Vene ja Valgevene kodanike hääleõiguse äravõtmisega seati kahtluse alla Eesti ühiskonnas paarkümmend aastat toimunud protsessid. Nüüd peame integratsiooni ümber mõtestama, sest usaldamatuse ja hirmu taustal vanaviisi jätkata ei saa.

Riigikogus aplodeeritakse pigem harva. Viimati plaksutasid rahvasaadikud iseendale, kui nad olid kiitnud heaks põhiseaduse muudatuse, mis kaotab kohaliku volikogu valimistel kolmandate riikide kodanike hääleõiguse (NSV Liidu dokumentidesse kirjutati sellistel puhkudel „seisvad ovatsioonid”). Tõsi, saadikud ei juubeldanud seepärast, et Eestis alaliselt elavad ameeriklased või ukrainlased enam hääletada ei saa – sihtmärgiks olid Vene ja Valgevene kodanikest Eesti elanikud ning lisaks neile määratlemata kodakondsusega inimesed (nn halli passi omanikud saavad oktoobris hääletada viimast korda). 

Sellest aplausist klippi vaadanud venekeelsed inimesed ei saanud aru, mille üle rõõmu tuntakse. Protsessi saatnud meediakampaania keskendus peamiselt „julgeolekuriskide” maandamisele. Kas selles debatis oli kuulda ka vastuargumente? Oli küll ja mitte üksnes venekeelsete poliitikute suust. Plaani kriitikute leerist leiame vabariigi presidendi, kapo endise peadirektori ja põhiseaduse autoreid. Ometi ei võetud neid kuulda ja „ärategemise” rõõm varjutas võimaliku pahupoole. Mis mõju on sellel hääletusel Eesti tulevikule ja kas meie julgeolek on tõesti selle tulemusel paremini kindlustatud? 

Monumentaalne konflikt

Suurem osa Eesti venekeelsetest avastas ennast Eestist 1980. aastate lõpus. Just avastas, sest varem ei pööratud oma asukohale niivõrd suurt tähelepanu. Eesti keelt oskasid vähesed, mõned lävisid eestlastega hästi ehk igapäevaselt, kuid sügavamat mõistmist seoses kultuuri, selle maa ajaloo ja eksistentsiaalsete hirmudega polnud paljudel tekkinud. Ei olnud toona, ei ole ka nüüd. 

NSVLi kokkuvarisemine ja Eesti taasiseseisvumine panid senised arusaamad maailmast kõvasti proovile ning paljudel läks aega, enne kui uue eluga kohaneti. 1990. aastate algul kehtestatud keele- ja kodakondsuspoliitika oli ehk mõne jaoks raske, kuid pani paika mängureeglid. Mittekodanike arv kahanes iga aastaga. 01.01.2025 seisuga on neid 57 070. Sotsiaalne katastroof hoiti ära, kuigi mitmed olulised haridust, meediat ja kultuuri puudutavad otsused lükati edasi.

Eesti riik ei istunud käed rüpes. Kõigis neis (ja paljudes teistes) valdkondades on seatud eesmärke, koostatud arengudokumente, mõõdetud tulemusi ja eraldatud raha eri tegevusteks. Tagantjärele paistavad mõned tegevused isegi pehmetena, näiteks mõjub uskumatuna pronkssõduriga seonduv: monument paigaldati ümber Kaitseväe kalmistule (mitte seda ei viidud muuseumi), peaminister asetas selle jalamile lilled ning need, kes soovivad, saavad jätkuvalt selle juures käia. Tõsi, viimastel aastatel ehk ilma senise nõukogudeaegse sümboolikata. 

Isegi kui poole perekonnast moodustavad mitteusklikud ja ammu Eesti kodakondsuse saanud, kostab üle Lasnamäe ja Kohtla-Järve köökide pahameel: miks? Mida nad meilt õieti tahavad?

Vaevalt paljud venekeelsed pidevalt monumentidega seonduvale mõtlesid. Sissetulekud kasvasid tohutul kiirusel ning arutelud käisid pigem selle üle, mis autot liisida, kuidas kodus remonti teha ja kas minna puhkusele Türki või Egiptusesse. Eestlased jäid jätkuvalt keskmiselt jõukamaks, kuid kõigi Eesti elanike toimetulekunäitajad paranesid 2010. aastate lõpuks märgatavalt. Keegi seda otseselt ei sõnastanud, aga ilmselt loodeti kollektiivselt, et heaolu kasv lahendab ka muid probleeme ja toimub omapärane Wandel durch Handel[1]. 

Kas kohalik venelane peaks olema Eestile tänulik? Siin on siiski vastuolu, mida ükski sotsioloogiline uuring ei suuda täpselt fikseerida, kuid mis on laialt levinud: saime hakkama mitte tänu Eestile, vaid selle kiuste! Miks? Sest meie käest nõutakse pidevalt midagi: kord peame kodanikuks saama, siis ei tohi oma telekanaleid vaadata, peame koolis eesti keeles õppima jne. Nüüd siis lisandub sellesse loetellu hääleõiguse ja kirikuga seonduv. Isegi kui poole perekonnast moodustavad mitteusklikud ja ammu Eesti kodakondsuse saanud, kostab üle Lasnamäe ja Kohtla-Järve köökide pahameel: miks? Mida nad meilt õieti tahavad?

Vanemate suhtumine kandub edasi lastele. Eesti vastu ei tunta huvi, keelt ei osata või osatakse halvasti. Kuidas on võimalik 12 aastat koolis käia ja õppida eesti keelt 5–7 tundi nädalas, kuid ikkagi B2-taseme eksamil põruda? Pooled ei saa hakkama.[2] Osaliselt annavad sellesse panuse koolid ise ja kohalikud omavalitsused, kes uskusid aastaid letargiliselt, et jutud koolihariduse eestikeelseks muutmisest ei saa teoks. Kahtlustan, et nõrga tulemuse põhjuseks ei ole ainult õpetajate suutmatus õpetada ja õpilaste ääretult nõrk akadeemiline võimekus, vaid sellega demonstreeritakse suhtumist. Paljude laste vanemad on saanud elus hakkama oma väikeettevõtetes töötades ning ise eesti keelt tipptasemel ei valda. TikTokist tulev jutt on inglis- või venekeelne ja influencer’id ei ela igavas Tallinnas, vaid jagavad oma tarkust ihaldatud Dubaist ja Los Angelesest. Mis Eesti?

Imaginaarsete julgeolekuohtudega võideldes saavutasime selle, et muukeelsed inimesed võõranduvad ja tõmbuvad endasse. Kas see on julgeolekule parem?

Kuidas edasi?

Vene vähemuse teemat on julgeolekustatud algusest peale. Ida-Virumaast hakatakse Tallinnas rääkima, kui piiri taga juhtub midagi problemaatilist ja on vaja „kriisi lahendada”.[3] Praegu toimuv ei ole olemuslikult uus, vaid seniste meetmete loogiline edasiarendus. Imaginaarsete julgeolekuohtudega võideldes saavutasime selle, et muukeelsed inimesed võõranduvad ja tõmbuvad endasse. Kas see on julgeolekule parem? Aastakümneid tööd ja lõimumiskavade ilusat juttu on läinud suuresti luhta. See ei tähenda, et Vene vägede sõjakuritegusid õigustav kirikupea peab omama võimu Eestis tegutseva kiriku üle või et kõik peaksid saama vaadata Pervõi Kanali uudiseid. Ärge saage minust valesti aru, kohalike venelaste seas on neid, kes kujutavad päriselt Eestile ohtu. Veelgi enam on selliseid, kes vaatavad jätkuvalt Vene kanaleid (VPNi ja paari klikiga hõlpsasti tehtav) ja elavad Putini sõjaretkedele kaasa. Kuid nad ei moodusta enamust. Märksa rohkem venekeelseid inimesi leiab, et Ukraina toetamine käib nende heaolu arvelt.

Kindlasti taotlevad mõned halli passi omanikud ka edaspidi Eesti kodakondsust. Kuid ainuüksi passi olemasolu või keeleoskus ei tähenda midagi. Poliitikud Aivo Peterson, Mihhail Stalnuhhin või Aleksandr Tšaplõgin on ju Eesti kodanikud, nagu ka tuhanded nende valijad Tallinnas või Narvas. Ometi ei jaga suurem osa ühiskonnast nende inimeste maailmapilti ja peab seda väiksemal või suuremal määral Eestile ohuks. Praegu teeb Eesti kõik, et kohalikud venekeelsed koonduksid just nende inimeste taha. Selmet tuua neid Eestile lähemale – eeskätt keele ja kultuuri kaudu –, tõukame neid eemale.

Praegu teeb Eesti kõik, et kohalikud venekeelsed koonduksid Aivo Petersoni ja Mihhail Stalnuhhini suguste taha.

Eesti riik kulutab praegu mitu miljonit aastas ERRi venekeelsete kanalite rahastamisele ja erameedia toetamisele. Kas seda on tarvis? Kas Vene Teater peab saama riigieelarvest arvestatavat tuge, kui Eesti teatritele raha ei jagu? Irooniliselt võib küsida: miks on need tegevused kultuuriministeeriumi real, kuigi tegemist on puhtalt sisejulgeolekualase küsimusega? Kõiki neid (ja ka palju jaburamaid) vaidlusi asuvad poliitikud peagi pidama. Kui eesmärk on päriselt sidus ja turvalisem ühiskond, siis mul on poliitikutele üks lihtne soovitus: ärme käsitle igat Eesti venekeelset julgeolekuohuna. See oleks juba suur samm edasi.

[1] „Muutused läbi kaubanduse” oli koondnimi Saksamaa idapoliitikale, mille tuum seisnes lootuses demokratiseerida Venemaad tihedama integratsiooni kaudu lääne majandus- ja kultuuriruumiga.
[2] Juba aastaid püsib stabiilsena nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpus tehtavate eesti keele kui teise keele eksamite tulemus: üle 60 punkti (ehk vastavalt B1- või B2-tase) saab umbes pool õpilastest. Mullu jõudis B2-tasemeni (60 punkti 100-st) 50,4% eksaminandidest, veidi vähem kui eelmisel aastal (2023. aastal 51,8%).
[3] Lavrentjev, I. 2018. Lahing Narva pärast. – Vikerkaar, nr 9, lk 38−47.

Ivan Lavrentjev on kommunikatsiooniekspert ja ajaloolane. Ta uurib nõukogude aega ja soovib, et see jääks ajalooks.

Johanna Adojaan kirjutab, pildistab, kogub õnne ja veedab vabad hetked kättpidi savis.