Sõjategevus Ukrainas märgib venelaste jaoks järjekordset teetähist ajaloolises võitluses kurja läänemaailma vastu. Aja jooksul kogunenud vimmast aitaks vabaneda ajaloo mitmepalgelisem käsitlus ning emigrantide elulugude laiem teadvustamine. Nii mõistaks ka vene inimene, et venelane võrdub eurooplane.

Karikatuur: Elise Tragel

I

Kui see tekst lugejani jõuab, siis võib-olla on sõda Ida-Ukrainas läbi. Või arenes lokaalne vastasseis hoopiski suuremaks rahvusvaheliseks relvastatud konfliktiks. Mis on aga kindel, on see, et algusest peale toimus see sõda venelaste poolelt mitte Ukraina, vaid suuremalt jaolt Lääne vastu. Muidugi ei pea ma silmas neid vabatahtlikke ja küsitava taustaga tegelasi, kes Donetski ja Luganski oblastitesse läksid ja päris sõjas kaasa lõid, vaid räägin tavalistest inimestest, kes mööda Venemaa linnatänavaid liiguvad. Teisisõnu, kõigist nendest, kes arvuti- või teleriekraanide ees toimuvale kaasa elasid ja igapäevaelus aina agressiivsemaks muutusid.

Pealiskaudne oleks öelda, et endine vennasrahvas sai põhivaenlaseks (isegi Eestit seljatati!) tänu meedia propagandale. Meedia vaid aitas juba ammu iga venelase peas eksisteerinud arusaamade kinnistumisele lihtsa loogika alusel kaasa: ukrainlased otsustasid lääneliku teekonna kasuks ja kuna Lääs on ajalooliselt meie vaenlane, siis just seepärast on meie vaenlasteks ka ukrainlased. Allpool proovingi lahti seletada, kuidas venelased selliste mõttemallideni jõudsid. Aga selmet refereerida Pipesi, Huntingtoni, Conquesti jt (1) töid, piirdun filmikunsti ja kirjandusega.

II

Nõukogude Liidus pidevalt valitsenud defitsiit ei hõlmanud üksnes sinki, vaid tihtipeale ka kirjandust – sümboolsete hindadega sai osta vene klassikuid, kuid huvitava ja keelatu hankimiseks tuli kõvasti vaeva näha. Kõik olid teadlikud Bulgakovi „Meistri” olemasolust, aga suurte tiraažidega trükid tulid alles perestroika ajal. Kirjandusel on vene inimeste jaoks kultuse staatus – mõned uurijad toovad välja, et stalinismi kuriteod Gulagis juhtusid alles siis, kui Solženitsõn neist (2) kirjutas.

Vaatamata deklareeritud sotsialistlikele väärtustele tahtis nõukogude inimene olla Lääne inimese moodi. See võimalus avanes tal mitmel korral. Pärast II maailmasõda toodi riiki massiliselt trofeesid, sh riideid, autosid, aga ka muusikat ja filme. Kõike seda ihaldati ja peeti kodumaisest toodangust kvaliteetsemaks. Järgmine taoline laine leidis aset Hruštšovi sula ajal, olles eeskätt keskendunud kultuurile, ja viimane tuli perestroika paiku, mis päädis mitme kilomeetri pikkuse järjekorraga esimesse McDonald’si restorani Moskvas 31. jaanuaril 1990 – avamise päeval maitses oma esimest burgerit ligi 30 tuhat Moskva elanikku.

Ka vahepealsel perioodil otsiti Läänt nii palju kui võimalik – siit ka Moskva ja Peterburi intelligentsi suur huvi Eesti ja Läti vastu, inimeste soov osta Jugoslaaviast pärit jalatseid ja Soome kraanikausse, Mosfilmi edukas koostöö itaalia tippfilmitegijatega jne.

1990ndatel jõudis Lääs Venemaale. Selgus, et polegi tegelikkus nii helge midagi, vaid ellujäämiseks tuleb kõvasti majanduslike probleemidega maadelda. Kirjandusmaastikul midagi tõeliselt märkimisväärset ei toimunud, publiku tähelepanu keskendus hoopis filmile. Väga hästi võtab noorte inimeste peades valitsenud meelsuse kokku režissöör Aleksei Balabanovi diloogia „Brat” ja „Brat 2”, millest viimane jõudis kinodesse aastal 2000.

Noor lihtsakoeline, aga sarmikas bandiit Danila (Sergei Bodrov juunior) läheb USAsse, et nõuda kurja miljardäri käest välja oma sõbrale NHLi mängijale kuuluv raha, seletades ameeriklastele ja teistele jooksvalt lahti oma elu põhimõtteid: jõud on õigluses, mitte rahas. Filmis on näidatud edukalt peamist vene kompleksi: Lääs ei võta meid omaks, ju me siis maksame Läänele kätte, muidugi koos tulistamise ja luule tsiteerimisega. Muide, filmis on stseen tulevahetusest ukraina maffiaga, milles Danila vend (Viktor Suhhorukov) karjub Chicago ukrainlastele: „Teie, raisad, annate veel mulle vastust Sevastopoli eest.” Kui mõned kriitikud väidavad, et vene inimestel justkui poleks olnud ligi 23 aasta jooksul mingitki arvamust Krimmi osas, siis antud film, mis on kahtlemata ajastu manifestiks, annab sellele seisukohale hävitava hinnangu.

III

Mõned analüütikud on arvamusel, et kompleks Lääne ees on omane ka Vladimir Putinile (3). Teadagi, tulevane president teenis aastatel 1985–1990 välisluure residendina Ida-Saksamaal Dresdenis ja võis teise kultuuritaustaga inimesi tundma õppida. Peamine järeldus, mille Putin tegi, seisnes ilmselt selles, et heas tujus võib tööd teha ka ilma väliste mõjuriteta – väga ohtlik mõte totalitaarse nõukogude süsteemi jaoks.

Koos Venemaa majanduse arengu ja inimeste elatustaseme tõusuga kaasnes ka Putini aktsepteerimine läänemaailmas: G8, suured rahvusvahelised kohtumised, kus mehest sai üks maailma liidritest. Kõik see päädis triumfaalse Sotši taliolümpiaga ja võikski sinna jääda, kui poleks Krimmi annekteerimist ja veresauna Ida-Ukrainas. Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamisele järgnesid Putini palavikulised kõned suurriikide liidritele ja väikses residentsis öösel salvestatud videopöördumine, mis oli ilmselgelt mõeldud USAle, kus uus tööpäev alles algas – mehel oli suva sellest, mida arvatakse kodus (arvamusküsitluste kohaselt toetas Putinit juuli lõpus 87% VFi kodanikest).

Riigiduuma saadikud võivad arutada väga pikalt isamaaliste väärtuste üle, samas kui nende lapsed elavad ja õpivad juba ammu Suurbritannias või Šveitsis. Nad teavad, et Lääs ei võtnud neid omaks, ja usuvad, et vähemalt järeltulijaid ootab see ihaldatud saatus.

Kõik ideed ühtsest Euraasiast ja vastavatest riikide ühendustest (SRÜ, Tolliliit) on muidugi ilusad, kuid jäävad ainult retoorika tasandile ja on tegelikult selgeks märgiks sellest, et kõike seda tehakse kurja Lääne kiuste. Marginaalsest kirjamehest Kremli geopoliitika suurimaks ideoloogiks tõusnud Aleksandr Dugin (4) propageerib oma töödes nn kolmandat teed, mis ei ole tüüpilisele lääne ega ida mudelile omane. Üks selle alussammastest on Venemaa impeeriumiks muutmine, millele peaks kaasa aitama praegu Ukrainas toimuv „ajalooliste Vene alade tagasiliitmine Venemaaga”. Dugin oli nooruses fašismiusku, nii et nende ideede päritolu on igati selge, ainult et keskset rolli kannab vene rahvas ja Põhjala teooria asemele on kerkinud õigeusk.

IV

Fašistid on uue diskursuse kohaselt hoopiski kõik, kes on venelaste vastu. Siit ka provokatsioonid Eestis ja Lätis, aga ka sama sõimusõna kasutamine ukrainlaste suhtes. Viimast õigustatakse ühtlasi sellega, et mitmed tänapäeva ukraina rahvuskangelased tegid II maailmasõja ajal koostööd Natsi-Saksamaaga. Fašisti mõiste kasutamist iga vaenlase suhtes on õigustatud ka nn suure võidu kultusega: kord oleme tõestanud, et suudame nad võita, ju siis suudame seda ka teist korda.

Kunstis on sama mustrit varemgi kasutatud: II maailmasõja eelõhtul, s.o 1938. aastal, valminud Sergei Eisensteini film „Aleksander Nevski” räägib vürsti edukast võitlusest Teutooni ordu vastu. Filmi esitati massiliselt rindel ja tagalas, et tõsta sõdurite vaimu ja näidata, et ligi 700 aastat tagasi õnnestus venelastel läänest pärit ohust üle saada. Õnnestub ehk ka tänavu.

Ida-Ukrainas kevade ja suve vältel toimunud lahingud on tugevalt ajaloolise taustaga – terroristide juhtfiguur Igor Girkin, sõdurinimega Strelkov, on tuntud (eeskätt Vene kodusõja) lahingute rekonstrueerimise fännina. Talle meeldib kanda valgekaartlaste vormi ja kasutada oma kõnepruugis vananenud väljendeid. Paraku on mees seekord eksinud ja kõik tema arvel olevad inimeste elud on päris. Paljud Ukrainasse läinud vabatahtlikud ja neile Venemaal kaasa elavad inimesed ei toeta antud konfliktis geopoliitiliste eesmärkide saavutamist, vaid võitlevad tõsimeeli oma ideaalide eest.

Lääs on vene kultuuriloos oluline ka emigratsiooni tõttu. Valged ohvitserid (keda Strelkov vastutustundetult matkib) põgenesid bolševike eest läände. Kogu Nõukogude Liidu eksistentsi jooksul tegid sama ka tuhanded intelligendid, väljapaistvad teaduse ja kultuuri esindajad, helikopteri ja teleri loojatest Sikorskist ja Zvorõkinist Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Brodski ja väljapaistva tantsija ja koreograafi Barõšnikovini välja. See, et kohapeal mitte üksnes ei kohandatud, vaid loodi uusi leiutisi ja kultuuriteoseid, annab märku, et vene inimene saab läänelikus keskkonnas tublisti hakkama.

Ka II maailmasõjas sõdis Punaarmee vastu hulgaliselt venelasi, mõned neist 1920ndate alguses emigreerunud ohvitserid ja kasakad. Kõigi nende elulugude uurimine ja ametlik väljatoomine Vene võimude poolt on ainuke viis saada lahti siiani kummitavast arusaamast, justkui Lääs ei armastaks Venemaad ega venelasi. Paljud venelased suutsid realiseerida oma potentsiaali just läänes ning see tõestab ilmekalt, et kolmandat teed ja Euraasia ühtsust pole olemas: venelane võrdub eurooplane.


1. Eeskätt on siin oluline Huntington, Samuel P. The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order, New York, Simon & Schuster, 1996.
2. Вайль, Петр; Генис, Александр. 60-е: Мир советского человека. Lk 283-301.
3. Vt nt Belkowski, Stanislaw. Wladimir. Die ganze Wahrheit über Putin. Redline, München 2013.
4. Eesti lugeja võib Dugini mõnede vaadetega tutvuda tema kirjatükis, kus autor oponeerib erru läinud varem Kremli ideoloogiks peetud Vladislav Surkovile. Dugin, Aleksandr. Goodbye golden boy, vene k. tlk. K. Pruul. Vikerkaar 2013/9, 60, lk 59-68. Lisaks Duginile sarnased ideed käisid varem välja ka Aleksandr Solženitsõn ja literaat Lev Gumiljov.