13. aprillini on Nooruse galeriis avatud Marko Kekishevi viimase 26 aasta loomingu ülevaatenäitus „VAHET POLE”, millega tähistatakse ühtlasi Eesti graafilise disaini lipulaeva 50. juubelit.

Retrolegend videodisko

Avamisel oli saal täpselt nii täis, et sai rahulikult töid vaadata, kuid ei olnud ka tunnet, et oleks vähe inimesi. Kohal olid nii Kekishevi noored tudengid ja vanemad kolleegid Tartu Kõrgemast Kunstikoolist kui ka rahvast tänavalt. Isegi Kursi koolkonna raskekahurvägi Albert Gulk pidas tähtsaks koos oma lahutamatu saatjaskonnaga naabermaja ülakorruselt alla tulla. Sündmus, mis leidis kajastamist kohe ka Facebooki kommentaariumis: „Tore, et klassikud suhtlevad!”.

Väljapanek on jagatud kahte ossa: märgikollektsioon „Signum” ja plakativalik „Tempus fugit”. Kaks näitusekomplekti on suurepäraselt eristatavad ja vaadeldavad. Töid on Kekishevile omaselt palju, mitmes reas, aga sellise produktiivsuse ja nüüdseks ka vanusega mehelt ei oleks osanud vähem oodatagi. Pigem on Markol probleeme selekteerimisega. Valikusse mahuvad nii kunstniku enda, plakatitriennaalide žürii kui ka rahva lemmikud. „Mulle kui professionaalile pakuvad pinget natuke teised asjad kui publikule. Seega on ekspositsioon küllaltki mitmekesine,” kommenteeris Kekishev. „Mõnikord on juhtunud nii, et saadan portsu töid triennaalile ja minu lemmikud ei saa esimesest voorust edasigi. Need aga, mille saatsin niisama nalja pärast, osutuvad hiljem hoopis võitjateks.”

Eksponeeritud 96 plakati seas on töid, mis on tuttavad linnaruumist, kultuuri- ja meelelahutusüritustelt (vt galeriist töid 1, 2, 3, 4) ning Hella Hundi menüüst (5). Just see susibaar on olnud koos NYYD Ensemble’iga (2013. aastast YXUS Ensemble) (6) läbi aegade Kekishevi suurimad tellijad ja nende ülekaal on näitusel ka selgelt tunda. Sellele lisaks on ta jätnud kunstilise jalajälje kõikjale, kuhu on oma nina pistnud: plakatitest tuleb muu seas välja, mis koolis käis Marko poeg (7) ja kes tema sõpradest tegeleb õlle pruulimisega, kus ta sööb lõunat, käib teatris ja millised on tema poliitilised eelistused. Huvitav, kas kujundatud oksjoniplakat pandi enampakkumisele või pole graafiline disain traditsioonilises väärtushinnangute süsteemis kunst?

Marko Kekishev on suutnud lahendada pealtnäha tavalised kommertstellimused kadestamapaneva omanäolise huumori ja radikaalsusega. Tundub, et Kekil on õnnestunud vältida selliste äriliste plakatite tegemist, mille jalamis haigutab suur logode surnuaed. Või on need lihtsalt valikust välja jäetud?

Mõningate plakatite puhul ei pane esmapilgul tähelegi, et tegemist on supermarketi reklaamiga. Tavaarusaamade kohaselt ei tohiks klient sellise tulemiga ilmselt küll rahul olla, aga siinkohal on kunstnikul nähtavasti õnnestunud seda paradigmat murda. Maailmaparanduslik amokijooks kommertsdžunglis on tõelisele kunstilõvile väljakutse, mitte paratamatus, ja oma visuaalkeele kujundamine võrdub territooriumi kehtestamisega.

Eksponeeritud märkide seast leiab embleeme igast eluvaldkonnast. Ühte planšetti jagavad Eesti filmi andmebaas, Parunid ja Vonid, jällegi Hell Hunt ja kunagine Isamaaliit (8). Paar rida edasi võib aga leida Eesti innovaatilise kaasaskantava vesipiibu brändi HEKK logo (9). Sama planšeti teisel poolel ilutseb koos Kekishevi enda tööandja logoga ka Kivisildniku kirjastuse ja Karol Kallase tänuväärt books on demand’iga tegeleva väikeettevõtte Gutenbergi pojad graafiline identiteet. Kõik märgid on mustvalged. „Kui märk töötab mustvalgelt, siis töötab see kindlasti ka värviliselt,” seletab Kekishev oma monokroomset valikut.

Minge vaadake näitus kindlasti ise üle – mitte iga päev ei ole võimalik näha korraga nii palju toretsevat kommertskunsti! Kuigi – nagu öeldud – VAHET POLE.