Milkgirl373 avab armastuse kabineti toimikud, võtab ette oma eksid, crush’id ja peas loodud armastuslood ning otsib teed nüüdisaegse kohtingukultuuri labürindis. Ikka selleks, et teha ruumi uutele ning pakkuda ka teile võimalust olla vähem „XD” ja rohkem „🩷”.

(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)

1 härra küsis mu käest pärast seksikat seksi, kas ma olen nümfomaan. mõtlesin, et see on solvav – nagu mul oleks midagi viga, et tahtsin temaga koos olla. me ju veetsime selle öö koos. sa olid siin vabatahtlikult. liigutasid oma puusi vabatahtlikult. samas, jah, ma vajasin seda vist rohkem kui sina. olin into it rohkem kui sina.

PS! tänapäeval me tglt ei kasuta sõna „nümfomaan”. see on cancelled. sa oled cancelled.

(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)(◕‿◕)

viimaste aastate uuringud näitavad, et minu generatsioon – gen z – seksib tunduvalt vähem kui eelnevad põlvkonnad. see on paradoksaalne, sest digiajastu ja vaba suhtumine seksuaalsusesse (blablabla) võiksid ju viia hoopis rohkemate intiimsuheteni. kuid tegelikkus on teine. samas on gen z oma seksuaalsusega avatum kui ükski varasem põlvkond. eri uuringutele toetudes on gen z kõige eksperimenteerivam, kink-friendly’m ja sooliselt voolavam generatsioon ehk nad ei ole lihtsalt vähem seksuaalselt aktiivsed – nad on teistmoodi seksuaalsed.

see teadmine rahustab mind. olen alati tundnud end oma sõprade seas outsider’ina – kui statistika ütleb, et gen z seksib vähem, siis mina olen tundnud enda puhul alati vastupidist. mulle meeldib deitida, fantaseerida, veidi inimesi üle seksualiseerida ja üle armuda. nüüd on ka leitud numbrid, mis minu ☆eripära☆ kinnitavad, ja see rahustab mind. mulle meeldib seks ja ma harrastan seda (teile saladuseks jäävas koguses). mulle meeldib uurida, avastada, katsetada. kink pole minu jaoks isegi teema, nagu see pole teema arvatavasti kogu mu generatsiooni jaoks. teemaks on: mis vibe sul täna on? pick your soldier! 

gen z on oma seksuaalsusega avatum kui ükski varasem põlvkond.

reaalsuses on igasugune seksuaalne tegevus üliinimlik, loomulik, looduslik, aga alati intrigeeriv ja uusi küsimusi püstitav. arvatavasti seepärast, et me kõik oleme erinevad erilised haldjad 🩷. „paaritumine” kui teaduslik ja psühholoogiline nähtus käsitleb käitumisspektrit, mis viib inimesi kokku – flirtimisest üheöösuhete ja abieluni. see on justkui eksperiment, mille eesmärk on leida partner, kellega tekiks klapp, olgu see siis lühikeseks ajaks või terveks eluks. suhted ja abielu on aga struktureeritud – selle sees eksisteerivad kindlad reeglid ja ootused, mida oleme aegade algusest õppinud. 

samas, nii nagu ma ei tea, kuidas läheneda biseksuaalina tüdrukutele, kes mulle meeldivad, sest meid on õpetatud ainult meestega flirtima, ei ole mulle õpetatud ka vallaline olemist. siin pole sissetöötatud rituaale, ei ole kindlaid etappe, mis tuleb läbi käia, et jõuda teatava tulemuseni. vallaline olemine on wild west, kus igaüks seisab iseenda eest. 

ma kasvasin üles, vaadates „Skinsi”, „Spring Breakersit” ja „Seksi ja linna”, ning minu seksuaalkasvatus ja praegune avatus on 100% mõjutatud nendest filmidest ja sarjadest, kus kõike toimus palju ja avatult. ma ei suutnud oodata ära aega, millal saaksin olla täiesti trashed ja teha hommikul kell 9 walk of shame’i. Tanel Padariga mullivannis olla. asi polnud isegi selle tegemises, vaid esteetikas. võib-olla ma hakkasingi poistega magama, et kontsakingades kell 9 hommikul Baltas trammi oodata ja olla veidi rohkem „Seksi ja linna” Samantha moodi. iu, take me to NYC, ASAP!

kasvasin üles, vaadates „Skinsi”, „Spring Breakersit” ja „Seksi ja linna”, ning minu seksuaalkasvatus ja praegune avatus on 100% mõjutatud nendest filmidest ja sarjadest.

ühel hetkel jõudsin kohta, kus kellegagi deidile minnes võisin viieka vahele panna, et olin oma kaaslase kõikide houmidega kas Tinderis match’inud, deidil käinud, kuskil äftekal suudelnud või maganud. ma ei kavatse võtta selle eest otseselt vastutust – vastutust lohakas olemise eest –, kuna siin riigis on täpselt 15 normaalset inimest (kes kõik teavad üksteist). point being: hookup culture ei ole jätkusuutlik, kuna inimesed saavad siin riigis lihtsalt väga kiiresti otsa.

asi, mille eest ma olen nõus vastutuse võtma, on minu veider seksuaalse energia sõltuvus. ma olen üliseksuaalne, ülestimuleeritud, ülemõtleja, ülivõimekas erotomaan üüü. mulle meeldib sebida, mulle meeldib fantaseerida, mulle meeldib rääkida seksist. ma ei ole romantik, vähemalt mitte viimasel ajal. selliseid „nümfomaani”-vestlusi oli mul kunagi rohkem. nüüd leian ennast aina rohkem koos inimestega, kes tahavad seda sama palju kui mina. räägivad sellest sama palju kui mina. proovivad ületada piire. otsivad uusi piire. see on koht, mis eksisteerib ainult ihas – seal pole midagi muud. ei vastutust, ei sügavamat kontakti, ainult hetkeline impulss.

see kõik oli mingi piirini vabastav, aga viimasel ajal olen tundnud ennast üksildasena. lõpuks me ei vaata enam üksteisele otsa, oleme oma peas kinni, oma soovide ja vajadustega. laeme akusid üksteise kehade kaudu, aga need tühjenevad sama kiiresti. see ei ole armastus, see pole isegi illusioon armastusest – see on midagi muud.

nii see muster kordub. paar kuud tagasi sain aru, et olen väga teadlikult valinud enda ümber inimesi, kes on veidi ebastabiilsed, üleseksuaalsed. siis proovisin valida inimesi, kes on rohkem oma tunnetega sina peal ja valmis armastama, kuid see loob täiesti teise kaose, kus ma kardan olla. kui tekib võimalus, et inimene on minust päriselt huvitatud ning soovib koos midagi luua, siis hakkan kartma, et olen eelmiste kogemuste pärast tema jaoks liiga lappes. katkised inimesed ei pane mind end katkisena tundma. olen kohas, kus ma ei oska olla inimestega, kes mind armastavad, ega nendega, kes seda ei tee.

Kirke Hordo võtab sooritusärevuseta ette kõik, mis pähe tuleb.