Arvamusfestivali vestlusringis osales kolm mitmekultuurilisest keskkonnast pärit noort naist: Darja Saar, Mirkka Maikola ja Mailis Hudilainen. Kuidas sellega siis jääb – kas nad on ikkagi … päris inimesed? Kuidas nad enese identiteedi kujunemist näevad? Ja kuidas see kõik Y-generatsiooniga seostub?

Foto: Helena Läks

Darja Saar: Olen sündinud Eestis. Tol hetkel oli ta veel ENSV. Kolisime perega peagi Tadžikistani. Kaks aastat seal ja siis kolisime Kasahstani. 1994. aastal pidid sealsed inimesed otsustama oma juurte ja selle üle, mida edasi teha ja minu pere otsustas pärast 12 aastat tagasi Eestisse kolida. Selleks hetkeks oli Eesti taas iseseisev. Algul teadsin eesti keeles kaht sõna: jalgratas ja prillid. Kui sain 2010. aastal pakkumise hakata produtseerima ja tegema programmi „Entrum”, siis sain end Eesti eluga väga hästi kurssi viia, eriti Ida-Virumaaga. Igapäevaselt tegelengi nüüd Eesti noortega, et nad saaksid nii Eestis kui ka väljaspool ennast teostada. Ükskõik, millisest kultuurist või millise emakeelega sa oled, kõige olulisem on see, et sa saad panustada selle riigi ja kõigi nende rahvuste heaks, kes siin elavad.

Mirkka Maikola: Mina olen sündinud Soome väikelinnas. Olen elanud Põhja-Soomes ja Helsingis. Sealt kolisin ühe kultuuriprojekti tõttu Eestisse, kus elan juba kolm aastat. Ma töötan Von Krahli teatris turundusjuhina ja kirjutan iga päev Facebooki halvas eesti keeles. Ma olen õppinud Sibeliuse akadeemias kultuurikorraldust ja mul on selleks ametiks hea põhi. Mingil hetkel olin ka maskotiks, keda näidati: „See on meie soomlane.” Kuigi paljud ei ole üldse midagi märganud ja on mõelnud, et äkki ma olen kuskilt Lõuna-Eestist või elanud mõnd aega Soomes või umbes nii.

Mailis Hudilainen: Minu isa on ingerisoomlane, ema venelane ja mina ütlesin juba esimeses klassis, et olen eestlane. Hetkel elan juba peaaegu kaheksa aastat Peterburis ja pean selle vene-eesti-soome teemaga teistpidi hakkama saama. Minu jaoks on huvitav jälgida, kuidas minu ähmast identiteeti võetakse vastu Eestis ja kuidas Venemaal. Ametiga on sama, mis identiteediga, neid on mitu, sest muidu oleks igav. Olen juba mõnda aega elanud Peterburis ja algul oli mul kurb, sest esimest korda elus sattusin ükskeelsesse keskkonda. Enne seda sain igapäevaselt rääkida vähemalt kolmes keeles ja alates ülikoolist ka inglise keeles. Niisiis otsustasin, et natuke tõlgin ja natuke õpetan keeli ja nii olen säilitanud illusiooni, et jätkan siiski mitmekeelses keskkonnas. Mul on seda tarvis. Kirjutasin ka ühe raamatu – „Minu Peterburi”. Ähmane identiteet, ähmane amet, hea, et kehapiirid veel pole ähmaseks muutunud.

Saar: Ma ei ole oma identiteedile liiga palju tähelepanu pööranud. Minu jaoks on olnud esmatähtis see, kuidas ma saan end teostada ja niimoodi olen saanud ennast identifitseerida hoopis teiste asjade kaudu. Selle kaudu, mida teen teiste jaoks. Sageli tuletatakse mulle meelde, et peale selle, mida ma teen, pean ma end identifitseerima oma rahvuse kaudu, ilma selleta nagu kuidagi ei saa.

Hudilainen: Ma tundsin end eesti laste­aias ja eesti koolis väga hästi kuni selle hetkeni, kui kolmandas klassis tuldi minu juurde ja küsiti, kuidas mul siin eesti koolis siis õppida on. Mina mõtlesin, et misasja?! Normaalne nagu igal teisel õpilasel! „No aga sina oled ju vene perest, te räägite ju kodus vene keeles.” Kutsuti televisioon kohale, hakati uurima nagu mingit imelikku looma. Siis ma hakkasin mõtlema, et kas mul tõesti on midagi viga. Tulin Tallinna õppima, jälle tõstetakse klassist välja, uuritakse kaamerate ees, et kas mul on eesti koolis raske õppida. Mina ei saanud aru, miks see raske peaks olema. Mind taheti kogu aeg kuhugi kasti tõsta, kus ma oleksin see hea võõras, kes räägib nii ilusasti eesti keelt, kes on see lojaalne venelane. Seda võidi küll mõelda komplimendina, aga minu jaoks on see kaasas käinud nagu mingi puue või stigma.

Maikola: Mind identifitseerib pigem amet või ala. Olen väikesest peale tahtnud kunstiga tegeleda ja võiks öelda, et see on minu esmane rahvus. Kunsti ja oma ameti tõttu olen ma ka Eestisse tulnud. Tahtsin rahvusvaheliselt teatriga tegeleda ja Eesti oli selleks suurepärane koht. Võib öelda, et minu teine maa, kus mul on normaalne olla, on Tallinki laev. See on see koht, kus sa saad mõelda, kes sa oled ja kus sa oled.

Eestis küsitakse tihti, et mis need soomlased siis mõtlevad eestlastest, aga mul pole õrna aimugi, mul ei ole vastuseid. Mõned minu eesti-vene tuttavad on kurtnud, et Eestis ei võta neid omaks eestlased ja Venemaal venelased, ja nii on nad alati võõrad. Kuidas teile tundub, kas need eri kultuurid on olnud takistuseks või pigem rikastanud?

Hudilainen: See on eneseteostuse küsimus. Mul võiks kolm jalga olla ja ma võiksin ka selle muuta nii miinuseks kui ka plussiks. Mulle ei ole juured kuigi olulised. Kolm aastat kirjutasin raamatut. Kirjastaja ütles esimese hooga, et tead, mina ikka tahaks teada saada, mis rahvusest sa lõpuks oled. Ma arvan, et meie lugeja tahaks teada, et sa ei ole päris eestlane. Ma mõtlesin, et ma ju kirjutan linnast, mitte endast! Kuuluvustunde puhul on kaks osapoolt: need, kes ütlevad mulle midagi, ja see, mida ma ise tunnen. Ma suudan ju alati leida inimestega ühise keele sõltumata sellest ühest, rahvuse sildist. Ma saan olla Venemaal venelane, kuigi see on keeruline, sest ma ei tunne seda riiki nii hästi. Ma saan olla Eestis eestlane ja vajaduse korral võtta välja ka ingerisoome kaardi.

Mirkka, palju sul selliseid kodulooma-momente on ette tulnud, kus öeldakse, et issand kui nunnu soomlane, räägib eesti keelt ja puha?

Maikola: Kogu aeg. Kui ma Eestisse kolisin, tundsin siin kolme inimest. Üks neist on venekeelne, ta on õppinud sama ametit, mis mina, meil on päris sarnane taust. Ta puutub pidevalt kokku sellega, et talle öeldakse: „Sa ei oska täiuslikult eesti keelt, sa ei saa seda-seda-ja-seda asja teha.” Teda ärritab see, sest ta on omal alal väga professionaalne, aga tema ees pannakse kogu aeg uks kinni. Minule aga öeldakse, et see on nii nunnu, see on nii tore, kuidas sa räägid seda eesti keelt! Ehk siis see on nunnu, et mina olen soomlane, kes on valinud siia tulemise ja selle keele õppimise, aga tema on venekeelne. See on ebaõiglane.

Saar: Me elame praegu ikka veel rahvusriigi dimensioonis. Püüame ära määratleda, kes on eestlane ja kellega mängida võib. Mida ma aga majandusinimesena vaatan, on see, et soomlased mõtlevad hästi majanduslikult. Miks nad on palju tolerantsemad lippude ja selliste sümbolite suhtes, aga kaitsevad väga oma majandust, on see, et nad muutuvad üha pragmaatilisemaks. Kui kõik need rahvuse ja identiteediküsimused on psühholoogiliselt vähemalt mingil määral lahendatud, siis hakkavad inimesed üha majanduslikumalt mõtlema, hakkavad siseturu kaitsmise peale mõtlema. Näen, et ka meil on üha rohkem sellist liikumist, kus inimesed suunavad rohkem energiat sellesse, et vaadata, kui palju sa panustad sellesse ühiskonda. Kas sa lood midagi selle ühiskonna jaoks, kas sa tekitad mingit lisaväärtust. On see siis loomemajandus, mingi kaubamärgi asutamine, näiteks mahetoidupoe avamine. Selles mõttes oled sa sellesse majandussüsteemi panustanud ja seega eestlane. Pigem ütleksin isegi: eestimaalane. Ma arvan, et igaüks peab ise otsustama, kas ta tantsib kaerajaani ja laulab „Saaremaa valssi” või ta eelistab balletti, aga samal ajal panustab väga palju selle ühiskonna heaolusse ja majandusse ning ta seisab selle ühiskonna eest.

Maikola: Mulle tundub ka mingis mõttes, et ma esindan Eestit, sest ma teen tööd Eestis ja ma tahan ehitada seda süsteemi, mis Eestis hetkel on ja viia seda kuhugi.

Hudilainen: Ma küll ei panusta viimasel ajal, ärge palun heitke seda mulle ette, aga ma tahaksin ka sellega nõustuda, et välismaal ei tulegi sellist küsimust ette. Nii inglise kui ka vene keeles küsitakse pigem vormis, kust sa oled, mitte kes sa oled. Sa vastad, et ma olen Eestist, mitte et ma olen eestlane. Automaatselt pannakse sind maaga kokku, mitte ei hakata keeleoskuses ja veres sorkima.

Saar: Ehk siis kui vastata nüüd küsimusele, et kas ma pean eeliseks kogu seda elupagasit, mis mul on, või miinuseks, siis vastus on, et ma pean seda eeliseks.

Y-generatsiooni mõiste on paras hämarala. Sellesse generatsiooni kuuluvaid inimesi defineeritakse sageli sünniaastate järgi, mis võiksid siis olla 1980–2000. On see õige või vale, ei tea, aga üks asi, mis näib selle generatsiooniga kaasnevat, on radikaalne piiride muutumine. Piirid on avanenud igas mõttes.

Hudilainen: Esimene piiritlemine toimub ikkagi peas ja kõige esmalt tuleb just enda sees need piirid ära kaotada. Oma enesemääratluse võtad sa ju kaasa.

Saar: Kui sa vaatad nüüd Eesti start-up-maffiat, siis enamik elab Silicon Valleys ja samal ajal on nad eestlased, sest nad ajavad Eesti asja.

Hudilainen: Minu näited, kuidas mind putukana uuriti, on ju tegelikult vanad. Need olid üheksakümnendad ja tegelikult on see rahvuspõhisus vähenenud. Lihtsalt mõistusel võtab rohkem aega, et aru saada, et sind enam ei torgita. Võib-olla tulebki ise kiiremini oma invaliiditundest üle saada.

Te ütlete, et konkreetne rahvus ei ole nii oluline, samal ajal te ju ikkagi tutvustate Eestit.

Maikola: Ma ei tutvusta mitte niivõrd Eestit, kui pigem kunsti, mida siin tehakse. Kevadel tuli meil teatris välja lavastus „Life is Very Hard” ja meil käis seda vaatamas paar välismaa festivalikuraatorit, kes ütlesid väga pettunult, et see lavastus on liiga rahvusvaheline, et siin ei ole piisavalt lokaalseid asju. Aga mis see lokaalne asi on, mida neil tarvis on? Me oleme paratamatult suurema kultuuri sees ja ka siin on inimestel oma arvamus näiteks Miley Cyrusest.

Hudilainen: Mina kindlasti teen luulude hajutustööd, mul on õpetaja ja ajaloolasena professionaalne kretinism. Kui Venemaal tuleb tavaline inimene ja küsib, mis neil seal viga on, miks mind seal vihatakse, ei saa ma ju vaikida. Olen rääkinud paljude inimestega, ka vanematega, kes näiteks ei kasuta internetti ja saavad suure osa oma infost meediast, kus propagandamasin töötab üsna hästi. Nad küll saavad aru, et neil pestakse aju, aga kui nad ei oska kasutada alternatiivseid infoallikaid, siis nad ei oska end sellest ka distantseerida.

Hääl publikust: Mida tähendab rahvus Y-generatsioonile? Ma olen veetnud pool elu Inglismaal ja pool elu Eestis ja kui minu käest küsitakse, kas ma olen eestlane või inglane, olen hämmingus. Kui küsitakse tööalaselt, siis olen ma pigem inglane. Perealaselt? Pigem eestlane. Kultuuriliselt? See on nagu mosaiik. Ma olen pigem eurooplane, eriti kui lähen kuhugi kaugemale, kust vaadates need erinevused Eesti ja Inglismaa vahel ei olegi nii suured. Geograafilise piiriga riikide eristamine on minu jaoks kokku kukkunud. Võib-olla see on Y-generatsioonile midagi iseloomulikku.

Saar: Y-generatsiooni esindajad saavad üksteisest aru. Võib-olla sellega ongi nii, et X- või mis iganes vanem generatsioon, neile ongi rahvuse määratlus väga oluline, aga meile enam nii väga ei ole. Oluline on pigem see, mida sa teed.

Maikola: Ma olen sündinud aastal 1979 ja jään napilt Y-generatsioonist välja. Mingid asjad on mulle väga tuttavad ja mingid võõrad. Aga kindlasti tunnen, et on mingi generatsioon, mis ei ole pidanud võitlema selle eest, et oleks vabadus. Võib-olla uus põlvkond vabaneb sellest hirmust, sest nad ei ole raskuste kaudu asju teinud. Et ei ole vajadust kogu aeg midagi kaitsta. Mina olen veel sellest põlvkonnast, kes kaitseb seda, et peab tööd olema, muidu läheb halvasti, keegi võtab muidu mu töö ära, ma pean kogu aeg rasket tööd tegema. Mul on tunne, et Y-generatsioon teeb asju, mida tahab teha, ja inimestega, kellega tahab teha.

Saar: Ma käin suviti sugulaste juures Tatarstanis ja esimese asjana paneme sinimustvalge lipu üles. Mulle tundub, et Y-generatsioon on suunatud loovusele, sellistele tegevustele, mis muudavad maailma paremaks kohaks, ja see vana dimensioon, mis peale surub, on see, et sa pead olema poliitkorrektne ja sa ei tohi kutsuda siia esinema inimesi, kes näiteks on kahtlasest riigist. Tunnen pisut survet meedia poolt. Mäletan, kui kolmandas klassis pidin pähe õppima salmikesi Lenini elust ja ka praegu tajun sellesarnaseid ohumärke, et on mingid kohustuslikud asjad, mida sa pead tegema, et olla poliitkorrektne ja õige inimene.

Hääl publikust: Nõus, et Eestis ja idas on meie põlvkonnal kergem kui meie vanematel. Aga kas või kuidas erineb X-põlvkond Y-st läänes? Kas seal on seda vahet tunda? Kuigi tegemist oli liberaalse ühiskonnaga, oli toona maailm väga mitmes leeris. Oli kapitalistlik blokk, kommunistlik blokk ja kolmas maailm ja nüüd on neoliberalism justkui kõike võitnud ja see ongi see ainus mõeldav paradigma, mis on main­stream-uudistekandjates mõeldav. Ühelt poolt on hea, et elame ühes suures maailmas kõik koos nagu üks suur pere, aga teiselt poolt on see kurb asi, et neoliberalismiga kaasnevad muud usud ja väärtused on muutunud nii tugevaks, et igasugused alternatiivsed mõtted on vahepeal muutunud kuidagi nii valeks või … Y-generatsioon on vabalt mõtlev, aga seal on omad uued ohud ja probleemid. Me paneme näiteks silma kinni selles osas, kuidas vara jaotub riigisiseselt ja riikidevaheliselt. See ebavõrdsus on minu meelest väga tähtis teema. Need ebavõrdsuse ideed ei ole vist veel eesti kultuuris väga kohta leidnud. Pigem vist niipidi, et kui rääkida ebavõrdsusest, siis see on midagi, mis eestlaste silmis viib kaugemale nõukogudeaegsest süsteemist ja on seega justkui hea. Tarvis oleks leida ikkagi mingi kuldne kesktee.

Üks teine hääl publikust: Generatsioon tähendab ikkagi põlvkonda mingil teatud ajal sündinud inimesi, aga mul on tunne, et me räägime siin siiski jõukama elanikkonna enesedefinitsioonist ja minu arvates on see generatsiooni termin selles mõttes väga ohtlik, et ta tegelikult varjab ühiskonna kasvavat ebavõrdsust. Siinkohal ma arvan, et äkki meie vanemate põlvkonnal on üks asi väga hästi: nende elu on kogu aeg paremaks läinud. Aga mind huvitab, kuidas see noor generatsioon vananeb. Kas on üldse varianti, et kogu aeg läheb paremaks?

Maikola: Minu meeles väljendub Y-generatsiooni mõnus-olemine kohati selles, et sa oled Facebookis, kirjutad midagi ja mingi inimene kommenteerib ja ütleb sulle midagi vastupidist ja sa saad lihtsalt klikkida „ignore”. Kui näen arvamusi, mis mulle ei meeldi, siis saan klikkida lihtsalt nii, et ma ei näe enam selle või teise tüübi arvamusi ja siis mul on hästi hea olla seal oma keskkonnas. Et ma siin nüüd toetan geide abiellumist ja natuke toetan seda ja teist ja … Aga kuidas ma siis tegelikult neid asju toetan? Et klikin kuhugi ja siis olen seal mõnusalt oma seltskonnas? See ei ehita ju tegelikult mitte midagi.

Hudilainen: Kõik see, millest te räägite lääne puhul, satub ida poolt vaadates kohe küsimärgi alla. Sealne Y-generatsioon üritab end väljendada, aga paljud vahendid, mis annavad väljundi demokraatlikus riigis, ei ole neile kättesaadavad. Y-generatsioonil tuleb võidelda instrumentide eest, mis annavad neile kontakti reaalsusega, et mitte ainult virtuaalmaailma jääda.

Saar: Eestis on Y-generatsioonil end väga lihtne teostada, kui me vaatame, kui vana on meie peaminister ja kui lihtne on liikuda ülespoole ja olla arvamusliider vanusest sõltumata. Kui me arvutame, millal Venemaal või läänes jõuab Y-generatsioon juhtivatele positsioonidele, siis läheb ikka veel aega. See, et minu jaoks on miski õige, ei tähenda, et kuskil Kohtla-Järvel oleks minuvanustele inimestele täpselt seesama asi õige. Võib-olla on nemad ikka veel X-generatsiooni mõju all.

Maikola: Soome näitel on neid asju ikkagi üsna lihtne muuta. Kui ma kolisin Helsingisse aastal 2000, oli vähe rattateid. Inimesed hakkasid rääkima, et meil on vaja ratastega sõita linnas, meil on vaja paremat ühistransporti. Inimesed läksid linnavalitsusse, näitasid uuringuid, näitasid ise initsiatiivi. Siin Eestis ma muretsen sellepärast, et tahe on, aga initsiatiiv jääb kuidagi soiku. Inimesed korra proovivad ja siis löövad käega, et siin nagunii midagi ei muutu.

Hudilainen: Kui vaadata, kuidas Venemaal Y-generatsioon end teostab, võib öelda, inimesed teevad kihvte asju hoolimata ülevalt poolt tulevast survest jääda kindlasse raamistikku. Inimene oskab end sellistes tingimustes kohati vist teostada palju paremini kui siis, kui talle on kõik tingimused loodud. Seda koostegemist ehk ei teki nii palju, sest noored tegutsevad individuaalsemalt, aga Y-l on võimalus tegeleda apoliitilise asjaga, neil on hea öelda, et poliitika ei ole minu maa, seal võib haiget saada, ma lähen tegelen millegi muuga.

Y-generatsiooniga näib seostuvat nii palju vastuolulisi definitsioone. Ühest küljest on tegemist Facebookis istuvate laiskade inimestega, kes kodust maailma parandavad, teisalt on aktiivsed inimesed, kes muudkui start-up’e alustavad. Ühtpidi oleme eurooplased, samal ajal ikkagi oma kodukoha eest väljas.

Hudilainen: See äkki ongi meie aja rikkus, et me võime endale palju silte külge kleepida ja ükski pole vale?