Mees otsustab oma naise tappa, kuna too ei saa lapsi. Ta rajab randa kivimaja ja hakkab selle sees usse kasvatama. Kui ussid on käsivarrejämedused, kutsub ta oma naise mereranda jalutama… „Ussinuumaja” on iidne tšuktši muinasjutt, mis viib meid rännakule inimhinge pimedaimatesse soppidesse.

Selline on tutvustav lugu Priit Tenderi 2012. aasta lühifilmi „Ussinuumaja” kohta. Film kestab napid 15 minutit ning seda on võimalik vaadata ETV2 mängufilmide järelvaatamisest.

Juba esimesest hetkest oli tajutav, et tegu ei ole igapäevase animeeritud filmiga, kui müütilise muusika saatel ilmub ekraanile metalse kere ja inimese näoga tegelane. Viigrite ja hüljeste küttimisega tegelev mees, nagu varasemalt mainitud, leiab, et naine, kes lapsi ei saa, peab surema. Haudunud kurikavala plaani, kogub ta kivimajja ussid, nuumab neid, kuni viib lõpuks naise mereranda, et see leiaks oma lõpu. Lugu siiski päris nii trööstitult ei lõppe ning omab ootamatut pööret. Seda siin reetma ei hakkaks, sest kuhu jääb huviliste hilisem filmivaatamispõnevus.

Kaader „Ussinuumajast”

Pärast esmase ehmatuse möödumist, et mille pagana peale ma sattunud olen, köitis see näiliselt lihtsa süžeega lugu ennast vaatama. Mis siiski saab edasi Taavi Eelmaa ja Elina Reinoldi nägudega tegelastest? Filmi arenedes ei tundunudki enam nii ootamatu, et kuue silmaga suitsetav õnneämblik tuleb nõu andma või et tema ämblikust poeg võiks olla põdrakarjus. Oma parajas kaoses kulges see jutustus täitsa omasoodu. Kuna visuaalselt ei olnud „Ussinuumaja” igapäevane lahendus, oli seda põnev ja värskendav jälgida.

Mis puudutab näitlejameisterlikkust, kui sellest saab taoliste animeeritud kehadega tegelaste puhul üldse rääkida, siis nende repliigid olid ehk veidi pingutatud. Tasub siiski meeles pidada, et loo taustaks on muinasjutt, mis juba iseenesest on tavamõistes oma juhtumistes dramaatiline ja äärmuslik. Karakterid olid selgelt välja joonistatud ning üsna kiiresti tekkis vaatajana poolehoid nõrgema suhtes. Lühikese filmi puhul leian, et selline asetus on ainuõige, kui on eesmärgiks luua terviklik ja vähe lahtiseid otsi jättev liin.

Kogu filmist kumas varjatud huumorit ning ka mõningast süngust. Lõpuks omas lugu siiski ka õpetlikku moraali, et hea saab kurjast võitu ja jõuab õnneliku lõpuni. Kõige paslikum oleks vast metafoor „kes teisele auku kaevab, see ise sinna kukub”. Antud filmis nii otseses kui kaudses mõttes.

Mina isiklikult jäin selle ootamatu eesti filmikunstist pärineva leiuga rahule ning sukelduksin teinekordki taolisse sürrealistlikkusse maailma.