Alonette’i näol on ka Eestis Jessica Prati, Weyes Bloodi ja Aldous Hardingu masti tegelane.

★★★★☆

Kui miski on kevadiselt pulbitsev, vulisev, päikesesoe, mõnevõrra tuuline ja majesteetlikult külluslik (kuid mitte üleliia toretsev), siis see on Alonette’i debüütalbum „Compass”. Kui on tarvis midagi tarka, kuid helgelt kompromissitut, võta abiks „Compass”!

Alonette’ina esitleb end Anett Tamm. Tegemist on Noore Jazzitalendi auhinna pälvinuga (2022) ning mitme kõrva pealepanemist väärt koosseisu (Alfa Collective, Anemoon, TamTam, huvitavaid projekte jätkub veel…) võtmeliikmega. Nõnda tundub selge- ja heledahäälne laulja-laululooja Anett üleloomulike jõu ja loovuse varudega – otse lättest! 

Alonette’i vulisev allikas voolab kindlalt oma sängis, aga pole suletud süsteem. Seda näitab see, kui loomulikult on plaadile saanud mõjutused 60- ja 70ndate popmusast ning teatav indie-hõng. Akustiline kitarr, keelpillid ja pehmekäpalised elektroonilised saundid embavad üksteist empaatiliselt. Meil on oma Jessica Prati, Weyes Bloodi, Aldous Hardingu masti tegelane…

Kuigi „Compass” on väga tekstikeskne, läheb kogu mahv esmasel kuulamisel ikkagi huvitavaid pöördeid võtvale meloodiale, harmooniale, proffidele arranžeeringutele, autoriks loomulikult küünlavalgel sekretärlaua taga sepitsev Alonette ise. Laulusõnade kohta võib öelda, et need on kunst omaette. Ja kuigi kõik tundub Alonette’i puhul viimase peal, siis näiteks loo „Costume” lüürikast kumab inimlikku pingestatust (kuid ka eneseteadlikku paratamatust) iseolemise ja näida püüdmise vahel. Kuulsusenarri kostüüm pitsitab. Igatahes. Meisterlikud mõttekäigud ja sõnaseadmised käsikäes tõtlike viisistamistega – see nõuab kuulajalt kõrgendatud tähelepanu. Album avab end nagu iidsed tarkused, vastavalt vastuvõtja võimekusele.