Intervjuu noore nukufilmitegijaga, kellele meeldib luua sürrealistlikke maailmu, mis on täiesti usutavad, sest vaataja teab, et seal on kõik võimalik.

Peagi esilinastub Anu-Laura Tuttelbergi uus nukufilm „Teisel pool metsa”, mille idee pärineb kunagiste EKA animatsiooniõpingute ajast. Endises Ants Laikmaa stuudios, Anu-Laura kodumaja pööningukorrusel Tatari tänaval, valmis koostöös Nukufilmiga miniatuurne väliskeskkond.

Foto: Epp Salulaid

Kuidas sa ennast nukufilmitegijana tunned?

Esimese nukufilmi tegin ma koolis, kus olid selleks suurepärased võimalused. Kui hakata pärast õpinguid filmi tegema, siis peab kõik ise välja võitlema ja raha taotlema. Koolis on loometegevuseks vajalik olemas: ruumid, tehnika ja juhendamine. Toetust pakuvad ka pika traditsiooniga stuudiod, kust on võimalik nõu küsida ning kuhu ka hiljem tööle minna.

Kas filmitegemine on peale magistriõpingute lõpetamist sinu jaoks muutunud?

Ma tunnen, et ei vaja enam nii palju tuge. Alguses oli suunamine ja julgustamine vajalik. Kohe ei ole ju kindel, et see, mida teen, on ka midagi väärt. Koolis on hea, et on toetavad õppejõud.

Kuidas tunned ära „õige” idee?

Aja jooksul kogunevad ideed, mille seast valida. Üritan neid ka ühendada, sest mõtted kipuvad ikkagi mingil määral kattuma. Hilisema protsessi käigus areneb ja sünnib lugu, mis seejärel käiku läheb.

Miks ja kellele võiks sinu viimane film huvi pakkuda?

Minu jaoks on filmitegemine kunst ja vaadata võiks see, kellele kunst huvi pakub. „Teisel pool metsa” on suunatud pigem täiskasvanutele, kuid ka lastele võiksid minu arvates sellised filmid meeldida. Nad vaatavad hea meelega linateoseid, mis ei ole spetsiaalselt neile tehtud. Lapsed näevad seda lihtsalt hoopis teistmoodi.

Kuidas kirjeldaksid erinevusi, mida laps ja täiskasvanu sealt leida võivad?

Laste puhul olen tähele pannud, et nad otsivad lugu. Nad jälgivad ühte tegelast ja tema käekäiku ja ootavad vastuseid. Vaatavad, kuidas ta seal liigub, ja hakkavad küsima, et mis temast saab ja mis edasi juhtub, kuhu ta jõuab? Täiskasvanute jaoks võib süžee olla abstraktsem või metafüüsilisem. See film ei ole mõeldud ainult lineaarse narratiivi esitamisena, kuid seal on oma lugu.

Millele viitab nimi „Teisel pool metsa”?

Film räägib tegelase arengust tema elutee käigus. Jõudmine end ületades värskele arusaamisele ja uude olukorda. Samas on seal vahel veel muinasjutt, mis leiab aset metsas. Linateose pealkiri sobib ka muinasjutule. Üks põhiteemadest selles filmis on aeg. Kaadrid on üles võetud, kasutades loomulikku valgust, millest tuleneb omalaadne vilkumine. Nukk tegutseb sujuvalt, aga taust pulseerib, on mingis teises momendis. See toob väikese nihke aja kulgu ning teadvustab vaatajale, et tegemist on nukuanimatsiooniga. Nukk on tehtud niiskest savist ja tema kehapinna animeerisime pidevalt liikuvaks. Nuku enda kulgemine on harmooniline, aga materjal, millest ta valmistatud on, elab justkui mingit teist elu, mille ümber kogu keskkond suriseb ja säriseb.

Kui tähtis on materjal?

Minu väga kindel eesmärk on oma tegelasi just läbi materjalide edasi anda. Tüdruk on savist, tema on peategelane, kelle toimetamisi me jälgime. Teised on puidust ja meenutavad vanu mänguasju. Nende materjal on staatiline ja kindlaksmääratud. Tüdruk on see, kes voolab ja muutub. Ta möödub läbi keskkonna teistest, kes on kõik oma rollis kinni, ning ei lase ennast neist häirida. Ta võib küll ehmuda, aga kohaneb kiirelt uue olukorraga ja läheb järgmisesse kohta ning jõuab järgnevatesse seisunditesse.

Millised on nukufilmi eelised võrreldes teiste meediumitega?

Mulle meeldib kinematograafiline pilt. Meeldib mängufilm ja nukufilm, mis on realistlik. Ma eelistan kõikidest erinevatest variantidest nukuanimatsiooni, kuna selle tehnikad on palju vabamad. Mängufilm on alati keskkonda ja sündmusi kujutades piiratud teatava realismiga. Nukufilmis võib ükskõik millise eseme või olevuse oma tegelaseks võtta ja ikkagi jääb täiesti piiramatult võimalusi keskkonna kujutamisel. Saan luua sürrealistlikke maailmu, mis on täiesti usutavad, sest vaataja teab, et seal on kõik võimalik. Panen kokku mikrouniversumeid justkui mittemillestki, kasutades selleks erinevaid pindu ja äratuntavaid materjale. Tulemus on hästi hoomatav ja ka füüsiliselt tajutav, väike kompaktne mikrokosmos. Mängufilmi puhul on teistsugune mänguruum. Näitlejal on oma keel, näitlemisviis. Teda saab küll juhendada, aga mitte lõpuni nii liikuma panna, kui sooviks. Nukke liigutad sa nii, nagu ette kujutad, sest ise nad ei tee mitte midagi. Mulle see meeldib. Aga tundub, et näitlejaid meeldib mulle ka kasutada. Selles filmis on esimene ja viimane osa pikselleeritud, nii saab ka inimest nagu nukku suunata, teda kaader kaadri järel ise juhendada.

Miks sa kasutad näitlejaid? Kas selleks, et tuua rohkem esile inimkeha ning loodud maailma vahelisi erinevusi?

Jah. Inimese maailmast tekib nukumaailm. Alguses näed laual potililli ja siis saab sellest mets, aga need lilled on ikka veel seal alles.

Mis sul järgmisena plaanis on?

Mul hakkab juba tekkima tahtmine uut filmi luua. Praegu teen Nukufilmis Ülo Pikkovi linateosele kujundust. Selle nimi on „Tikk-Takk” ning see räägib kellassepast.
Vaheldusena on hea lisaks oma töödele ka teiste projektides kaasa lüüa.

Mis inspireerib sind uut looma?

Kui ma hakkan uut filmi tegema, siis leian inspiratsiooni fotograafiast, arhitektuurist ja keraamikast. Alustan alati vormist, mind huvitavad materjalid ja nukud. Uurin nukkude ajalugu ja vaatan neist palju pilte. Arhitektuur on ruum, kuhu nukk paigutada. Nendest mõtetest tekivad vorm ja idee paralleelselt.

„Teisel pool metsa” treiler: