26.–29. septembrini laotus seitsmendat korda üle Tallinna disainiloomingut tutvustav festival Disainiöö, mis üllatas eraldi moeprogrammi olemasoluga.

Disainiöö avagalal esitlusele tulnud kollektsioon „Reet Aus in Beximco” valmis koostöös Reet Ausi tiimi ning Bangladeshi suurettevõtte Beximcoga. Väärtustava taaskasutuse võimalusi avardav lähenemisviis illustreerib võimalikku tootmissüsteemi, mille käigus suurfirmade tekstiilsed tööstusjäägid leiavad uut kasutust naiste ja meeste rõivaesemetes. Kollektsiooni loomine taolises mahus on praktiline näide sellest, kuidas väärtustav taaskasutus on võimalik tänu heale koostööle – esitletud tooteid on võimalik masstootmises seeriatena taastoota. See on väga oluline samm tekstiilitööstuse ökoloogilise jalajälje kahandamiseks ning süsteemsemalt suuremate tekstiilijäägikoguste vähendamiseks.

Rõivaesitlus ise oli lihtne, kuid selles lihtsuses peitus palju enamat. Praktilise ja kantava kollektsiooni visuaalses keeles oli tunda mängulisust ja kergust. Moe tutvustamisel olid modellideks palutud n-ö tavainimesed, kelle igapäevatöö on seotud disainivaldkonnaga. Mittemodellidest disainerite seljas esitletu sobis Disainiöö kui disaini väärtustava festivali konteksti väga hästi.

Xenia Joosti 2013/2014 sügis-talve kollektsiooni esitlemine toimus teisel päeval Disainiöö festivalitelgis. Ajutiseks kasutamiseks loodud ruum andis korraks aimu suurlinlikust moenädala traditsioonist – pretensioonitu pind ja modellide vahetu lähedus lubasid vaatajal süveneda hetkeks moeloomingu peensustesse. Kollektsioon paistis silma praktilisuse ning läbimõeldud ülesehituse poolest. Meheliku ja naiseliku teema piiridel balansseeriv stilistika ja puhas vormikäsitlus võimaldasid näidata riideid nii mees- kui ka naismodellide seljas. Kvaliteetne teostus andis edasi kanga ilu ning tõi nähtavale ootamatult mõjuvad volüümid ja detailid. Esitlus andis aimu moelooja pikaajalisest tööstuskogemusest ning põhjalikust koostööst kohalike professionaalsete õmblejatega.

Disainiöö etendus „Moekolmik” leidis aset festivali kolmanda päeva õhtul, kui sügiseses Kultuurikatla aias said kokku kolm eriilmelist esitlust.

Etenduse esimeses vaatuses avas Marlis Lucila Piirsalu k00d.ee-d tutvustava maailma. Erinevate etüüdide käigus tutvustati orgaanilistest materjalidest valmistatud kudumeid ja rõivaesemeid. Näha sai elusat lammast, vokki ja kudumismasinat, mis suunasid tähelepanu mõneks hetkeks loomingu valmimisprotsessile, nendele etappidele, mis jäävad tavaliselt lõppkasutajale teadvustamatuks. Eriti kõnekas oli tavakontekstist välja toodud vokk, mille monotoonsest helijadast arenes läbi korduste ja töötluste ruumi täitev improvisatsioon.

k00d.ee kollektsiooni kudumite esitlus „Moekolmiku” etenduse raames. Foto: Patrik Tamm.

Autori kasutatud stilistika tõi nähtavale toodete puhtuse, lihtsuse, usutavuse ning materjalitruuduse. Mõned heledapäised ja kahvatud, kuid klaarid modellid kandsid õrnu ja läbipaistvaid, samas tekstuurseid villaseid salle looridena, mis mõjus puhta ja pühalikuna. Kogu esitlust oli põnev jälgida, sest tähelepanu oli materjalil – naturaalsel, looduslikku värvi villal ja orgaanilisest puuvillast esemetel. Autori loomingus võis tajuda fokuseeritust ning süvitsiminekut valitud suunas. Oli tunda, kuidas hea materjalitundlikkus andis esemetele iseloomu ja olemuse, mis ühtlasi varieerus kogu kollektsiooni sees.

Kui teised „Moekolmiku” liikmed on juba moemaastikul kanda kinnitanud ning ennast nähtavaks teinud loojad, siis nime #jonurm taha peitunud Johanna Nurm on disainerina uustulija, kes esines tugeva debüüdiga. Etenduse ruum oli organiseeritud ajutiseks installatsiooniks, kus pealtvaatajad liikusid elusate skulptuuridena eksponeeritud modellide vahel. Ootamatu helitaustana oli kasutatud Yohji Yamamoto[1] intervjuud, mis lõi erilise õhkkonna, lisades ühtaegu nii viiteid inspiratsiooniallikatele, muuseumilaadset õhustikku kui ka aimdust rahvarohkest metropolitänavast. Vaatamata rohkele publikule, mis seadis piirangud nii distantsi hoidmisele kui ka vaatlemise kestusele, oli siiski võimalik nautida kollektsiooni terviklikkust. Rõivad olid sileda, konkreetse ja geomeetrilise olemusega, kontrastina vateeritud tepingute pehmusele. Kindlasti julgustaks autorit valitud formaadis jätkama. Mõelda võiks sellele, kuidas analoogset ümberpööratud loogikaga formaati uuesti kasutada või sellest veel edasi minna.

Marit Ilisoni kollektsiooni „Teine” esitlus "Moekolmiku" etenduse raames. Foto: Patrik Tamm.

„Moekolmiku” kõige viimases vaatuses esitleti Marit Ilisoni kollektsiooni „Teine”. Võrreldes autori varasema loominguga oli tunda rohkem kergust ja vabadust. Näitamisele tulnud rõivaesemed olid tundliku materjalikäsitluse ja laitmatu teostusega, kuid seejuures mõjus terviku stilistika sundimatult, justkui oleks noorte modellide endi riided musta/tumesinisesse tooni ümber valatud. Oluline roll oli ka modellide hoiakul, mis rõhutas veelgi (enese)teadlikku, olen-see-kes-olen-tunnet. Taoline atmosfäär kulmineerus etenduse finaalis, kui lavale tuli terve armee ühtselt tumedatesse T-särkidesse ja teksadesse riietatud noori, kelle väljapääsu otsiv energia vallandus ennastunustavas tantsustseenis. Autori etteaste lõi vastanduse üksikisiku ja massi, esimeseks ja teiseks olemise vahel, mis ei tähenda õnneks seda, et peaks pooli valima. Pigem on oluline tunda ennast hästi seal, kus sa oled, sellisena, nagu oled.

Sündmuselt sai iga vaataja kaasa lendlehe „heal thy” koos üheksa näpunäitega, kuidas tervemalt elada. Disainer ei jätnud publikut omapäi, vaid pakkus välja võimaluse osaleda „heal thy” T-särgi-projektis, mis rõhutab samuti unikaalse ja vaba väljenduse olulisust ning väärtustab taaskasutust (T-särgid on kogutud koostöös Uuskasutuskeskuse ja Humanaga) ja kvaliteetset teostust (särgid on käsitsi trükitud).

Viimaseks vaatuseks Disainiöö programmis oli Liisa Soolepa ja Marta Mooratsi (Marta Cycles) etendus „Öörändur”. Liisa Soolepp on juba mitmel varasemal aastal Disainiööl üles astunud. Tema looming on festivalile iseloomuliku avatuse ja uuendusmeelsusega ning tema etteastetes võib alati kuulda, näha ja tunda teatrile omast elementi. Moodi demonstreerivad modellid on seejuures kui näitlejad, kes aitavad jutustada rõivastest ja tekstiilmaterjalidest kaugemale ulatuvat lugu.

Etenduse erilise õhustiku lõi modellide liikumine – uudistavalt ringi vaadates tekitasid nad pealtvaatajate jaoks uudse olukorra. Kuna foon oli minimalistlik ning modellide tegutsemistempo paras, andis see hea võimaluse detailidesse süvenemiseks. Liisa Soolepa esitlus oli märk sellest, kuidas põhjalikult ning järjepidevalt edasi arendatud kudumilõiked, kangamustrid ning värvilahendused tagavad stabiilse ja põneva arengutee ning viivad enneolematute ja eriliste tulemusteni. Autori näitel julgustaks teisigi innustuma ja endale huvipakkuvasse suunda süvenema ning arendama asju detailselt, selmet jääda pealiskaudselt eri suundade vahele pendeldama.

Teine öörändur, Marta Moorats, tõi lavale ettevaatava modellihõimu, kasutades põhimaterjalina otstarbe kaotanud langevarjusid. Oma tegevusega suunab moelooja publikut ja miks mitte ka teisi disainereid vaatama värske, rikkumata ja teadliku pilguga, mida veel rõivaste või aksessuaaride tarbeks kasutusele võtta. Autor toob uudsust kohalikku moeellu zero waste põhimõtet rakendades – tema loomeprotsessis ei teki tekstiilijäätmeid ning lõigetes kasutatakse võimalikult palju lihtsat geomeetriat. Lõpptulemusena sobib selline käsitlus paljudele kehatüüpidele.

Lisaks etendustele oli moeprogrammis ka Marit Ilisoni ruumiinstallatsioon „Teine”. Galeriis HOP eksponeeritud näitus keskendus seekord näitusekülastaja sekkumisel tekkiva graafilise valguse ja varju mängu ning Lauri-Dag Tüüri tundliku helitöö koosmõjule. Kuigi kasutatud kujundusvõte on kunstimaailmas juba mõnda aega ringelnud, ei jäänud näituseruumis kõlama mitte niivõrd uudsuse printsiip – kas, millises kontekstis ja kui palju seda on varem tehtud –, vaid pigem loodud tervik. Kas vaataja suudab ületada passiivsuse piiri ning olla valmis uudse ruumikogemuse loomiseks? Kahtluse korral tasub ikkagi võtta aega, et eelarvamustevabalt ja lapselikult imestleda, miks meid köidab varjude liikumise ebapüsiv maailm, ning tunda siirast huvi selle vastu, milline võiks välja näha must vihm.

Kui üritada tuua Disainiööl nähtu põhjal välja mõni üldistus või rõõmusõnum, siis võib öelda, et lisaks paljudele värsketele moedisaini ja moe tutvustamise ideedele oli hea näha ka läbitunnetatud suundumusi kestliku moedisaini suunas. Reet Aus on sellest moeseltskonnast kõige kauem Disainiööl kollektsioone esitlenud ja kindlasti paljusid oma tegevusega inspireerinud. Tore on see, et väärtustava taaskasutuse kõrvale on lisandumas järjest teisigi tänuväärseid lähenemisi – olgu nendeks siis orgaanilise ja kohaliku tooraine väärtustamine või zero waste lõigetega lahenduste loomine ja oma aja ära elanud militaartekstiilide uutev kasutuselevõtmine.


[1] Yohji Yamamoto on rahvusvaheliselt tunnustatud jaapani moedisainer, kelle loomingule on iseloomulikuks minimalismile omane monokroomsus, lihtsad lõiked ja kontseptuaalsus.