele teemale, viimistletud mäng ja ka hea teostusega näitlejatööd. Huvilisi tegemiseks ja nägemiseks tundub õnneks aasta aastalt jätkuvat.

Järjekorralt seitsmes rahvusvaheline visuaalteatrifestival Treff toimus tänavu 06.–08. juunil Tallinnas.