„Whiplash“ („Whiplash“, 2014, USA). Režissöör ja stsenarist Damien Chazelle, operaator Sharone Meir, osades Miles Teller, J. K. Simmons. 107 min.

Kaader filmist

„Mulle ei meeldi arusaam, et vaataja lihtsalt istub ja ootab, justkui tegelased peaksid olema tema jaoks meeldivaks tehtud. Inimesed ei ole loomupäraselt meeldivad,“ on 2014. aasta Sundancei filmifestivali suurima hiti lavastaja Damien Chazelle öelnud. Tegudes sõnadele truuks jäädes ei räägigi „Whiplash“ meeldivatest inimestest, vaid karmist konkurentsist ja dehumaniseerivast eneseületusest.

Andrew (Miles Teller) on noor trummar, kel silme ees vaid üks siht – läbi lüüa nimekas Schafferi muusikaakadeemias. Mitte ainult läbi lüüa, vaid olla absoluutses paremikus, olla parimatest parim. Tema suurimaks tagantutsitajaks ja mahasurujaks ühes isikus saab kurikuulus õppejõud Terrence Fletcher (J. K. Simmons) – verbaalne keravälk, kes ei löö risti ette ühegi meetodi ees, olgu selleks parajasti isiklikud torked, rahvuspõhised solvangud või trummitaldrikute loopimine.

„Whiplash“ on läbi ja lõhki näitlejate film. Miles Teller on olnud laiema avalikkuse ees napid kaks aastat ning teinud vaid kaks tummisemat rolli, kuid teda pole paljuks pidada uue põlvkonna üheks eredaimaks talendiks. 27-aastases segunevad harva nähtav vahetu intensiivsus ning hoopis kogenuma näitleja nüansirikkus. Tema vastas seisev kogenud J. K. Simmons on seevastu naelutanud juba aastaid kümnesse ühe kõrvalosa teise järel filmist „Thank You for Smoking“ kuni „Juno“. Küüniline kiilaspea Fletcher on kompilatsioon tema parimatest paladest. Doktorhouse’likult teravkeelne ning jokkerlikult kurjakuulutav karakter mõjub kui keeristorm – teele jääda ei tahaks, aga pilku on võimatu mujale pöörata. Pole ime, et Kuldgloobuste tseremoonia avanud parima meeskõrvalosa kategooria esitlemine mõjus umbes nii: „Nominendid on blablabla… okei, auhind J. K. Simmonsile“.

Kaader filmist

Näitlejate esitusele aitab kaasa isiklikest kogemustest tuletatud stsenaarium sõnaosava dialoogiga, mis suudab ilma lihtlabaseks muutumata destilleerida suhteliselt vähesesse kõik loo seisukohast olulise. Näiteks jäävad kõrvaltegelased ühelt poolt šabloonilikuks, kuid neid on teisalt avatud just nii palju, et anda aimu, kust kaks peategelast tulevad ja kus nad omadega on. Tausta ja motivatsiooni avatakse piisavalt, et anda kätte niidiotsad mõistmiseni, kuid enne piiri, mis mõjuks lihtsustusena. Eriti kehtib see katkendlikult krüptilise Fletcheri kohta, keda näeme hetkiti sooja peretuttava ja maheda muusikuna, enamasti aga kui mitte füüreri, siis vähemalt Il Duce reinkarnatsioonina.

Lavastaja loob soodsa pinnase võimaldamaks hõõguval duellil lahti rulluda, paukuda ja välkuda. Musta värvi riided ja kreemjalt tumedad interjöörid toovad peaosaliste näod sedavõrd selgelt fookusesse, et vaataja päralt on iga pilk, iga väike võpatus, iga emotsioonivärelus. Kuhjaga kiitust seejuures operaator Sharone Meirile. Ta on lisaks näitlejatele püüdnud imekspandava tiheduse ja pilkupüüdvusega kaamerasse hulga detaile, kuid ei muutu lihtsatest kaadrikompositsioonidest ja verise rusika jäävette surumisest leitud ilule vaatamata kordagi segavalt ennastimetlevaks.

„Whiplashi“ nägemus džässist on groteskne ja naeruväärne karikatuur, kirjutas New York Timesi kolumnist Richard Brody oma mõrus essees. Brody eksib aga õlgmeheks nimetatud väärargumenti (meelevaldsete omaduste omistamine, nende põhjal arvustamine) konstrueerides peamises: Chazelle’i film ei esita üht ega õiget kuvandit edu juurtest või džässi olemusest. See-eest tõstatab ta ennekõike Fletcheri kaudu hulga ebamugavalt keerulisi küsimusi. Kus jookseb tasakaal ande ja töö vahel? Aga kiituse ja laituse vahel? Kui palju on liiga palju? Öelda, et see pole päris džäss, tähendab kaaperdada esmalt „õige“ määratlus ja suruda seejärel kogu film vastavasse üldistusse.

Vastupidi Brody arvamusele on „Whiplash“ austusavaldus nii džässmuusikale kui ka kinokunstile. See on heas mõttes lihtne film. Kahe mehe duell. Püüe täiuse suunas kaamera ees ja taga. Fokuseeritud ja enesekindel. Täpselt monteeritud ja suurepärase muusikalise saatega. 29-aastase Chazelle’i teine lavastus ei näiks kohatuna Scorsese samuti eri nurkade alt Ameerika unelmat lahti lammutava seitsme- ja kaheksakümnendate paremiku seltsis. Olgu suurte võrdlustega kuidas on, südant kloppima ja jalga tatsuma sundiv finaal kinnistab igal juhul koha aasta paremikus.