„Ai Weiwei: Never Sorry” (2012, USA, Expressions United Media, MUSE Film and Television, Never Sorry). Režissöör Alison Klayman, stsenarist Alison Klayman, operaator Alison Klayman, muusika Ilan Isakov, osades Weiwei Ai, Evan Osnos jt. 91 min.

Dokumentaalfilm Ai Weiweist on Alison Klaymani sisekaemus rahvusvaheliselt tunnustatud Hiina kaasaegse kunstniku poliitilisest elust, loomingust ja riigist, mille piiride vahel seda luuakse. Ai, kes viimaste aastatega on tõusnud kunstimaailma tippu, püsib endiselt oma kodumaal ohtliku dissidendi staatuses: mees mõtleb „väljaspool kasti” ja annab nendele mõtetele oma kunstiga kõla.

Pekingis elav vabakutseline ameerika ajakirjanik otsustas 2008. aastal uurida Ai Weiwei poliitilist ning loomingulist tegevust. Režissööri ja kunstniku kohtumine toimus läbi juhuse, nimelt tänu Klaymani nõusolekule aidata oma galeristist sõpra kunstiprojektis. Sellest kujunes mitmeaastane ettevõtmine, mille tulemusena valmis esimene täispikk dokumentaalfilm Ai’st ning Klaymanist sai auhindadega pärjatud filmirežissöör.

Ai Weiwei

Ai looming kõnetab vaatajat väga erinevates kunstivormides, varieerudes skulptuuri, installatsiooni, arhitektuuri, fotograafia ja filmi vahel. Kunstniku akadeemiline haridus pärineb Pekingi filmiakadeemiast. Lisaks kunsti loomisele on Ai ühtlasi ka loominguline juht Hiina kaasaegse kunsti arhiivis ja galeriis (CAAW), kus eksponeeritakse nii kohalikku kui ka rahvusvahelist kunsti. Kuna Ai puhul on tegemist kontseptuaalse kunstnikuga, eeldab tema loomingu mõistmine juskui vastavaid taustteadmisi. See ei kujune aga takistuseks dokumentaalfilmiga suhestumisel, mis keskendub pigem Ai poliitilisele tegevusele kui kunstile. Piir nende kahe vahel on väga õhuke, kui mitte olematu. Ettekujutus Slavoj Žižekist kunstnikuna võtab kõige paremini kokku Ai karismaatilisuse. Mõlema mehe kompromissitu seismine oma tõekspidamiste eest, ühes väga ekstsentrilise loomusega, on teinud neist oma ala mõjuvõimsaid esindajad.

Ajal, mil lavastaja filmimisega algust tegi, toimusid Pekingis parasjagu suveolümpiamängud. Linnupesa staadioni üheks arhitektiks valiti Ai, kes järgnevalt üritust ise boikoteeris ning võistluse diktaatorliku poliitika korrumpeerunud mänguväljakuks deklareeris. Sündmus kujunes niivõrd vastuoluliseks, et tänu meedia kajastusele kujunes Ai’le laiem platvorm „hea uue ilma” loomiseks. Selle ilma alustaladeks on Ai kaks keskmist sõrme suunaga autoritaarse valitsuse poole.

Klayman toob vaatajani sellele järgnenud sündmuste ahela, mille aus kajastamine oleks olnud harilikult juba eos tsensuuri poolt lämmatatud. Viimast on Ai omal nahal nii kaudselt kui ka otseses mõttes kogenud, mistõttu on sotsiaalmeediast saanud üks ouliseimaid meediumeid tema edasisele tegevusele. „Ai Weiwei: Never Sorry” dokumenteerib seeläbi ühe kunstniku protesti kulgemist „klikiajastusse”, mis on muutnud kassid söödaks hiirtele.

Valminud tõsielufilmi puhul pole tegemist teetassi taga eluloo jutustamisega, vaid lavastaja järgib kunstnikku kõikjal, viibides seejuures ise kujunevate sündmuste keskel. Kuigi Klayman on diplomeeritud ajaloolasena, ei pärsi refleksiivne tehniline teostus filmi kvaliteeti. Režissööri lähenemine käsitletavale teemale on märkimisväärne pikaajalise pühendumise tõttu. Kahe aasta jooksul kogus Klayman suurel hulgal videomaterjali, mille põhjal on asjatundliku montaaži abil loodud sidus ja oma sõnumit jõuliselt kandev lugu.