Suured protsessid liiguvad aeglaselt – imikute vaktsineerituse globaalselt kõrge tase või elurikkuse hävimine maailmas ei ole kohale jõudnud üleöö. Samamoodi võiks öelda, et üleöö, st aastal 2018 ei juhtunud midagi eriliselt raputavat ka arengukoostöö vallas. Näeme siin ja seal väikeseid muutusi ja varasemate poliitikate tagajärgi, mis alles nüüd mõjuma hakkavad.

Sigrid Solnik

Kui 2018. aasta kuulutati Euroopa Liidu arengukoostöös soolise võrdõiguslikkuse ja tüdrukute aastaks, siis tegelikkuses hakkas vilju kandma Donald Trumpi 2017. aasta alguses vastu võetud global gag rule, mis ei luba USA arengurahastust saavatel terviseorganisatsioonidel käsitleda abordi temaatikat – ei või abordi tegemise võimalust pakkuda, naisi abordikliinikutesse suunata, ega teha sel teemal teavitus- või huvikaitsetööd. Uuringud muidugi näitavad, et global gag rule ei vähenda üldiste abortide arvu, vaid lihtsalt tõstab naistele ohtlike abortide hulka. Pereplaneerimisega tegelevad kliinikud on olnud valiku ees, kas nõustuda USA kui rahastaja abordivastaste tingimustega (ja vaadata, kuidas naised lähevad abordi tegemiseks heegelnõelaga varustatud nurga-arstide juurde) või mitte nõustuda, kaotada rahastus ja panna uksed kinni ning sellest tulenevalt jätta paljud väga haavatavad piirkonnad arenguriikides ilma olulistest terviseteenustest. Vahet pole, kumma valid, kaotad niikuinii.

Tänavu saime teada, et kuigi Euroopa Liit on maailma suurim doonor, siis aastal 2017 vähenes arengurahastus esimest korda alates 2012. aastast, kokku 4% võrra. Kusjuures, 19% Euroopa rahavoogudest kuulub kategooriasse „näiline abi” ehk inflated aid, mis tähendab, et see summa ei jõua mitte kunagi nendeni, kellele arenguabi on tegelikult mõeldud. Näiteks võib tuua Saksamaa, kus arengukoostööks minev raha moodustab 0,66% SKTst, ent 25% sellest jääb tegelikult riiki ja suunatakse pagulaste vastuvõtukuludeks. Tuleb välja, et Saksamaa abirahastuse suurim sihtriik on Saksamaa ise. Sellega ma ei taha öelda, et põgenikega või migratsiooniga ei tuleks tegeleda, küsimus on pigem selles, kelle ja mille arvelt need summad tulevad? „Kelle arvelt raha tuleb?” on ka hea küsimus, mida tõstatada 2018. aastal aina süvenevate fataalsete tagajärgedega Jeemeni konflikti kommenteerides. Kui Euroopa riigid müüvad Saudi-Araabiale relvi ja Jeemenis kannatavad kõige nõrgemad, siis kelle arvelt see raha Euroopasse voolab?

Eesti arengukoostöö tähistas 2018. aastal 20. juubelit. Kui kunagi sai avaliku arusaama arengukoostööst ja sellega seonduvast kokku võtta mõttesse „vaeste riikide aitamisüritus”, siis tänaseks on mõtteviisid ja arusaamad muutunud. Ja see on tore! Mis aga Eestis kõige enam raputas, ei olegi otseselt seotud arengukoostöö tehniliste külgedega, vaid just avaliku arvamusega. Sel sügisel ilmunud Eurobaromeetri uuringute järgi on eestlased toetuses arengukoostööle EL-i viimased – 68% meist arvab, et arenguriikides elavaid inimesi on vaja toetada. Meie toetus on madalam kui bulgaarlastel või lätlastel, kusjuures, veel eelmisel aastal oli toetajate määr 78% juures.

Sigrid Solnik on Arengukoostöö Ümarlaua juhataja.

Esilehel protest Donald Trumpi global gag rule’i vastu. Foto: Flickri kasutaja Charles Edward Miller (CC BY-SA 2.0)