Alternatiivses räpiskeenes tegutsev margiiela andis märtsis välja oma debüütalbumi „ilus päev surra”, mis koondab endas kaheksat isiklikku pala, mille keskseteks teemadeks on vaimne tervis ja eksistentsiaalsed hirmud. margiiela räägib, kuidas on see album aidanud neile hirmudele otsa vaadata.

Su album „ilus päev surra” on saanud kriitikutelt päris palju kiita. Peamisena on aga jäänud kõlama, et see plaat on olnud sulle endale oluliseks viisiks, kuidas oma vaimse tervisega tegeleda, kuid edastada ka sõnumit, et samade teemadega rinda pistvad inimesed tajuksid, et nad pole üksi. Oled sa saanud ka kuulajatelt sellist tagasidet, mis näitab, et selle sõnumi saatmine on õnnestunud?

Alati on tore kuulda, kui keegi ütleb „kõva lugu”, aga selle albumiga olen saanud tagasisidet, mis ka päriselt midagi tähendab. Sain just ühe pikema sõnumi, mida lugedes hakkasin ise nutma. Ma tunnen järsku haigelt suurt vastutust. Kui keegi ütleb, et see album päästis ta elu, siis kuidas ma saan üldse oma „tavalise” muusika tegemise juurde tagasi minna? Ma ei tea veel täpselt, kuidas selliste sõnumitega toime tulla. Ma olen lihtsalt tavaline poiss.

Kuidas on see album aidanud sul endal neid teemasid lahti mõtestada? Kas sulle tundub, et surmast ja vaimse tervise kriisidest on ühiskonnas endiselt raske rääkida?

Endal vähemalt on lihtsam rääkida. Vist. Nüüd on mu mõtted kõigile kuuldavad ja nähtavad. Samas mind ikka häirib, kui keegi päriselt minu käest midagi küsima hakkab. Ma panin need mõtted muusikasse palju paremini kirja kui see, mida ma tavalises vestluses oskaksin vastata. Mulle tundub, et nüüd, kui album on väljas, olen hakanud vaikselt neid mõtteid uuesti kuskile matma.

Su lugudest ja intervjuudest on jäänud mulje, et stuudio on sinu safe space. Milline on sinu tavaline päev stuudios? Kas teed muusikat igapäevaselt?

Eks see hoogudega tule, vahepeal teen mitu kuud järjest iga päev muusikat, vahel ei tule 1-2 kuud üldse midagi. Kui ma üksi stuudiosse lähen, siis on alati work mode ja proovin mitu sellist demo teha, mis võivad kunagi päriselt ka välja tulla. Kui sõpradega koos olen, siis on leebem. Kuulame uut muusikat, mis vahepeal välja on tulnud, ja teeme suvalisi demosid. Aga isegi siis, kui ma stuudios uut muusikat ei tee, õpin ikka igapäevaselt midagi muusika ja muusikute kohta, kuulan enda demosid ja planeerin järgmisi samme.

Kui tihti sa enda loomingus erinevaid karaktereid kehastad?

Paar erinevat karakterit on ikka, oleneb, mis tujus ma salvestan. Baby Masa on üks. Need on sellised ülbemad laulud, kus mõni kuulaja võib-olla tunneb, et ma peaks oma sõnade eest vabandama. Baby Masa ei vabanda.

„ilus päev surra” on võrreldes su varasema loominguga sinu sisemise maailma lahkamine, samal ajal kui su varasemas loomingus on olnud omajagu ka fleximis-räppi, kuigi melanhoolne alatoon kõlab sealtki läbi. On sul juba siht selge, mis suuna, stiili ja teemadega sa muusikas edasi tahad minna?

Kuskile raamidesse ma ennast panna ei taha. Tahan iga albumiga midagi erinevat teha. Kõik asjad, mis mu elus toimuvad ja asjad, mis mulle meeldivad, satuvad mingi hetk ka lauludesse. Ma arvan, et kui sa paned endale ise piirid ette, on sul inimesena raske kasvada, sest sa jääd seda karakterit igavesti mängima, isegi kui oled ammu sellest edasi liikunud. Ma loodan, et mu muusika kasvab koos minuga.

Mis sulle peale muusika veel inspiratsiooni pakub?

Ma armastan head disaini. Arhitektuur, mööbel, riided, autod, kellad. See võib olla kasvõi pastakas või vana välgumihkel. Kindlasti inspireerivad filmid ja sarjad ka. Kunst ja mood. Ja inimesed mu ümber. Ma olen väga uudishimulik ning mulle meeldib õppida ja avastada uusi asju. Ma kõnnin kesklinnas iga kord ringi, nagu oleksin turist kuskil teises riigis. Kindlasti unustasin paljud asjad. Mind vist inspireerib everything.