Argo Valsi nimi on Eesti muusikaringkondades juba ammu üsnagi kultusestaatusesse tõusnud, sest palju sa ikka neid leiad, kes on jõudnud 20ndates eluaastates juba pingviinide paraadile helisid kujundada, telesaadetele soundtrack‘e luua ning mitme eduka bändiga lavalaudasid kulutada.

Argo Vals 2012. aasta Tartu Muusikanädala pressiüritusel. Foto: Kristel Sergo.

Argo Valsi sooloprojektiga on minu suhted aga ausalt öeldes nullilähedased, mistõttu on tema Tallinn Music Weekil ülesastumine minu jaoks täiesti puhtalt lehelt alustamine. Kui live’i-järgselt tõdeda ning tahta klišee-teerullil veereda lasta, jääb Valsi soolorepertuaarist õhku rippuma päris palju vanu häid sillerdava päikese ja rohelise muru hetki, millega noormehe indie-taust ilmselgelt esile kerkib ning millest minu maitsemeelte melanhooliadoosiks päris ei piisa. Siiski ei viitsi Vals ilmselt ka ise kaua soojas peesitada ning kallab mingil hetkel kogu kupatuse väänlevate ja kärisevate postrokilike müramassiividega üle, sulatades vahele ka mõningaid džässielemenete. Žanriline mitmekesisus on igatahes muljetavaldav ning kui hetkeks mõtted lavalt kostvalt muusikalt hajuma kipuvad, tõmbab heliline varieeruvus end kohe taas endaga kaasa. Kuigi Argo Vals on oma vanuse kohta juba nii mõnedki muusikalised verstapostid läbinud, saab siit tulevikus ilmselt veel suuremaid asju kuulda.